Another day@another place

Tai IV

2011-03-01T17:09:00.000+01:00

Lunastasime pileti, mille peal seisis: pick up with minivan to Phuket + 24 seats VIP bus. Nagu juba arvasite, siis selline asi kõlab hästi vaid paberil. Minibuss pidi meid peale korjama hotellist, kuid peale 30 min ootamist ei olnud temast kippu ega kõppu. Helistasime reisibüroole, kust öeldi, et juht jäi haigeks ja nad otsisid parasjagu uut juhti. Tund aega hiljem helistasime uuesti ja kinnitati, et buss on teel. Just sel hetkel keeras ta juba hotelli ette ning saime kergendusest ohata. Järgnevalt loksusime bussiga mööda külavaheteid, tundus, et lõpmatult.

Jutu järgi pidime jõudma Phuketi bussijaama, mis nagu selgus, tähendas ootepaviljoni kuskil maantee ääres. Meie minibussi juht hakkas järgnevalt kahekordseid busse (mis ei olnud sugugi 24-kohalised) hääletama. Esimene neist keeldus meid peale võtmast. Järgmises paistis kohti olevat ja meie kohvreid asuti peale toppima. Ri kohver mahtus vaevu peale, kuid minu omale enam ruumi ei jätkunud, kuna pagasid olid kõik täiesti suvaliselt visatud, mõni ime. Lõpuks nõudsin ma, et minu kohvrit jälle kõige viimasena peale ei visataks. Õnneks pandi see turvaliselt bussi sisse ja ma sain rahulikult öösel magada. Noh..vähemalt nii ma lootsin. Peale seda kui taikeelne Hollywoodi film kinni keerati, pidi järgnema öörahu. Kui mu eesistuja peatsis hakkas prussakas ringi jalutama, siis me saime aru, et see ei ole ainuke elukas. Järgnevalt ilmus neid välja nii põrandal kui akna peal, tapa palju tahad, neid jagus terveks ööks ja enamgi. Lõpuks kui ma olin selle tõsiasjaga leppinud, tõmmanud silma- ja kõrvaklapid pähe ja jäänud magama, hakkas ootamatult kell 1 öösel tai muusika räuskama ja tuled pandi põlema. Selgus, et järgneb söögipaus. Parkimisplatsil oli lugematus koguses samasuguseid busse, kusjuures ükski neist ei olnud 24-kohaline. Bussis instrueeris lindile loetud hääl, et meid kostitakse tasuta toiduga. Läksime seda otsima, kuid ei suutnud leida, sest igal pool olid tasulised söögiputkad. Läksime bussijuhi käest küsima, aga juba eemalt lähenedes hakkas ta kätega vehkima ja oli selge, et ta ei oska meile ööd ega mütsi öelda. Õnneks üks meie bussikaaslane (enamus olid taid, muidugi paistavad 4 valget inimest silma ja jäävad meelde) tuli ja näitas, kuhu minema peab. Suure ümara laua taga sõime kõhud riisi ja parti täis (hiljem selgus, et düsenteeria oli ka paketis) ning sõit võis jätkuda. Nüüd juba ei häirinud prussakad üldse ja ma ei viitsinud neid enam maha lüüa, vaid vaatasin, kuidas nad eesistuja peas jalutasid.

Kell 6 hommikul muutus tee kuidagi siledaks ja enam mitte nii käänuliseks ning paistma hakkasid suurlinna tuled. Bussijaamas olid varmalt ootel ja abivalmis taksojuhid, kes kohe ennast külge pookisid. Üks härra tegi omaarust suurepärase pakkumise ja tahtis meid 500 bahti eest ära viia. Meie, kangekaelsed, istusime taksomeetriga taksosse, kus sõidu lõpus tiksus ette 100 bahti.

Seda vist ei pea mainima, et tagantjärgi tarkusena valiks me bussi asemel lennuki :)

Bangkokis oli jäänud veel ainult vana aasta ära saata. Tegime seda linna kõrgeimas tornis, Baiyoke Toweris, kuhu oli tähistama tulnud ainult käputäis inimesi. Õhtu pomm oli see, kui õnneloosi käigus võitsime majutuse kaheks (!) ööks...Phuketisse. Saatus kindlasti naeris sellel hetkel irooniliselt meie üle :)

See üritus lõi pitseri kogu Tai reisile, kinnitusega, et me ei soovi enam (vähemalt nii pea) sellesse riiki tagasi tulla. Võrreldes jaapanlastega, kellele on väga oluline kliendi heaolu ning kelle naeratuse taga on silmnähtavalt siirus, on taid hoopis teisest puust. Nii kui nad raha kätte saavad, on neil üsna ükskõik mis sa selle eest saad ja kas sa üldse õnnelik ka oled. Nemad on oma kasu kätte saanud, sina vaata ise, kuidas hakkama saad. Just see inimeste suhtumine tegi maigu mõrudaks, olles mõned kuud varem kogenud jaapanlaste külalislahkust ja sõbralikkust (isegi kui ingl keelt üldse ei osata), andis taide kasuahnus väga suure kontrasti. Muidugi pean rõhutama, et see kõik on ainult minu isiklik arvamus, läbi enda kogemuse. Võib-olla olid ootused liiga kõrged, võib-olla see riik ja mentaliteet meile lihtsalt ei sobi. Äkki kui Tai oleks meie esmakordse välisreisi sihtkoht olnud, oleks me palju leebemad olnud ning poleks osanud midagi oodata? Ainukesed nüansid, mida võib kiita, on söök ja massaaž -- neid nad oskavad ülihästi.

Tai III

2011-02-06T11:46:00.000+01:00

Patong

Phuketist ei olnud mul tegelikult mitte mingit ettekujutust. Erinevate juttude põhjal võis kokku panna mitmenäolise pildi, aga tegelikkust nägi alles kohapeal, oma silmaga.

Päeval paistis Patong, kus peatusime, kuidagi väga vana ja väsinud, lausa trööstitu koht. Tänavatel liikus inimesi üllatavalt vähe ringi ning peagi selgus, kus nad kõik on. See selgus siis kui me olime oma varbad liiva sisse asetanud.

Patong Beach

Jälle peab ütlema, et ma ei olnud elu sees (isegi Hispaanias mitte!) näinud nii tihedasti asustatud rannariba! Õigemini seal polnud enam mingit riba, sest kõik oli täidetud rannatoolidega, mis tundus, et on norm. Keegi polnud oma rätiku peal, sest seal ei olnud selleks ruumi, kõik peavad toolid rentima. Selle riba peal oli võimalik ringi kõndida ainult vees, sest kogu liivaala mustas turistidest. Ega veeski nalja polnud. Seal sõitsid ringi kõikvõimalikud veesõidukid, eriti palju võis näha parasailingut (veolangevari), kus paadid sõitsid risti-rästi, edasi-tagasi ja imekombel ei läinud nöörid omavahel kuidagi sassi. Lähemal vaatlusel selgus, et lisaks farangile rippus varju küljes ka üks pisike abiline. Justnimelt rippus, sest ta ei olnud mitte kuidagi sinna kinnitatud, vaid istus farangi kukil või lendles lihtsalt nööride küljes. Nendel oli funktsiooniks varju õigesse suunda juhtida ning nad tulid sellega väga suurepäraselt toime. Müstikaks jäi see, kas nad püsivad alati õhus ikka?

Mida pimedamaks läks taevas, seda säravamaks muutusid Patongi tänavad. Jalutlesime ringi ja leidsime ennast järsku keset punaste laternate tänavat, Bangla roadilt. Päeval oli see tavaline tänav, kus käis liiklus, kuid öösel seal autod ei sõitnud, vaid voolas inimmass, baarist-baari. Iga baari juures oli sisseviskaja, kes peibutas happy houri, sex show või ping-pongiga. Igale maitsele leidus midagi. Loomulikult käis stseeni juurde ka totaka-õnneliku ilmega farangid, kelle käevangus oli üks või mitu pisikest taid. Reeglina oli tegemist koledate vanamehenässidega, kes ilmselgelt olid omadega seitsmendasse taevasse jõudnud. Eks kogu puhkuse aja jooksul sai näha selliseid paarikesi, mis pani ikka ja jälle mõtisklema, et mis fenomen see on? Oleks olnud huvitav küsida nende inimeste käest motiivide kohta. Kas nad otsivad seda tõelist õnne või on see ainult vahepala, enne pere juurde naasmist? Otsisin vastust netist ja leidsin huvitava artkli selle kohta, mis andis päris hea kokkuvõtte toimuvast.

Phuketis oli meil plaan külastada rahvusparki ja imetleda loodust, kuid kui hakkasime vastavaid ekskursioone otsima, siis üllatuseks ei leidnud midagi sobivat. Põhiliselt pakuti elevandisõitu ja ahviteatrit, mõne paketi juures oli ka korraks mainitud rahvusparki, aga see tundus olevat vaid väike fragment. Ainuke sobiv variant, mis pakuti, oli isiklik taksojuht kogu päevaks. Progranmi panime ise kokku, see sisaldas mitmeid looduslike kohtade külastamist, kuid tegelikkuses kujunes kõik teisiti. Taksojuht ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt, mistõttu oli meil kohati väga keeruline ennast talle selgeks teha. Õnneks oli talle reisibüroo poolt meie soovid ette antud, kuid ta pakkus sellest hoolimata meile oma kohti (kust ta oleks väikse nutsu turistide toomise eest saanud). Tahtsime kummipuusid vaatama minna, aga taksojuht ei leidnud seda üles ja ütles lõpuks, et see on kinni. Nii juhtus ka ühe teise sihtkohaga, mille kohta ta teatas, et kell on juba liiga palju ja enam ei jõua. Poole tuuri peal hakkas ta nagu uni peale käima, et kas me tahame juba süüa, ta viib meid ühte ägedasse kohta. Lootsime, et see saab olema tema onupoja autentne väike külarestoran, kus on imemaitsvad toidud. Haa, tegelikult viis ta meid hiiglaslikku turistide restorani.

Teised peatused, mis soovisime olid talle ilmselgelt sobivad, sest, nagu hiljem selgus, sai ta sealt pappi. Pärlifarm ei tähenda seda, mis te arvate. See on ehetepood, mille sissepääsu juures istub vanamees, kes avab sinu rõõmuks ühe pärlikarbi ja pakub seda ühtlasi ka müügiks. Edasi peab minema poodi ja soovitatavalt ostma võimalikult palju pärleid oma laekasse. Teine sarnane koht oli nakari (ingl k cashew nut) "tehas", kus oli sama skeem, et väljanäitusele oli pandud üks tädi, kes näitas, kuidas pähkleid avatakse (kõik tuleb käsitsi avada!), ülejäänud osa oli pood, kust sai soetada pähkleid nii söögi kui joogina.

orhideefarm

Ainuke autentne osa sellest tuurist oli orhideefarmi külastus, kus nägi päriselt ka orhideesid. Vabatahtlikult soetasime endale ühe kaunitari koju ka, mõne aasta pärast võib öelda, kas oli õnnestunud ost või mitte.

Kui Ao Nang oli skandinaavlaste päralt, siis Phuket on venelaste koht. Neil on oma reisibürood, oma giidid. Tai kaupmehed pöördusid meie poole koguaeg vene keeles, tänaval, poes ja rannas kuuldub põhiliselt vene keelt -- see oli täielik Venemaa! Phuket oli ka koht, kus me kuulsime lõpuks eesti keelt, kui kaks minikleitides ja tagumikuni juustega tsikid omale söögipoolist otsisid ja arutlesid, kas näidiseks pandud toidud tehakse mikrouunis soojaks.

ise tehtud, hästi tehtud!

Kõige meeldivamad mälestused Phuketist olid transvestiidishow ja kokanduskursus. Viimases saime selgeks, et tai toitusid on imelihtne valmistada, põhiline konks on värsketes koostisainetes. Käisime pärast ka Luxi hiinlaste poes otsimas, kas saame kodus toite järgi teha ning avastasime, et meie silmad olid justkui rohkem avanenud. Kindlasti olid kõik need asjad (sidrunhein, galangal, kaffiri laimi lehed, magus basiilik) varem ka letil, aga me lihtsalt ei osanud neid otsida :)

Transvestiidishow kujutas endast kostüümidraamat, palju tantsu ja laulu (kahjuks ainult lindi pealt tulnuna). Laval käis nii Barbie kui Lady Gaga, poolmees-poolnaine jpm värvilisi edevaid tegelasi.

Kuna soovisime metsikust, siis oli jälle aeg asjad kokku pakkida ja bussi peale sättida, et Bangkoki tagasi sõita.

Tai II

2011-01-14T10:28:00.001+01:00

Phi Phi Don vaateplatvormilt

Krabi linna kohta ei oska ma midagi öelda, sest sinna me ei läinud, ent Ao Nang, kus on ainult üks tänav, on läbi ja lõhki selge. Võiks isegi öelda, et meie parimad mälestused seonduvad just selle kohaga. Kõigepealt oli meie väikse hotelli perenaine väga sõbralik ja vastutulelik. Muidugi oli mängus alati raha, aga tundus, et talle oli oluline see, et teine pool jääks ka rahule. Isegi kell 23 polnud mingi probleem osta omale järgmise päeva ekskursioon. Tema käest sai alati kompetentset infot ning üldise hotelliteenusega jäime samuti väga rahule.

Võib-olla oli Ao nang meeldivam kui teised kohad, kuna seal oli palju põhjamaalasi? Üldiselt olid inimesed rahumeelsed ja keegi ei laamendanud ega räusanud. Nii ei saa öelda järgmise sihtkoha, Ko Phi Phi Don, kohta.

pikasabapaadid

Paljud soovitasid Phi Phi saarele minna ainult korraks, kuna see ei väärivat pikemat peatumist. Meie plaan nägi ette 3 ööd kohapeal, et natuke süübida sellesse paradiisisaarekesse. Üldjuhul paradiis peaks tähendama üksildast, rahulikku kohta, kus on ainult rand, laine loksub ja kookos kukub puu otsast. Phi Phi on hoopis vastupidine. Seal on massiliselt turiste, põhiliselt backpackerid, kes mitte ainult niisama ei puhka seal, vaid ka töötavad baarides ja sukeldumiskohtades. Nö linnas käis vilgas turuelu, kus sai osta fikseeritud hinna eest kaupa, reeglina keegi kaubelda ei tahtnud ja kirtsutas kohe nina kui julgesid teist hinda pakkuda.

Jällegi peesitasime natuke rannas, aga üsna pea tahtsime näha rohkem lähiümbrust ja Phi Phit ennast. Võtsime ette pika, väsitava ja treppiderohke matka saare vaateplatvormi juurde. Ülevalt tundus kõik peo peal ja võis ainult ette kujutada, mis pilt avanes siis kui tsunami enam-vähem samal ajavahemikul seda saart külastas. Paistis, et see vahesündmus oli juba ära unustatud ja jätkus vilgas puude langetamine ja ehitustöö. Räägitakse, et kui Phi Phi rütm nii jätkub, siis on peagi tulemas ökokatastroof. Näha oli, et prügi pärast väga muret ei tunta, seda vedeleb igal pool. Tundus, et seda saarelt ära ei veetagi ja võib ise ette kujutada, kas mingist ümbertöötlemisest võib rääkida või mitte. Üldmulje jäigi pigem räpane, vana ja väsinud, lohakas. Mitmed tuttavad on öelnud, et 10 aastat tagasi oli saar praktiliselt inimtühi ja võis näha ka sealse looduse ilu, aga peale "The Beach" filmi läheb kõik aina hullemaks, sest kõik tahavad oma paradiisi otsima minna. Leonardo ju selle leidis..

Maya Bay

Täpsemalt leidis ta selle Maya Baylt, mis oli loomulikult üks ja ainus koht, kuhu iga inimhing peab minema. Sinna korraldas tuure iga reisibüroo ja pikasaba paadi juht. Kui meie sinna kohale olime ujunud (meie laev ei saanud randuda, kuna oli nii suur), siis pidime kreepsu saama. KÕIK need reisikorraldajad olid samaaegselt sellel, väljareklaamitult maailma kauneimal, rannal. Meie jaoks ei olnud seal mitte midagi ilusat, sest me lihtsalt ei näinud randa! Mootorpaadid ja inimesed varjasid kogu vaate. See oli küll vist kõige hullem turistikoht, kuhu me oleme iialgi sattunud. Miks paadid ei võinud sinna järgemööda minna? Miks kõigil sama graafik pidi olema? Veetsime seal 15 minutit, pildistasime ja filmisime seda meeletut rahvamassi ja ujusime oma laevale tagasi. Mida Leonardo sellise vaate peale oleks öelnud?

tüüpiline Thinglish

Õhtuti toimus linnas suurem joomine. Baarides oli koguaeg happy hour, mille raames oli võimalik ennast pildituks juua, sest eriti soodsa hinnaga sai osta omale ÄMBRITÄIE (ingl k bucket) kokteili. Neid ämbrikesi müüdi nii baarides kui ka eralettides. Selle peale võib ainult öelda, et kus on suur pakkumine, seal peab olema ka suur nõudlus.

Tuleb ära märkida, et Phi Phi elanikud olid hoopis teistsugused kui maismaa taid. Juba välimuselt, nagu R ütles, meremustlased olid kuidagi väga hajevil olekuga. Nad oleks eelistanud mitte midagi teha, täpselt samasugused olid ka nende poolt pakutavad teenused -- lohakad ja hoolimatud. Inglise keele sõnavara piirdus väga primitiivsete väljenditega nagu you take photo now, jump!. Infot ei jagatud tuuridel üldse, lihtsalt öeldi, et mine uju nüüd kaldale. Kui ma uurisin ringiujuvate meduuside kohta, kas need ohtlikud ka on, siis tüübid ei saanud aru ja ütlesid vastuseks yes/no/yes/no. Kui ühele austraallasele meduus näkku ujus ja ta kõrvetada sai, siis saime aru, et parem oleks eemale hoida. Snorkeldama viidi meid täiesti suvalistesse kohtadesse, kus polnud midagi vaadata! Aga programmi kohta sai pärast öelda, et näe, see osa sai tehtud.

Just siis kui me olime arvanud, et hullemaks minna enam ei saa..alati on vastus, et saab küll :) Olime jõudnud Phuketi lõbuelukeskusesse: Patongi.

Tai I

2011-01-09T12:13:00.002+01:00

Kui ma loen oma eelmise korra postitust Taist (tegelikult ainult Bangkokist), siis näis seekord palju asju kuidagi hoopis teises valguses. Loogiline ka, sest eelmine kord olime seal ainult 4 päeva, seekord aga pikad kolm nädalat, mille käigus avanes minu meelest Tai tõeline pale. Tuntud kui tuhande naeratuse maa, aga mis seal naeratuse taga tegelikult on? Nüüd tundub isegi jänkide naeratus siiramana.

Taid on imekombel ajaloo jooksul suutnud vältida okupeerimist ja seda väga lihtsal põhjusel: nad on suutnud olla korraga kahel rindel, sõbraga ja vaenlasega! See on olnud võimalik, kuna nad on alati omakasu peal väljas, alati peavad nemad saavutama oma tahte ja peale seda tulgu või uputus. Täpselt seda tundsime me pea igal sammul. Muidugi kaasa on kõvasti aidanud valge inimene, farang, kes on läinud sinna laiama ja ajanud kohalikel lati kõrgele. Kauplemine on olnud taide jaoks täiesti normaalne osa elust, kuid varem kehtis põhimõte, et kui kokkulepe on saavutatud, tähendab, et mõlemad pooled tunnevad, et maksavad/saavad õiglase tehingu hinna, kumbki ei tunne ennast petetuna. Mis aga praegu toimub, on midagi hoopis muud. Praegu kehtib põhimõte, et tai küsib farangi käest kümnekordse hinna ja vaatab, kas leidub mõni lollike, kes sellega silmapilkselt nõustub. Loomulikult leidub, alati leidub. Seejärel vaatab tai, et nii asi toimib ja jätkab oma strateegiat, sest valge inimene on igal juhul miljonär ja tal on kodus rahapuu. Nüüd aga on väike probleem kui ilmub farang, kes järsku hakkab hinda madalamaks kauplema, sest ta on juba kohanenud ja aru saanud, et tuleb jääda põhimõtteliseks. Isegi kui mängus on 1€, siis ei ole asi sugugi rahas, vaid ikka ja alati põhimõttes, et Tai kontekstis on see 1€ kohalike jaoks suur raha, AGA Tais ei tohiks euroopa hindadega nõus olla.
Seni ei ole mulle absoluutselt kauplemine meeldinud, eriti kui müüja on nukra kutsika näoga ja lisaks veel anub takka. Süda läheb ju hardaks ja hakkab kahju...Aga seekord hakkasin ma põhimõtet järgima, et ostan midagi siis, kui see hind ka minu jaoks õiglane tundub. Kauplemine algas alati väga lõbusalt, kus müüja pani kohe pommi alla müstilise hinnaga, aga kui me selle peale lasime valla suure imestuse ja nentisime, et eelmises kohas küsiti hoopis teist hinda, siis imeväel langes hind märkimisväärselt. Lõpuks saime aru, et kui lõpphind teeb müüja näo eriti pikaks, aga samas ta ikkagi on nõus kaupa tegema, siis järelikult ei saanud me liiga palju petta. Lõpuks tekkis lausa hasart, kui tuli hakata kauplema (sest seda tuleb teha iga päev ja pea iga teenuse/kauba üle) ja oli ka olukordi, kus müüja ütles nägemist ning ära me läksime.

Ma saan aru, et kauplemine on osa kultuurist, aga kuskil on ka piir. Kui ma olen iga päev sihtmärk ja mind visatakse nooltega, siis kaua nii jaksab? See oli tõesti üks asi, mis mind väga häiris Tai puhul. Just nende suhtumine, et farang on nii rumal, et küll saab koti pähe tõmmata. Selle kõige juures võivad nad olla väga sõbralikud, aga alati tuleb meeles pidada, et nad tahavad sult midagi saada, mitte ei ole niisama heast tahtest sõbrad. Nt kui me tegime jalutustuuri Bangkoki vanas linnaosas, siis kaardiuurimise ajal astus meie juurde lõbus vanamees, kes küsis kuhu me läheme ja kust tuleme. Tükk aega veeretasime niisama juttu ja esimest korda tundsin, et vau, see onkel on nii sõbralik ja ei tahagi meile midagi müüa. Muidugi väike kahtlus oli, et ta lõpus ütleb, et tema nõuandel on ka hind. Tegelikult hammustasime tema omakasu välja selles, kuidas ta käskis meil ilmtingimata minna tehasesse, kus on ainult täna (31. dets) võimalik tavainimesel kaupa soetada. Ta joonistas meile kaardi, seletas, et kõige lihtsam on sinna minna tuk-tukiga. Rõhutas, et me peaks kindlasti võtma kollase tuk-tuki, sest see on kõige soodsam ning järgmisel hetkel ilmus imeväel meie juurde kollane tuk-tuk! Onkel ütles, et näete, seal ta ongi, 100 bahti eesti viib ta teid ära tehasesse ja veel paari kohta. Selle peale hakkas meil kiire ja vantsisime oma tuuri edasi teha..

Vahepeal juhtus minu jaoks selle reisi kõige naljakam seik (loomulikult Ri kulul:), mida ma kahjuks ei märganud filmida. Ületasime teed ja järsku hüppas meie juurde mutike, kes kukkus karjuma "happy new year" ja üritas Ri pihku seemneid pista. Teadagi, see polnud mingi uusaastasoov heldimusest, vaid tädi üritas meile seemneid müüa, et neid tuvidele sööta. R puikles vastu ja tõstis käed üles, aga tädil õnnestus jõuliselt ta pihk võtta, seemnekott sinna panna ja siis see katki rebida! Nüüd ma vaatasin põnevusega, mis R teeb ning kogu järgnev seik oli lihtsalt ülikoomiline. R sai vihaseks ja pistis kogu krempli tädile põlletaskusse ning soovis samuti head uut aastat :) Ma polnud veel nii üllatunud, ehmunud ja pettunud nägu näinud, aga sinna ta oma seemnetega jäi. Ilmselt võtab ta järgmiseks korraks põlle eest ära :)

Osaliselt olime ise süüdi ka, et pidevalt turistilõksudesse sattusime, kuna olime ise valinud sellised sihtkohad. Mõte oli selles, et enne tuleks üle vaadata, kui hull see kõik tegelikult on ja miks nii paljud inimesed ikkagi lähevad Krabile ja Phuketisse. Mis seal tõmbab?
Krabi puhul ma saan aru, seal on tõesti ilusaid randu ja lisaks on ka midagi muud teha kui ainult rannas vedeleda. Peatusime Ao Nangis, mis osutus skandinaavlaste kolooniaks: soome ja rootsi keel domineerisid absoluutselt. Tundus, et seal poldnudki teisi rahvaid. Põhiliselt oli tuldud peredega ja ilmselgelt oli see puhkus ainult rannale pühendatud. Me peesitasime ka natuke rannas, aga päike väsitas peagi ära ja läksime uurima, kuhu veel minna saaks.

Üks unustamatu retk oli rafting+elevandisõit. Raftingul ma polnud varem käinud, kuna see tundus kuidagi väga metsik ja ohtlik, samas ka natuke põnev. Kohapeal selgus, et see oli kohutavalt äge! Peale 5 km teekonda tundus, et see oli kõigest soojendus ja nüüd alles tahaks hakata sõudma, aga kahjuks sai sõit nii ruttu läbi. See on asi, mida tahaks kindlasti kunagi kuskil veel proovida. Peale raftingut lükati meid Jumbo selga, kes hakkas vantsima džungli poole. Kui me jõudsime metsa alla, siis ehmusin isegi ära, milline tee seal ees ootas. Elevant ei tahtnud üldse edasi liikuda ja tema kasvataja pidi suure vikatiga talle koguaeg kõrva taha lööma. Sel hetkel hakkas mul elevandist nii kahju ja ma oleks hea meelega kohe maha tulnud. Ise ka ei tahaks märjal, porisel, libedal takistusrajal käia, ma täiesti mõistsin Jumbo tõrksust. Lõpuks ta soostus edasi liikuma ja meie siskondasid lõplikult segi loksutama. Ma polnud varem elevantidega kokku puutunud, aga nad avaldasid väga muljet oma intelligentsusega. Nimelt astusid nad koledal porisel teel täpselt sellesse jälge, mis oli eelnevalt sisse tammutud. Kohe oli näha, et elevant kompas enne jala mahapanemist seda auku, kuhu peab astuma. Ta teadis, et seal võib olla libe, samas ei olnud porilombis näha, kui sügav see on, seega tegi ta iga sammu äärmise ettevaatlikkusega. Samal ajal käis lont otsivalt okstes ja põõsastes, rebides kaasa head ja paremat. Vahetult enne sõidu lõppu hüppas Jumbo peremees maha ja käsutas R'i istuma elevandi pea peale. Elevant ei saanud aru mis toimub ja vaatas pidevalt selja taha, kus ta peremees mühatades teda edasi kamandas. Iga kivi või käänaku juures jäi Jumbo seisma ja kiikas küsivalt selja taha, et saada peremehe heakskiit edasiliikumisel.
Niisiis on minu jaoks elevandisõit tehtud ja edaspidi eelistaks neid näha džunglis vabalt ringi jooksmas, vabavoliiselt valitud teede peal :)

Võtsime Ao Nangis veel paari tuuri, mille käigus kanuutasime mangroovide ja koobaste vahel ning teisel tuuril külastasime erinevaid randu ja lõpuks jäime metsiku tormi kätte. Eelneva kauni päikesepaistelise ilma asemele tuli suur hallollus, mis mattis enda alla kogu nähtavuse, lisaks peksis paati meeletu vihm. Ootasime kuni suurem vihm oli üle jäänud ja asusime udus tagasiteele.

Pean veel ära mainima, kuidas me üldse Ao Nangi kohale saime. Nimelt otsustasime, et olgu meie reis natuke metsik ka ja broneerisime omale öörongi kohad. Väljumine oli Bangkokist õhtul ja kohalejõudmine pidi plaani järgi toimuma kl 6 paiku hommikul. I klassi kupeed olid väljamüüdud, seega võtsime kohad sisse II klassis, kus minu hämminguks ei paistnud kuskil magamiskohti. Üsna peagi hakkas vilgas mehike vagunites kolistama ja ronima, mis tähendas, et siiski-siiski, voodid olid täitsa olemas, lihtsalt peidus. Võiks öelda, et uni oli (kõrvatroppide ja silmaklappidega) väga sügav ja pikk. Kuni selle hetkeni kui kõik hakkasid kolistama ja hambaid pesema, mis tähendas, et varsti saab maha. Ei, nii see siiski ei läinud. Miskipärast jäime suvalises kohas seisma ja enam edasi ei liikunud. Lõpuks tuli kuskilt info, et me jõuame 2h hiljem kohale. Kõik hakkasid muretsema, et mis siis edasi saab, kuna edasiminemiseks olid bussipiletid. Kinnitati, et bussid ootavad.
2h pärast saime ise ka kinnitust, et tõesti bussid ootasid, pealegi neid oli nii palju, et me ei suutnud enda bussi üles leida. Küsimise peale juhatati meid järgmise bussini, kuni lõpuks olime me komöödiafilmi moodi ringi peale teinud ja jõudsime tagasi esimese bussini, mis tegelikult osutuski õigeks küüdiks. Niisiis algas teekond bussiga, mis pidi kestma mõned tunnid, lõppsihtkohana Krabi bussijaam. Tegelikkuses viidi meid kuskile väiksesse külla reisibüroosse, kus tuli tund aega oodata järgmist bussi.
Peagi käsutati farangid kuskile posti juurde, kus ka kohalikud ootasid. Ette vuras vingugaasi elukas, kus olid valdavalt taid, sekka ka mõned valged. Seda meile ei öeldud kui kaua bussisõit võtab ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel: keegi ei tea seda ette. Tundus, et buss peatus peaaegu iga posti juures, sest ametlike peatuste asemel toimis peatumine käeviipe alusel. Samamoodi oli mahaminejatega; igaüks ütles, kus peatust vaja on. Lõpuks tuli juba uni peale, sest polnud aimugi, kui kaua me veel loksuda võime.

Kohale me jõudsime, aga sugugi mitte bussijaama. Sõitsime hoopis põllu peal asuva katusealuse juurde, kus oh üllatust, asus reisibüroo. Muidugi öeldi meile, et see on bussijaam ja nüüd peab igaüks takso võtma, nemad korraldavad kõik. Kuna kellelgi polnud muud valikut, sest meid oli viidud kuskile linnast eemale, siis pidid kõik võtma ettenähtud hinnaga takso. Enne veel osutas üks itaallane mu kohvri peale ja teatas, et vahepeal kui me korraks peatusime, käis ta kohvreid bussi peale tõstmas. Vaatasin oma sumadani ja tõepoolest uhiuus välimus oli asendunud räsitud ja kriimulisega. Itaallane rääkis, et kuna pagasiruum oli kohvritest pungil, siis luuk olevat sõidu ajal lahti tulnud ja paar kohvrit kukkus kurvis välja. Ma ei tea küll, mis imeläbi see juht üldse kinni pidas...Järgmisena hakkasid rääkima inglased, kes küsisid, kas meil on ikka rahakotid ja passid alles, sest siis kui kõik magasid, olevat kohalikud poisid roninud istmete all ja üritanud sobrada farangide kottides. Paistis, et kelleltki midagi varastada ei õnnestunud, aga mõte oli ikkagi õõvastav, sest magamise ajal istus kott lihtsalt jalgade juures.
Peale mõningast muljetamist käsutati meid kastiga autosse, et hakata Ao Nangi sõitma. Uskumatu, et selline pisike kökats suutis mahutada nii palju suuri valgeid inimesi! Üks ameeriklane enam peale ei mahtunud, aga ta oli nõus taga lihtsalt seisma nagu prügikastiautomees.

Nice

2010-10-25T15:36:00.000+02:00

Kuna ma prantsuse keele osas pole (veel) alla andnud, siis tegin juba märtsis otsuse, et kasutan tööandja poolt pakutavat võimalust ja üritan keelt omandada Prantsusmaal. Esialgu ootasin hirmuga kooliaega, sest senised keelekursused on tavaliselt täielikud piinatunnid ja isegi ainult kord nädalas tundub see liiga tihti korduvat. Siis järsku kolm nädalat igapäevaselt koolipinki nühkida tundus palju hirmsam. Kuidagi märkamatult saabus september ja hämminguga avastasin, et ma polnud täitnud oma plaani, mis nägi ette lugeda läbi üks pr. keelne raamat ja teha grammatika harjutusi. Polnud midagi parata, tuli loota heale õnnele ja vanale rasvale.

Lennupilet ja majutus said ära broneeritud juba märtsis, kusjuures juba siis ei olnud võimalik samas korteris 3 nädalat järjest viibida, vaid tuli leppida viimase nädala puhul hotellimajutusega. Muidugi muretsesin ma eelnevalt juba ka seltskonna pärast ja kupatasin omale kaheks nädalaks (ja kahes vahetuses) kompanjonid kohale.

Luxair viis meid abikaasaga 1,5 lennutunni kaugusele Nizzasse, kus kestis veel meiemõistes tavapärane suvi (igapäevaselt 25 kraadi), samal ajal kui kodus oli juba jopeilm ja vihma ladistas. Me ei suutnud oma õnne uskuda, et nii vähese ajaga leidsime end nii teistsugusest kohast. Lennujaam asub kohe 7 km rannapromenaadi lõpus, mis tähendab, et saabudes võib hakata kohe imetlema mägist rannaäärt koos imelise sinise Vahemerega.

Saabusime hommikul kell 8 nagu korralikele turistidele kohane ja võtsime alustuseks takso. Ilmnes, et taksojuht rääkis prantslase kohta väga selget inglise keelt ning andis meile soovitusi, kuhu minna ja mida teha. Ning ühtlasi teatas ta kurva uudise, et Nizzas paistab päike 300 päeva aastas. See oli küll julm temast!

kodutänav öises valguses

vaade korteri rõdult

Kuna lennujaam oli niivõrd lähedal, siis jõudsime suhteliselt ruttu korterisse, kus omanik meid juba lahkelt vastu tahtis võtta. Meilitsi suheldes jäi mulje, et tegemist on kurja eaka daamiga, kellega hakkab raske olema, aga tegelikult tervitas meid rõõmsameelne itaalia-prantsuse segu noormees. Pärast küsisin talt veel, et miks ta oma kirjad allkirjastas kui "Madame", mispeale ta ütles, et see on ta ema meiliaadress. Eks itaallased ongi oma emaga lähedased ja nagu selgus, siis jagavad isegi mailboxi :)

Korter oli ühe magamistoaga, piisavalt ruumikas ning valgusküllane. Asus ta viimasel korrusel, kust sai hommikuti terrassilt päikesetõusu imetleda. Auskoht oli mugavalt kesklinnas, place Garibaldi ääres, koolini oli jalutamist 15 minutit -- sõnaga kõik tundus kuidagi liigagi ideaalne.

Nizza vanim hotell Negresco,
ehitatud 1912

Nizza on suhteliselt väike ja kompaktne, igale poole on võimalik ka jala minna ning soovi korral saab liikuda trammide-bussidega. Põhiliselt on see muidugi orienteeritud puhkajatele-turistidele ja põhitegevus on siiski rannakividel päevitamine ja soolavees hulpimine. Justnimelt rannakividel, sest meile harjumuspärast liivaranda seal pole, see asub hoopis kaugemal lahesopis. Nizza plaaži pinnas on rannajoone alguses väga suurte kividega kaetud, mida rohkem lennujaama suunas liikuda, seda väiksemaks lähevad kivid ning madalamaks jääb kallas. Alguses oli natuke naljakas kivihunnikus lebada, kuid sellega harjus ruttu ära ja lõpuks oli mõnus soe ja vilumus sees, kuidas endale kivide vahele ase valmis seada.

park

Vesi on teadupärast Vahemeres väga soolane, mis tähendab, et seal ei pea ujumiseks eriliselt vaeva nägema. Kõige mõnusam on minna vette, visata jalad ja käed harki ning mängida meritähte. Kusjuures vesi on tänu kivisele põhjale kristalselt selge ja paistab läbi ka väga sügaval. Nizza naaberlinnas osutus vajalikuks ka snorkeldamise varustus -- selgus, et kõhu all ujus päris palju kalasid ning üks sõbranna silmas isegi kaheksajalga!

Monaco

Teisel nädalal saatsin koju tagasi abikaasa ning saabus tellimus Eestist, kolme sõbranjega. Kuna kool kestis ainult kella 13ni, siis saime teha igaks päevaks plaane erinevate objektide külastamiseks. Plaanid said ilusti täidetud ja käisime muuhulgas ära Monacos, Cannes'is ning kõrvalküla (Villefranche'i) kaunitel randadel. Peab mainima, et kõige rohkem üllatas mind Monaco ja pettumuse valmistas Cannes. Monaco osutus väga ilusaks, puhtaks ja suuremaks kui ma esialgu olin arvanud. Tänavatel oli näha pidevalt politseinikke, keda väidetavalt pidi jaguma iga viie elaniku kohta üks. Tegime seal mõned jalutustiirud, üritasime printsi lossiõuel kohata ja sõitsime turistirongiga veelkord kõik tähtsamad kohad läbi. Täiesti piisab ühest päevast, et piisav ülevaade ja selle koha hingamisega ühte rütmi saada.

Cannes

Cannes'i suhtes olid meil vist liiga suured ootused. Arvasime, et kuna seal toimub filmifestival, siis leiame eest glamuurse ja šiki linna, aga tegelikkus on hoopis vastupidine. Võib-olla oli asi ka selles, et kogu rannaäär oli ümbritsetud turvaaiaga, mille taga toimus jahtide regatt ja tavakodanik ei näinud muud, kui valget planku. Kesklinn sisaldas endas palju poode ja mida lähemale jõuda festivali paleele, seda uhkemaks lähevad brändid. Tundub, et Hollywoodi staarid ei lähe kaugemale kui palee, seal kõrval asuvad 5* hotellid ning Louis Vuittoni laadsed poed. Aga miks nad peaksidki? Helikopter maandub otse õige maja taha ja punane vaip rullitakse ukse ette.

Peale rannapäeva oli mõnus läbi jalutada vanalinnast, võtta endale üks itaaliapärane gelato (Itaalia piir on 30 km eemal) ning jälgida turistide sebimist ja suveniiripoodide väisamist. Või kui kõht on tühi, siis võib kiiremaks kosutuseks proovida kohalikku kiirtoitu soccat, mis välimuselt ja maitselt meenutab omletti ja ma olin täiesti kindel, et selle tegemisel kasutatakse muna ja natuke oli tunda ka kartulit. Kuid googeldades selgus, et tegelikult koosneb see ainult kikerherneste jahust ja oliiviõlist, millele serveerides jahvatatakse peale musta pipart. Veel üks omapärane kohalik spetsialiteet on beignet de fleur de courgette, mis on taignas friteeritud kabatšoki õis. Õpetajad soovitasid seda kindlasti proovida ja nende kirjeldused olid juba sellised, et mahlad hakkasid suus liikuma. Viimasel õhtul õnnestus mul seda maitsta ja tõepoolest oli see mõnus suutäis, kuid ei midagi erilisemat kui jaapanlaste tempura :)

Kui jutt juba söögi peale liikus (mis on ju tegelikult üks tähtis osa turisti igapäevaelust), siis pean mainima, et viimasel nädalal olin ma sunnitud peaaegu igal õhtul seadma sammud kondiitriäri poole, kust võtsin peale tartelette au citron meringée (sidrunikook beseega) ja naudisklesin seda vee ääres laine loksudes. Proovisin seda kodus järgi teha ning järeldus oli, et järgmine kord tean juba paremini, kuidas tuleb õhulisem besee ja muredam põhi :)

Söömise mõttes Nizzas juba nälga ei jää. Kuna ajalooliselt on nad olnud ka itaallaste meelevallas, siis on köögid enamasti segunenud ja restoranides saab nii traditsioonilist prantsuse kui ka itaalia kööki, lisaks ka segakööki. Väga palju on ka kiirtoidukohti, kust saab kaasa haarata kiire pitsa, kebabi või võileiva. Õhtusöögi ajaks sätitakse vanalinna üles hordide kaupa ringi voolavatele turistidele vastavad söögikohad, vastavate hindadega muidugi. Palju kasulikum on jalutada põhisaginast natuke eemale ja avastada tagatänavatel väiksemaid (ja vaiksemaid) kohti, kust kuuleb rohkem kohalike mula ja võib saada palju originaalsema maitseelamuse osaliseks. Kuigi, nii mõnedki autentsed söögikohad peidavad ennast ka vanalinna kitsastel tänavatel ja nende leidmiseks peaks eelnevalt kohalikega konsulteerima.

trammimuru

Kui rääkida transpordist, siis võib öelda, et see on äärmiselt mugavaks tehtud. Bussipiletil on standardhind: olenemata, kas sõidad Cannes'i või Monacosse, on hind ikka 1€/suund. Muidugi Cannes'i sõites võiks pigem rongiga minna (u 8€), sest buss peatub iga posti juures ning seetõttu võtab sõit aega pea 2h (testitud!), rong võib aga ka 20 minutiga sama sõidu ära teha. Monacosse võib kindlasti bussiga minna, see ei olnud nii piinarikas ja on kilometraaži poolest lähemal ka.

Aga kui rääkida minu igapäevasest tööst, ehk õppimisest, siis võib öelda, et see oli mu elu lahedaim kool (Idiom). Tõesti, seal ei olnud piinapinke ega piitsutajaid, vaid hoopiski väga-väga meeldivad ja lõbusad õpetajannad, kes juba kl 8 hommikul suutsid õpilaste ajud tööle panna koos ohtra nalja ja naeruga. Teemad, mida käsitleti, olid äärmiselt praktlised igapäevaelus, lisaks saime palju targemaks ka prantlaste harjumuste ja kultuuri osas. Grupp koosnes põhiliselt šveitslastest, sekka ka neiu Lichtensteinist, rootslane, sakslane ja taani-inglise tõugu noormees. Kolmandaks nädalaks olime saavutanud juba nii mõnusa sisekliima, et tahtsime igal õhtul dringitada. Viimasel õhtul oli eriti kurb, kui osad pidid kooliga hüvasti jätma ja me teadsime kõik, et sellises koosluses me enam ilmselt ei kohtu.

naaberlinn Villefranche-sur-Mer

Õnneks suutis see kool mind veenda, et keeleõpe võib ka meeldiv ja kasulik olla. Kui esialgu tundus kolm nädalat pikk aeg, siis tegelikult oleks tahtnud koguni kolm kuud seal veeta. Äratulles tundsin küll, et väike evolutsioon on toimunud ja vähemalt läks üle hirm valestirääkimise ees ja ühtlasi sain näha, mis konstruktsioone ja aegasid ma kõige sagedamini kasutan. Kahju, et tööandja ei pea vajalikuks iga-aastaselt kõiki soovijaid sellise formaadiga keelekoolidesse saata...:)

Normandia tuurid

2010-09-01T11:35:00.016+02:00

Niisiis, juulis oli pulmadest möödunud aastake ja kui suhtes midagi tähistada, siis olgu see ikka pulma-aastapäev :) Sobivalt saime kingiks voucheri valida kogu Prantsusmaa ulatuses välja ööbimine ühes chambres d'hôtes (wikipedia selgitus: kodumajutus on hommikusöögi või köögi kasutamise võimalusega, füüsilise isiku talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte), sisuliselt châteaus (lossis). Kuna Prantsusmaa põhjaosa on meie jaoks veel avastamata, siis otsustasimegi võtta ette teekonna Normandiasse (600 km).

Sõit oli sujuv nii Belgia kui Prantsusmaa kiirteedel, vahepeal tuli ainult teetolle tasuda ( u 20€ kuni Caenini) ja erilisi puhkajate horde sinna suunale polnud.

Château François d'Ô

Courseulles-sur-Meri kohalejõudes olime küll erutunud meie ööbimiskohast. See oli justkui ajas tagasireisimine kusagile lossiajastusse. Perenaine oli väga sõbralik ja külalislahke, mis tegi olemise veelgi mõnusamaks. Seadsime ennast oma hiigelkõrge laega toas sisse ja läksime tühjale kõhule kohta kätte näitama. Enne veel jalutlesime rannapromenaadil, mis oli natuke kurva väljanägemisega. Mitte kole, aga seal polnud eriti kedagi. Ühe rannaputka peal oli kiri, et me läksime teise kohta (lõunasse?). Mõnes mõttes oli arusaadav, sest samal ajal kui Luxis olid soojarekordid, oli seal ookeani ääres ainult 22 kraadi sooja. Ega seal polnudki muud peale hakata kui alustada oma mereelukaterohket nädalavahetust: esimeseks prooviks olid merekarbid camemberti/roqueforti juustuga. Ainult üks sõna: vau! Seni olin ise teinud karpe valge veini kastmes, aga nüüd saime uusi ideid ja kohe kindlasti prooviks neid ise ka roqueforti juustuga teha. Ok, selle jutu peaks oma toidublogisse panema hoopis :)

Luc-sur-Mer

Järgmiseks päevaks olime broneerinud uue ööbimiskoha ja seda Luc-sur-Meris, mis asus mõnikümmend kilomeetrit Courseullest. Enne veel tuuritasime Caenis, mis on selle piirkonna suuremat sorti linnake. Tegemist on armsa ja sõbraliku linnaga, kust leiab ajaloolisi vaatamisväärsusi ning samuti uuema aja omasid (poode :)).

mõõn

Õhtuks vurasime oma hotelli, mis asus otse mere ääres. Aga see ei tähendanud kohe, et me oleks teinud õhtuse ujumise, ei. Meie, kui läänemere-äärne rahvas, pole ju harjunud sellega, et veetaset reguleeriks tõusud ja mõõnad. Seda saab vabalt jälgida aga Atlandi ookeani ääres. Veetaseme tipp-punkt oli u kell 16 ja peale seda hakkas vesi vaikselt tagasi vajuma, ehk siis, kes veel ujuda tahtis, pidi seda kiiremas korras tegema. Päikeseloojangu ajaks oli alles ainult kole vetikane platoo ja vee katsumiseks tuli kõndida poole ookeani peale, ausalt. Hommikul tervitas samasugune pilt, mis kestis kuni kella 13ni, mil vesi oli juba kalda poole hakanud liikuma. Mis see teeb siis..mõni tund jääbki peesitamist ja ujumist ja täpselt niimoodi rahvas seal ka oli. Mõõna ajal istuti kohvikus ja promeneeriti ringi, mitte ei vedeletud liival. Seal on hästi näha, kuidas loodus määrab meie rütmi, mitte vastupidi.

Õhtu lõpetuseks ludistasime austreid ja tegime lõpparve ka selle väikse linnaga. Võib veel mainida, et kes mõtiskleb, kas sinnakanti tasub peatuma jääda, siis tasub ikka :) Hotelle väga palju polnud, küll aga sõitis kõvasti haagissuvilaid ringi. Ja neile olid mere ääres eraldatud vastavad kohad, kus paistis vilgas elutegevus käivat. Ainuke miinus oligi vähemalt sel ajahetkel meie jaoks ilm, mis ei lubanud rannaplaane realiseerida.

villadega rannariba

Lõpuks oligi käes pühapäev, mis tähendas kojusõitu. Enne aga sõitsime läbi suurematest ja väiksematest linnakestest, millest paaris ka peatuse tegime. Paistis, et pühapäeval otsustas ilmataat lahkem olla ja kukkus korralikult selga praadima. Kasutasime kohe juhust ja laotasime oma praadimislinad laiali sellisesse kohta nagu Houlgate. Vesi oli ka sobivalt tõusuteel ja peale paari tundi oli peaaegu jõudnud juba jalgadeni ronida.

Selles kohas tuli jälle sajanditetagune tunne peale, sest pole just tavapärane, et kogu rannaäärne jalutusrada on palistatud villadega, üks uhkem ja teine vanem kui kolmas. Tundub, et Normandia rannikuäärne ala ongi olnud juba ammustest aegadest popikas ja igaüks on pidanud vajalikuks endale uhke suvituskoht püsti panna. Kusjuures tundus, et samas stiilis ehitisi tehakse ikka veel edasi, selline olekski justkui üldine stiilinõue? Või siis on asi lihtsalt selles, et ringi liiguvad suured rahakotirauad.

üks tavapärane kodu

Järgmine läbisõidetav linn oli Deauville. Oh sa, ma ei teadnud, et Normandias asub teine Monaco! Ringi liikusid uhkemast uhked autod ja inimesed, tee ääres olid bling-bling kasiinod ja õhus oli tunda tugevat rahalõhna. Alustasime oma tuuri inimtühjast külakesest ja nüüd paistis pilt minevat aina fäänsimaks. Tundus, et kogu rahvas oligi kontsertreerunud just sellele piirkonnale, kuna mujal suvitasid valdavalt lehmad, kes võimaldasid toota seda mõnusat Camemberti juustu, mille poolest Normandia kuulus on. Tuleb välja, et Deauville oli vanasti oma 100 elanikuga väike küla, kus tegeleti peamiselt põllumajanduse ja karjakasvatusega. 1858. aastal aga alustas Napoleon III poolvend hertsog Morny "elegantsi kuningriigi" ülesehitamist. Nelja aastaga sai linn valmis, mille kasiino, hotellid, ilus rand ja võistlusrada hakkasid paljusid Pariisi ja muu maailma aristokraate Deauville´i puhkama meelitama. Kuigi Deauville on pidevalt ajaga kaasas käiv linn, ei ole seal unustatud arhitektuuri ja kultuuri traditsioone. Näiteks on muutmatuna säilinud 1881. aastast pärit raekoda ja turuplatsilt võib endiselt leida käsitöömeistrite tooteid. 1923. aastast on päris ka Pompei vannid, mis oma ehituselt meenutavad antiikaega.

Kindlasti tasub seal peatuda (kui parkimiskoha leiab) ja ringi vaadata, kahjuks meie seekord seda teha ei jõudnud.

Enne kui veel täielikult kodu manu suundusime, tegime õhtusöögi peatuse ka Honfleuris. Veelkord sai proovida merekarpe, seekord siidris (mitte eriti muljetavaldav). Tundus ilus roheline olevat, aga siingi ei pühendanud rohkemat aega linnaga tutvumiseks.

Lõppkokkuvõttes oli pikk sõitmine igati väärt; sai natuke näha, palju maitsvaid roogasid ja veine tarbida ning chillida.

Eile nägime Eestimaad

2010-06-28T23:29:00.000+02:00

Eestis käimise postituste alla võib ka varsti panna sildi "reisimine", sest nii see iga kord kipub olema. Alustades sellest, et sinna kaugele Põhjamaale jõudmiseks võib kuluda oma 12h, alates hetkest kui astun kodust välja ja lõpetades hetkega kui astun vanemate koduuksest sisse. Vähemalt seekord läks meil nii palju väärtuslikku aega raisku, kuna testisime Air Balticu marsruute. Alustuseks sõitsime 2h Frankfurti, kuhu jätsime Ljuba meid parklasse ootama, seejärel lend Riiga (sellest lennujaamast veel saab lähitulevikus üks suur link, mis ühendab Ida-Euroopa muu maailmaga!), väike 30 min vahepeatus ja läksidki meie teed abikaasaga lahku: tema lendas Tartusse ja mina Tallinnasse. Ühest küljest oli see tema jaoks ajasääst, kuna Tallinn-Tartu ots pole ka kõige mugavam ja teinekord ka valutum, teisest küljest aga tekkis kohutav tülpimus sõitmisest ja istumisest. Peaks (Kallas) Siimule isiklikult kirjutama, et kassasaad, ühendagu KÕIK Euroopa pealinnad omavahel, sest Luxembourg on ka ju üks suur pealinn, kust inimesed tahavad külmadele maadele lennata! Tegelikult võib varsti avaneda uus võimalus Bitburgist lennata, aga see on esialgu ainult paberil olev plaan..

Eesti oli kombekohaselt sääski täis, aga samuti oli seal palju meeldivaid inimesi. Sõbrannadega spontaanselt õhtusöögile mineku plaanist kujunes hoopis korralik tantsumaraton koos François'ga. Enne jõudsime läbi käia erinevad lõbusad ja mitte lõbusad asutused, kus pakuti rohkema ja vähema alkoholisisaldusega kokteile. Lõpuks aga maandusime klubis Venus, mis oli pungil igasugu tegelastest; tundus, et valdavalt oli tegu välkaritega. Eestit väisavad välismaa inimesed on kuidagi palju meelepärasemad ja põnevamad, aga ilmselt on asi selles, et neile ei pea selgitama, kus ja mis on Eesti ja kas meil elektrit ka on. Nemad ikka tavaliselt selliseid asju juba teavad ja seda põnevam ongi uurida, et miks nad just sellise sihtkoha valiku on teinud. Nii saigi sel korral teha antropoloogilisi uuringuid selgitamaks välja Eesti tugevamaid külgi. Uuringute käigus ilmnes, et põhjused on erinevad, kellele sõber soovitas, kuna pidavat äge olema, kes tuli niisama lantima. Samas leidus ka tegelasi, kes olid purupurjus briti poissmehed, aga nende puhul pole nagunii mõtet sellist asja küsida, võimalik, et nad ei olegi tähele pannud, et Riiast jõuti juba Tallinnasse.

Jalad hakkasid väsimust kurtma alles viimasel pooltunnil, kui kell oli märkamatult 5. hommikutunnile lähenemas. Ausalt öeldes arvasin juba, et sellises auväärses eas ei jõua enam keegi nii kaua üleval olla, aga elu on täis üllatusi! Hommikune linn oli meeldivalt rahvarohke ning päikesepaisteline, mis tekitas kohati segaseid tundeid, et äkki on tegemist juba keskpäevaga. Ikka väga raske on (taas)harjuda oludega, kus ainult 2h on pimedust ning ülejäänud 22h täielikku valgust. Selleks puhuks võtsin isegi välismaalase kombel silmaklapid kaasa, mida sai ka mõnel korral kasutatud.

Aga ootuste suhtes ei täitunud (veel) selline väike soov, et hinnad oleksid kuvatud paralleelselt nii kroonides kui eurodes. Isegi parem oleks kui ainult eurodes, sest krooni väärtus on 7 aastaga ikka kõvasti muutunud ja ma ei saa enam eriti aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Ilmselt kulutan rohkem raha kui oleks paslik, kuna arvutamine on umbmäärane. Aga loodetavasti täitub mu soov juba augustis, mil saab ka hakata inimese kombel hinnasilte vaatama. Vähemalt pole eurokalkulaatorit vaja kasutada.

Nagu ikka pakuti igalpool talupoegadele kohaselt kõvasti süüa, no lauad olid ikka kõvasti lookas. Arvasin, et see on ainult jõulude eripakkumine, aga tuleb välja (ok, tegelt ma olin selle lihtlabaselt ära unustanud), et selline komme on aastaringselt :) Esialgu tundsin pisut muret oma mao pärast, mis on Luxis harjunud kergemat sorti söömisharjumustega funktsioneerima, kuid pärast tundus olukord paratamatu ja oleks ju olnud ebaviisakas keelduda maitsvatest roogadest (ja ma ise ju tahtsin ka neid!). Nii et sai jälle söödud mitme eest ja katsu sa nüüd 30kraadises kuumuses natuke jooksmist praktiseerida..

Seegi kord pidime kohvreid nuumama suitsuvorsti, juustu, kilu ning Tallinna peenleiva ja Leiburi Ruksiga, aga paistab, et söögiaineid, ilma milleta on võimatu elada on aja jooksul jäänud vähemaks. Või siis sai neid piisavalt tarbitud kohapeal? Isegi apteegist ei tundnud ma vajadust suurt kraami kokku kraapida, mis näitab, et oleme aja jooksul ikkagi integreerunud ka ja oskame ka Luxist tooteid leida :) Aga no paraku leiva vastu ei saa ükski bagett ega croissant..

Suvine Maarjamaa on alati väga mõnus ja sõbralik, kodune ka. Aga nagu ütles üks kohalik klassik meil siin, et ka Eestis ei paista koguaeg päike, millest võib välja lugeda, et ega see elu koguaeg sõbralik ja lilleline ei pruugi olla. Noh..nagu igalpool mujalgi. Vähemalt on puhkuse aeg lilleline ja kõige suuremad õied selles on muidugi perekond ja sõbrad, kelle pärast me neid piinarikkaid rändeid ette võtamegi ;)

Veneetsias

2010-06-01T12:06:00.000+02:00

Kui esmaspäev vabaks antakse ja reede ise vabaks teha, siis on ju nädalavahetus täitsa mõnusalt pikk. Just täpselt paras selleks, et (taas)külastada Veneetsiat. "Taas" tähendab, et käisin seal esimest korda 1998. aastal klassiekskursiooniga, aga kuna olime seal ainult pimedal ajal, siis nagu ei mäletanudki õieti midagi.

Seekord sai üle pika aja jälle Ryan Airi "võlusid" nautida ja selgelt oli näha, et ka neil on masu majas. Nüüd on nii, et pardale võib võtta ainult ühe koti, st isegi käekott tuleb kokku pakkida ja kohvrisse tõsta. Kuna meil olidki ainult käsipagasid, siis üritasime võimalikult kompaktselt pakkida ja samas ka võimalikult väheste riietega hakkama saada. Eelmise reisi ajal soetatud kohvri käsikaal kulus vägagi marjaks ära!

Ega meil polnudki midagi varjata, kohvrid polnud ülekaalus ja asusime rahulikult lendu ootama. Piiride kompamiseks panin seljakoti ka selga, et näha, mis saab. Kui oli aeg pardalemineku järjekord moodustada (kusjuures see ei toimunudki tund aega enne väljumist nagu varem! inimesed on vist mõistlikumaks muutunud :)), siis hakkasid Mupo moodi vestides tegelased inimesi takseerima ja kamandasid meid kaalu juurde. Selline protseduur tuli küll täieliku üllatusena, eriti arvestades, et kõik kontrollid olid juba läbitud. Kohvrid mõõdeti ja kaaluti täpselt üle ja õnneks ei olnud meie käest millegi eest pileti lisatasu nõuda. Seljakoti kohta midagi halba ei öeldud, vaid kästi see ka kaalule panna. Ilmselt tuleks ka tax free poes šoppamisega ettevaatlik olla ja veenduda, et ikka kõik asjad kotti ka mahuvad, muidu on Mupol põhjust lisamaksu nõuda.

Üldiselt muus osas ei saanud seekord üldse nuriseda. Lend läks sujuvalt, jõudsime varem kohale nagu alati, kõlasid fanfaarid, millega Ryan Air omale õlale patsutas ja kahjuks toimus lõpus ka aplaus (ma igakord loodan, et seda ei tule!). Veneetsia aga tervitas meid lämmatava kuumusega ja pani nentima, et meil on suhteliselt valed riided kaasas.

Transport linna oli väga mugavalt korraldatud: juba pagasilintide juures sai masinast bussipileti osta ja uksest välja astudes võis otse bussi peale ronida. Bussiajad on täpselt lendude saabumisega kohandatud ja kui lend juhtub hilinema, siis ei lähe ka buss kuskile. Sõit kestis tund aega ja tehti mitmeid peatusi, mille peale sattus üks ameeriklasest daam ähmi täis, kuna kartis, et sõidab Veneetsiast mööda (kuigi see oli lõpp-peatus).

Piazzale Roma kihas kõigest -- bussidest, autodest, inimmass oli ka meeletu! Suundusime kohe vaporetto (veebuss) peatusesse, kuna tundus, et nii võib kiiremini ööbimiskohta jõuda. Pärast nägime, et me polnudki üldse kaugel, aga esimesel korral oleks kindlasti ära eksinud :)

B&B oli andnud suhteliselt selged juhised, mille järgi leidsime koha ruttu üles. Meid tervitas tädi, kes küsis kohe arglikult, et kas me itaalia keelt ei oskagi. Lähemal uurimisel aga selgus, et ta on pärit Moldaaviast ja seejärel jäimegi igapäevaselt suhtlema vene keeles. Igatahes sai rohkem aru kui tema itaalia keelest :)

Ööbimiskoht tundus olevat tavaline 4 magamistoaga korter, koos köögi ja elutoaga. Meile sattus tuba privaatse vannitoaga, mis tähendas seda, et see asus üle koridori eraldi ruumis. Kuna eriti palju rahvast seal ei liigelnud, siis ei tekkinud kordagi olukorda, kus see häirinud oleks.
Hommikul oli võimalus kõiki elanikke söögilauas kohata, kuna hommikusöök oli pereformaadis, ehk siis elutoas suure laua taga. Tädi küsis saabudes kohe, et mis kohvi me hommikul juua soovime ja loomulikult tellisime cappuccinot, mis Itaalias on lihtsalt oivaline. Hommikul siis toodi hiiglaslikus tassis (pigem kausis!) nn cappucciono kohale. Tehniliselt võis seda niimoodi nimetada, kuna paki peal on see tõesti kirjas, aga tegelikkuses tuli meelde lapsepõlve periood, mil ma tarbisin suurtes kogustes pakipulbri cappuccinot. No ausõna Itaalia oli küll viimane koht, kust ma sellist petukaupa oleks oodanud! Hommikusöök ise oli ka suhteliselt itaaliapärane, ehk siis moosisai, jogurt ja mahl. Pärast küsis R moldaavlaselt, et а завтра можно нормальный кофе?. Sai küll ja täitsa maitsvat.

Linnaga tutvumiseks oli meil ettenähtud täpselt 2,5 päeva, mis arvestades meie harjumuspäraselt pikki ja jalutusrohkeid päevi oli vägagi paras aeg. Mulle kohutavalt meeldis selle linna juures, et liikuda sai igalepoole jala, mitte ühtegi automoodi asjandust liikvel polnud. Ainuke transpordivahend oli paat selle igas vormis ja mõõdus. Kuna tänavad on kohati väga kitsad, siis võib seal isegi jalgrattaga keeruline liigelda olla. Pealegi tuleb pidevalt sildade treppe voorida, kuna see on ju lõppude lõpuks üks suur kanalitelinna kuningas.

Iga reisimisega saame me järjest targemaks ja leiutame uusi viise, kuidas oma elu mugavaks teha. Nagu näiteks võtsin ma natuke aega kinnisideeks, et mul on vaja ühte seljakotti, mida saab kokku kägardada ja panna omakorda käekotti. Seekord veendusin, et ost tasus ennast väga ära, kuna sellises vormis kott ei võta üldse ruumi, samas mahutab vajadusel väga palju. Teine uuendus, mis meile on lisandunud, on Lonely Planet iPhone's. Väikeste linnade puhul polegi eraldi raamatut mõtet kaasa vedada, kuna kogu info saab juba telefonist kätte. Kõige-kõige-kõige kasulikum selle juures on GPSiga linnakaart! Te ei kujuta ette, kui palju sellega võib aega säästa :) Eriti just sellistes araablaste stiilis linnades, kus kõik näeb justkui välja samasugune, iga tänavanurgatagune võib ette tuua üllatusi ja äraeksimine on täiesti garanteeritud. Selle funktsiooniga aga polnud me kunagi eksinud, kuna GPS tuvastas (muidugi satelliidi leidmisel) koheselt meie asukoha ja sealt nägime täpselt, kuhu edasi minna. Seekord oli küll kaasas ka raamat, aga me ei kasutanud sealset kaarti mitte ühtegi korda. Tehnikahuvilised nagu me oleme, panin ma oma telefonist käima sellise appi, mis jälgis, kus, kui kiiresti, kui kõrgel ja kui kaua me käisime. Pärast kuvati kogu läbitud teekond kaardi pealt ette :)

Minu meelest on Veneetsia täiesti kahenäoline tegelane. Üks asi on seal ringi tallata päeval ja hoooopis teine asi juba õhtuhämaruses. Päeval randuvad sinna tohutud kruiisiaevad, kust valgub linna peale laiali hordide kaupa ameeriklasi. Õhtuks aga on nad õnneks kõik oma kajutites ja nina pistavad välja kohalikud ja muud eurooplased :) Õhtul võiski tunda, et tegelikult on see üks väike küla oma rahuliku elurütmi, sõbralike ja lõbusate inimestega ning muidugi ei saa ära unustada jalgpallilembust. Käisime paaril õhtul baaris, kuhu oli pigem õue kui siseruumidesse kogunenud põhiliselt kohalikke, kes elavalt kätega vehkides suhtlesid ning jälgisid silmanurgast jalgpalli. Ja ühel õhtul oli eriti oluline mäng, sest muusika pandi ka kinni ja keerati telekahääl sisse ning kulminatsiooni hetkel võis kuulda rõõmsaid hõiskeid.

Söögi kohta ei saa vist Itaalia puhul kunagi halbu sõnu öelda, seni pole õnnestunud pettuda, pigem on oht ülesöömisele! Tarbisime kohustuslikus korras nii pitsat, risottot, pastat kui ka kohalikke spetsialiteete (nt sibulas marineeritud sardiine). Hinnad võivad olla väga kõikuvad ja nagu ikka, kõik sõltub valikutest. Itaallased ise jagasid Luxis R'le näpunäiteid, et Veneetsias ei tohi kunagi restoranis tervet pitsat süüa, kuna see on ilmtingimata sügavkülmutatud ja sobiv vorm oleks seega osta lõigukaupa pitsaputkadest. Peab ütlema, et proovisime nii ja naa ning vähemalt selles kohas, kuhu me ka teist korda tagasi läksime, oli pitsa ülimaitsev ja kohe kindlasti värskelt tehtud (kokapoisid olid letil nähtavad). Kindlasti on lõigukaupa ostes hind soodsam, aga samas kujuneb õhtusöögist siis pigem selline kebabiputka ees istumine. Samas, kui kõik on rääkinud, kui kallis ikka Veneetsias süüa on, siis kui minna sinna Luxist, ei ole hinnad sugugi šokeerivad, vaid pigem harjumuspärased.
Joogipoolise puhul ei saa kindlasti mööda vaadata kohalike seas väga popikast kokteilist -- spritz. See koosneb mulliveest, valgest veinist ja vastavalt soovile Camparist, Cynarist või Aperolist. Vastupidiselt toiduhindadele on spritz selline jook, mida saab lubada endale ka iga üliõpilane, kõigest 2€ :) Neid punaseid jooke võis näha suurtes kogustes ja igal õhtul laudasid kaunistamas.

Selle lühikese aja jooksul jõudsime läbi teha LP poolt soovitatud jalutuskäigu, mis läbis erinevaid linnaosasid ja päädis mereäärse promenaadiga. Tee peal nägime juutide linnaosas, Cannaregios, päris palju kaabudes ja habemetes mehikesi, raamatud käes sünagoogi juurde siirdumas. Paistab, et nad on siiani püsima jäänud sinna, kuhu nad 1516. aastal sunniti. Tegelikult pärinebki sõna "ghetto" just Veneetsiast ja algupäraselt tähendas see pigem juutide ühte koondamist, aga tänapäeval on see muidugi palju laiema tähenduse saanud ja USAs tõlgendatakse seda hoopis mustanahaliste piirkonnana, kuhu keegi ilma relvata minna ei julge.
Öösiti olid Cannaregio elanikud lukustatud uste taga ja neid valvasid kristlastest sõdurid. Juudid pidid tol ajal elama rangete reeglite järgi ja ainuke vabadus, mis säilis, oli usuline. Alles 1797. aastal otsustas Napoleon, et nüüd on juudid ka täieõiguslikud kodanikud ja sellega lagunes ka getos elamine ning kõigil oli õigus vabalt valida omale uus elukoht.

Pühapäeval sõitsime vaporettoga lähisaartele. Murano on tuntud just oma klaasipuhujate poolest ja igas vormis ning kujus ehteid ja kodutarbeid saab soetada paljudest poodidest nii Veneetsias kui ka Muranol. Tegelikult need ongi põhilised suveniirid, mida igal nurgal müüakse ja võttis silme eest kirjuks küll! Osades poodides olid suured permanentsed sildid, mis väitsid et kõik asjad on 50% allahinnatud. Teistel poodidel olid jälle sildid, mis kutsusid üles liba-allahinnatud kaupa mitte ostma. Lõppkokkuvõttes polnud hinna suhtes vahet, vaid toimus võitlus konkurentsis, et kes suudab rohkem kliente endale meelitada. Paljudel olid ka suured sildid, et kaup tõepoolest pärineb Muranolt, sest nagu üks müüja selgitas, siis paljud poed müüvad mujalt Veneetsiast pärit klaasi.

Muranol toimus parasjagu vesiralli, kus võis näha igasuguseid sõudepaate, gondleid ja süstasid rinda pistmas. Vaatajaid oli samuti palju ja muidugi sattus täpselt minu varba peale üks jooksutossudes prantsuse turist, kes ei pannud üldse tähele, et ta polegi seal üksinda. Kõige rohkem võiski kuulda Veneetsias peale itaalia keele just prantsuse oma, lisaks muidugi ameeriklasi ja suhteliselt palju ka venelasi.

Pärast Muranole tiiru tegemist suundusime vaporettoga edasi Buranole. Selle saare maju võis näha nii postkaartidel kui magnetitel ja seda täie õigusega -- nii värvilisi maju pole küll kuskil mujal! Sellel kohal oli küll täielik saareelu tunne, turiste oli oluliselt vähem ja paljud neist lebasklesid kõrs suus muru peal ja nautisid ilusat ilma. Jalutasime natuke majade vahel ja üritasime kohalikku hõngu endasse ahmida. Kuna oli siesta aeg, siis paistis, et kohalikud varjasid ennast oma lahtiste akende ja uste taga. Uste puhul oli huvitav nüanss, kuidas absoluutselt iga maja ukse ette oli pandud lina, mis siis tuule käes väga romantiliselt lehvis :) Kui Murano on tuntud klaasi poolest, siis Burano on tuntud oma kaunite linikute ja pitside poolest. Vastavat kaupa täis poode oli sellise väikse saare kohta päris mitmeid ja tundus, et mida kaugemale jalutada, seda odavamaks muutuvad hinnad.

Lõpuks tiirutasime veel San Marco platsi ümbruses, vaatasime, kuidas kruiisilaeva mere poole juhatatakse ja tegime viimased spritzid..

Tagasisõit lennujaama oli seekord poole lühem, kuna läksime mööda kiirteed ja ei teinud ühtegi vahepeatust. Kuna olime oma kohvritesse pisut kaupa soetanud, siis pakkisime B&B's jälle korralikult ja olime valmistunud lisakilode peitmiseks. Lennujaamas selgus, et see oli lausa hädavajalik kuivharjutus, kuna juba enne turvakontrolli kaaluti ja mõõdeti eranditult kõigi kotid ning leti juures oli näha palju ümberpakkijaid. Nii pidin ise ka mitu kampsunit ja jaki selga tõmbama, raskeimad jalanõud jalga lükkama. Seljakoti toppisin heaga igaks juhuks kohvrisse. Fotoka peitsin kaela, jaki alla, rahakoti ja telefoni panin tasku ning raamatu kaenlasse, jope alla :) Tundus ülitobe, aga selliste reeglite puhul tulebki ise ka tobe olla, muidu oled lihtsalt rumal, kes maksab laiskuse eest. Nii et kes kavatseb Ryan Airi teenuseid kasutada, siis võtku teadmiseks, et iga gramm on kaalul ja kollaste vestidega mehed on nagu verekoerad, kes käivad ringi, sõõrmed pikalt ees.

Üldiselt ma olen üsna veendunud, et Veneetsia on koht, kuhu me veel kindlasti tagasi läheme, eriti kui on vaja kauneid klaase. Hämmastav, kuidas tunniajase autosõidu ja tunniajase lennu kaugusel võib olla täiesti teistsuguse rütmi ja hingamisega koht, kuhu tasub kasvõi ainult nädalavahetuseks aega veetma minna. See 2,5 päeva andis hea energialaengu, nagu oleks nädal aega puhanud :)

Otsad kokku

2010-05-09T16:45:00.002+02:00

Märkamatult on sellest reisist juba kuu aega möödas ja endiselt olen arvamusel, et reisikirja tuleks kirjutada otse reisil. Ainult, et sel juhul peaks kaasas olema arvuti ja sundus õhtul kirjutamiseks (kuna päevasel ajal laseme armutult jalgadel käia).

Viimased päevad Tokyos näitasid meile teistmoodi palet kui esimesed. Ööbisime seekord Ginza piirkonnas, mis on tuntud eelkõige rohkete pankade, muude ärihoonete ja uhkete poodide poolest. Jalutlesime ja imetlesime õhtuses värvikirevuses linna, sagivaid inimesi ja kõrgeid pilvelõhkujaid. Astusime sisse ka Sony ja Panasonicu esindustesse. Esimene oli pettumus, kuna seal polnud põnevaid eksponaate, vaid ainult need, mida nägi Akihabara igas tehnikakaubamajas. Ainuke, mille pärast R siiralt rõõmustas, oli 3D telekas. Jalgpalli ja veealust elu vaadates tekkis tõesti tunne nagu oleks ise sealsamas, aga sellest hoolimata on (lisa)prillidega telekavaatamine kuidagi ebamugav ja palju väsitavam. Panasonicu maja oli aga minu jaoks palju põnevam. Nimelt ma ei jõudnud seal esimesest korrusest kaugemale, vaid veetsin valdava osa ajast massaažitoolis. See polnud mitte tavaline tool, vaid muljus lisaks seljale ka jalgu, tõstis käsi, tegi vahepeal sarnast liigutust nagu kätega tampimine õlgadel ja muidugi kõik muud massaažipärased liigutused olid ka sisse programmeeritud. Proovida sai mitmeid toole ja lõpuks olid need kõik hõivatud. Üks vanahärra (kahtlustan, et ta käib seal regulaarselt) jäi norsates magamagi. Ma oleks hea meelega sama teinud :) Kui selline tool kodus oleks, siis ei näekski vist kunagi televiisorit, sest uni tuleb kohe peale. Samas ei peaks väga muretsema valutava selja või lihaste pärast.

Vastukaaluks eelmisel korral külastatud Yoyogi pargile läksime nüüd Ueno parki, mis on isegi vägevam. Seal võis jälle näha sakurat (kirsside õitsemist), pikniku pidavaid noori ja vanu, igasugu žongleerijaid ja mustkunstnikke, söögitegijaid-müüjaid, templeid ning lõpuks võis külastada ka loomaaeda. Kunagi elas seal ka hiidpanda, keda paljud turistid vaatama läksid, aga nüüd olid väljas suured sildid, et ta suri südamerikkesse ning rohkem hiidpandasid pakkuda pole ja piletiraha tagasi ei maksta (kuna pandat ei näinud). Nüüd pakkus seal teatrit üks vahva isane gorilla, kelle arvates polnud inimesed tulnud teda vaatama, vaid otse vastupidi! Üks hetk ta lähenes klaasile ettevaatlikult ja poseeris häbelikult pildistajatele, järgmisel hetkel aga tõstis ta oma hiigelkämblad üles ja nõjatus nendega klaasile ning justkui irvitas! Rahvas muidugi ehmus, ahhetas ja ohhetas ning gorilla jooksis naerdes minema. Pärast demonstreeris ta, kuidas tuleb pudelist vett ammutada ning luurata koopaavadest vaenlast.

Kohustuslikus korras käisime ära ka Tokyo tornis, mis meenutab vägagi Eiffelit, aga ehitati prantslaste tornist pikemaks. Vaated olid suhteliselt samad kui Tokyo linnavalitsuse tornist, lihtsalt sai näha kõrgemalt ja kaugemale. Nägime seal ka juhuslikult eestlasi ringi jalutamas.

Iga reisiraamat käsib Tokyos ära käia ka kalaturul, eriti aga oksjoni ajal. Kahjuks oli juba hotellis väljas silt, et (alates sellest päevast kui meil oli plaanis sinna minna) suure rahvamassi tunglemise tõttu on oksjonid avalikkusele suletud, kuna turistid segavat selle kulgu ning ummistavad letivahesid. Sellest oli tõesti kahju, kuid seadsime ikkagi sammud turule, et süüa kõige värskemat sushit. See oli kõige lahedam lindiga sushirestoran, kus ma käinud olen! Kõigepealt sisse astudes tervitab terve restorani pere kui ühest suust, isegi kokad. Seejärel võib istuda leti äärde, lasta torust kuuma vett teekotile ja hakata jälgima linti. Kui lindilt midagi põnevat ei leia, siis võib öelda menüüs leiduva pätsi nime sushimeistrile ning see hakkab kohe meisterdama, või siis hüüab tagaruumis olevatele kokkadele. Sellise süsteemi eelis on kindlalt see, et sa saad ükskõik millist sushit, mitte ei pea piirduma ainult lindivalikuga. Läksime sinna tagasi ka järgmise päeva lõunasöögiks, lihtsalt nii võimatult hea oli.

Viimase päeva õhtul sattusime erinevate asjaolude kokkusattumisel (aega jäi üle) Shibuya linnaossa, mis on tuntud just selle ristmiku poolest. Alati kui mõnes filmis toimub tegevus Jaapanis, siis näidatakse just seda ristmikku, kus tuleb igast võimalikust suunast meeletu mass inimesi. Ma ei teagi, miks meil Shibuya oli esialgsest plaanist välja jäänud...Jaapani raamatuid oli meil 7 tk, neist Tokyo omad 3, annab siis läbi närida. Igatahes see peaks kindlasti kuuluma ühe endast lugupidava turisti marsruutide hulka!
Esialgu lihtsalt seisime tänava ääres ja vaatasime suud lahti, siis juba hakkasime pildistama ja filmima ning lõpuks üritasime Starbucksis, kust on parim vaade, leida head vaatlustkohta, kuid muidugi oli seal ees juba palju inimesi. Selles linnaosas võib leida kõiksugust kaupa: on pakkuda ainult naiste päralt olevaid kaubamajasid, või siis muusika ja filmide kaubamajasid; söögikohti on sadu ja sadu, lisaks igasugu salonge jms. Inimesed, kes seal ringi patseerivad on vaatamisväärsused omaette. Igaüks viljeleb oma stiili, olgu see siis beibe, emo, punkar või 80ndad -- kõike näeb. Üks naljakas komme naistel on jalad sissepoole kõndimine, ehk tuvikõnd. Niimoodi käivad eriti just noored ja kõigil pole see loomulikkusest. Guugeldades leidsin, et põhjusi on mitmeid. Esiteks, et see on nende kultuuris juba ammustest aegadest, kuna kimono ja puuplätudega on raske muudmoodi käia. Teine põhjendus aga väitis, et see on nende meelest nunnu ja seksikas. Täpselt samamoodi nagu puseriti hambad. Isegi osad japsidest modellid ei lase oma kikude rivi sirgu tõmmata, kuna leiavad, et see on atraktiivne. Niimoodi puseriti hammaste, sissepoole jalgade, lipsukestega peas, miniseelikute ja põlvsukkadega jätavad nad täpselt sellise lapseliku pildi nagu ongi taotletud. Nende ühiskond on ühtepidi justkui hästi kinnine ja range, aga teistpidi vägagi lapsik (pachinko mängumasinad, mangade ja animete hullus, karaoke), ent toimib hästi.
Leidsime kogu selle kirevuse seest ka ameeriklaste poolt paljuarmastatud Krispy Kreme'i sõõrikute kohviku, kus võis klaasi taga jälgida rasvarõngaste valmistamist. Nostalgia mõttes tuli ju sealt läbi astuda, sai isegi nendega kunagi kaubitsetud :)

------

Lõppkkokkuvõtet pole väga kerge teha, sest Jaapan näitas meile ennast päris mitmest küljest. Kahjuks esimesel korral ei jõua igale poole, eriti veel nii lühikese aja jooksul. Kindlasti on huvitav avastada ka mägesid ja nende peal suusatada või lauatada, aga samas oleks põnev ka kusagil väikse muinasjutulise saare peal aeg maha võtta. Usun, et saime päris kontrastse pildi ette ja kohe kindlasti muutis see käik minu suhtumist ja ettekujutust jaapanlastest. Kui enne olid nad ainult üks grupp turiste, kes ei käi ringi ilma, et fotokas või kaamera oleks näo ees, siis nüüd ma täiesti saan aru miks nad seda teevad. Me olime nende maal ise samasugused :) Me elame lihtsalt niivõrd erinevates maailmates, et raske on leida esmapilgul midagi ühist. Jaapanlased on kahtlemata kõige-kõige sõbralikum rahvas, kellega olen kokku puutunud, see on neile justkui sisse kodeeritud, nad sünnivad sellisena. Ma ei jõudnud ära kiita ka nende tähelepanu pööramist detailidele. Miks peaks tegema viis liigutust, kui saab ka kahega, miks peaks tegema kilplasetööd, kui selle võib ära teha masin. Elu on tehtud võimalikult mugavaks, et inimene ei peaks pisiasjade pärast pead vaevama. Las see wc potikaas tõuseb ise üles, las pott laseb ise vee peale, las läheb ise tuli ka kinni -- miks mitte?Miks rongid ei võiks käia graafiku järgi, ilma minutitki hilinemata. See on ju võimalik. Miks peaks üldse autoga sõitma, kui rongid käivad nii tihedalt üle kogu riigi? See on teema, mille üle võiks Euroopa häbi tunda. Kui suunal Tokyo-Hiroshima sõidab shinkansen 900 km 4-5 tunniga, siis Luksemburg-Brüsseli tigurong sõidab 200 km 2,5-3 tunniga. On ikka vahe küll?

Kindlasti avaldas sügavat muljet ka japside ilumeel. See, kuidas kõik asjad peavad nägema välja ilusad, isegi bento box, rääkimata kinkepakkidel olevate lehvide rohkusest. Kui õues sajab vihma, siis tõmmatakse paberkotile kile ümber, et vesi seda ära ei rikuks. Miks mitte?

Infot ja seedimist oli tohutult palju ning hoolimata keelebarjäärist jäi lõplik tunne väga meeldiv. See on koht, mida peab vähemalt korra elus külastama, parem isegi kui mitu korda. Ja kuidas mina kui šoppamishuviline peaksin edaspidises elus rahulduma Tokyost väiksema valikuga?!

Beppu

2010-05-02T16:35:00.002+02:00

Mida lähemale tuli reisi lõpp, seda kaugemale me linnakärast ja lennujaamast põgenesime. Viimaseks hingetõmbekohaks jätsime Kyushul asuva intrigeeriva nimega onsenite (kuumaveeallikate) linna Beppu. Tegemist on väikese ja rahuliku kohaga, mida asustab ca 122 000 elanikku. Juba rongijaamas tervitas meid rahulikkus ja tühjad tänavad.

Majutuseks valisime traditsionaalse ryokani Yamada Bessou, mida oli nii internetis kui ka Lonely Planetis palju kiidetud. Ülesleidmine oli seekord mõnevõrra keerulisem. Lõpuks tundsime koha paberil nähtud hieroglüüfide järgi ära, kuna inglise keelset silti nimega polnud peetud vajalikuks üles panna. Esialgu mõtlesime, et oleme sattunud valesse kohta, kuna maja ees kirsipuu all toimus parajasti teejoomine. Küsimise peale kutsuti meid edasi ja öeldi, et võime ka minna teetseremooniat vaatama ja teed mekkima.

Tuba oli nii nagu lubatud: kaetud tatami mattidega, voodiriided olid kapis ja lubati välja tuua sel ajal, kui meie õhtust sööme. Meie kasutada oli ka veranda, väike privaatne aed ja tagatipuks oli seal ka onseni bassein, mida sai privaatseks kasutuseks broneerida. Panime kohe selle omale tunnikeseks kinni ja läksime õhinaga vette. No õigemini me pistsime esialgu ainult varba sinna, kuna kõik oli hirmuäratavalt aurav ja kohe tundsime ka kui kuum! Tavaliselt mulle ei meeldi vannis liiga soojas vees käia ja ma olin juba arvestanud, et ilmselt kuumaveeallikasse ma ei lähe, kuna see on ülemõistuse kuum. Ebamugavust ja kuumust trotsides vajusime järjest sügavamale vette, kuni lõpuks istusime kaelani vees. Nipp oli selles, et kui istuda liikumatult, siis on täitsa talutav. Seda oma 5 minutit. Kui ennast natukenegi liigutada, siis tõusis kohe kuumusest kananahk ihule ja tekkis tahtmine välja joosta. Kõige ägedam oli pärast, kui kogu keha oli punane nagu päiksepõletuse saanud albiinol. Ent meeldiv osa oli see, et kehatemperatuur püsis pärast veel tükk aega kõrgemana kui muidu. Talvel võiks endal ka selline kodus olla, juhuks kui külm hakkab, siis pärast onseni on jälle mõnus olla.

Õhtul läksime söögipoolist otsima ja meie suureks üllatuseks oli esmaspäeva õhtu kõige vaiksem aeg selles linnas. Enamus restorane olid suletud ja peale meie ei käinud eriti kedagi ringi. Lõpuks läksimegi supermarketisse ja võtsime bento boxid, mis olid meeldivalt allahinnatud 50% (seda tehakse alati enne sulgemist), ploomiveini ja õlled ning läksime ryokanisse püha õhtu söömaaega korraldama. Vahepeal oldigi meile asemed üles tehtud (keset tuba) ja peale sööki ning kuuma vanni tuligi uni ilma ootamata peale :)

Beppus leidub kahte sorti kuumaveeallikaid, ühed on need, kus võib sees käia (onsen) ja teisi võib ainult eemalt vaadata (jigoku). Tänu kuumaveeallikatele on kogu piirkond meeletu auru ja natuke ka mädamuna haisu täis. Auru kasutatakse ära söögitegemisel (aurutatud dim sum viis keele alla!) ja vist ka kütmisel.

Järgmisel päeval ostsime päevaks kohaliku bussi pileti ja sõitsime linnast välja jigokusid vaatama. Neid on kokku üheksa, aga valisime neist välja vaid mõne, kuna valdavalt on nad siiski ühesugused. Enne aga käisime läbi mudastest kuumaveeallikatest, kus peale meie polnud teisi turiste ning kohalikke inimesi oli ka käputäis. Keegi inglise keelt ei rääkinud, aga meie õnneks olid kriitilised sildid ikka arusaadavad. Näiteks, kus on meeste ja naiste riietusruum ja milline on mudavanni etikett (koos piltidega!). Võimalus oli olla sees, mehed ja naised eraldi või siis väljas, kõik koos. Kuna Luxis olen enam-vähem juba harjunud segasaunadega, siis mõtlesin seal ka, et mis siis ikka, proovida tuleb ju elus kõike :) Välja minnes ei leidnud ma R'i kusagilt ja üritasin ruttu mudasse põgeneda, aga muidugi ma ei jäänud märkamata ja paar japsi tulid kohe abivalmilt seletama. Üks tahtis lõpuks isegi mulle muda selga määrima hakata, aga enne õnnestus mul põgeneda teise vanni, kuhu abikaasa ka jõudnud oli. Pärast see tüüp enam läheneda ei julgenud, vaid käis meil ainult järgi ja vaatas huviga.

Õhtul sõime ryokanis traditsionaalset jaapani toitu, st palju (isegi liiga palju) toorest kala ja igasugu imeasju, mida me seni veel ise tellinud polnud. Natuke harjumatu oli ja toidukogus oli ka liiga suur, aga vähemalt sai ära proovida. Naaberlauas istuv tädi jõi ja kiitis shōchūt (kartuli kärakas), mis on lahjam kui viin ja viski, kuid kangem kui vein ja sake. Proovisin ka selle ära, aga ei meeldinud, samamoodi nagu sake ja viin ei paku mulle erilist elamust.

Hommikul oli veel võimalus viimast korda kuumaveeallikas käia ja siis oligi juba jälle aeg rongiga Tokyosse tagasi sõita. Ees ootas seega 7h ja kaks ümberistumist...

Hiroshima

2010-04-29T10:18:00.000+02:00

Järgmisena võtsime suuna Hiroshima peale, kuhu sõidab Kyotost kiirrongiga 1,5h. Seal nägi plaan ette veeta kaks päeva, üks neist Miyajima saarel.

Ööbisime seljakotirändurite hostelis, mis asus rongijaamast 10 min jalutuse kaugusel. Ei tea, kas Jaapani backpackerite kohad ongi nii ilusad ja puhtad, aga see koht oli ka kõik, mis mõneks ööks vajalik -- ei midagi uhket ega ka midagi ebameeldivat ja julgen soovitada kõigile.

Hiroshimas polegi nagu õieti muud turismiobjekti, kui aatomipommi muuseum (eesti keeles kõlab küll robustselt!), kus on väga detailselt pildis ja sõnas kõik aatomipommide õudsuse kohta ning selgitatud täpselt, miks ja kuidas valiti lõpp-sihtpunktiks just Hiroshima. Kogu seda infot seedides tekkis esiteks kaastunne, kurbus, õudus ja seejärel viha, et mida kuradit?! Kui Einstein poleks seda uurima hakanud, siis äkki polekski keegi seda massirelva leiutanud? Ja mis kõige rohkem vihale ajas...et ameeriklased otsustasid saata veel eelnevalt täpsemalt testimata pommi ja vaadata, mis saab. Einstein arvas, et sellega võib hävitada väiksema külakese, aga ta ei aimanud pommi tegelikku mõju, veel vähem oskas ta ette näha kiirituse tagajärgi, millega inimesed elavad veel tänapäevalgi. Ja mis kõige kummastavam: nüüdseks on kõige rohkem tuumapäid just venelastel. Seda ma küll ei mõista, milleks neid hoitakse ja keda nad hirmutada ja lollitada püüavad. Tegelikult on ilmselt paljud juba amortiseerunud ja kasutuskõlbmatud, aga venelastele on alati meeldinud maailma hirmuvalitseja rollis olla.
Kui ma seal lugesin, kuidas Hiroshima ja Jaapan üldse on maailmale püüdnud selgitada aatompommi õudsust ja soovitanud tuumarelvaga riikidel sõlmida omavahel rahulepe, siis just mõni päev hiljem tuli uudis, et Venemaa oli nõus mööndusi tegema.

Ainuke hoone, mis rusustunud linnapildist alles jäeti, on tänaseks UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja konserveeritud täpselt sellisena nagu ta 1945. aastal oli. Kui vaadata seda mälestusmärki ja manada ette pildi sellest, kuidas kogu linn oli ühe hetkega rusudeks ja lugematu arv inimesi sai surma, siis tekib küll küsimus, et kas inimkonnas ikka on toimunud evolutsioon? Õeluse evolutsioon äkki. Igatahes ma olen kindel, et igaüks, kes sinna satub, hakkab mõtisklema kurjuse teemadel ja tekib palju "miks?" küsimusi. Mind huvitas eelkõige, mis tundega ameeriklased seal täna käivad..

Aga aatompommide juurest oleks nüüd sujuv üle minna jälle gurmaanluse teemadele! Väsitasime ennast nälja tekitamiseks väheke šopingutänaval ja lõpetasime päeva jälle ühe uue ja põneva roaga: okonomiyaki. Kuna sellised kohad on tavaliselt avatud köögiga, siis jälgisime põnevusega, kuidas road valmisid. Kokapoisid olid suure, lauasuuruse, pliidiplaadi taga ja tekitasid esmalt crêpe'i taolise põhja. Samal ajal praadisid juurde nuudleid, idusid, mereande jms. Lõpuks lõid juurde ka muna ja segasid kõik omavahel kokku. Crêpe pandi lõpuks kõige peale ja valati üle mõnusa tummise kastmega ning kogu see kupatus toodi meile lauda, kus saime hakata seda edasi praadima (lauad koosnesid valdavalt pliidirauast) ja sööma. See kõik kokku oli kohutavalt maitsev, ingveriõlu sobis kõrvale imehästi. Kahjuks me ise ei teinudki sellest pilti, aga panen illustratsiooni mõttes netist leitud pildi.

Teisel päeval käisime ära pühal Miyajima saarel, millel asuv Itsukushima tempel on jällegi UNESCO nimekirjas. Saarele sai praamiga ja kehtis sama pilet, mis rongisõidulgi, nii et Japan Railpassiga sõitjatele väga mugav. Kunagi oli see saar nii püha, et sinna ei tohtinud lihtsurelikud jalga tõsta, aga muidugi tänaseks on see muutunud suureks turismiobjektiks. Vahelduseks linnadele oli saarel mõnus rahulik, sai ronida saare tippu, 535 m kõrgusele, kus võis ka ahve kohata. Kogu tähelepanu oli muidugi templil ja selle ümbrusel, eriti aga torii väraval, mis vastavalt vee tõusudele ja mõõnadele oli vähem või rohkem ligipääsetav.

Geišade otsingul

2010-04-25T15:29:00.008+02:00

Tõmbasime hõlmad koomale ja veeresime kohvritega hotelli suunas. Hotelli juhised olid väga kirjeldavad (mine selle kohviku juurest üle tee ja kõnni seni kuni tuleb vastu Lawson. kui sa juba oled 7eleveni juures, siis oled liiga kaugel!), ent natuke liiga täpsed ja ajasid segadusse. Jaapanis ei tasugi hakata aadressi järgi midagi otsima, sest see pidavat olema veelgi keerulisem. Meil juhtuski nii, et hotellide veebilehtedel olid alati kirjeldavad juhised ja orientiiriks on kohvikud või suure sildiga majad, mitte niivõrd tänava nimed ja numbrid.

Kyotos oli meil viie öö baasiks huvitava lahendusega hotell: Capsule Ryokan Kyoto. Valida saab kahte tüüpi kontsepti: ryokan või tatami kapsel. Viimane on väidetavalt maailma ainuke kapsel, milles on tatami matid, kuid muidu meenutab paljusid teisi kapsli ööbimiskohti, kus ruumi on täpselt pikaliolemiseks. Meie valisime ryokani toa, mille kohta öeldakse, et selle 10 m2 peal on kõik, mida ühelt luksuslikult ryokanilt oodata. Vähest ruumi oli väga kompaktselt ära kasutatud: voodi asus tatami matiga kaetud lavatsi peal, kuhu olid madratsid ja voodiriided kokku keeratud, lavatsi kaas käis lahti ja sinna alla mahtusid kohvrid. Toa nurgas asus hi-tech dušhikabiin, kus oli valgustus ja erirežiimidega veejoad. Selles kohas asus ka tehniliselt kogu reisi kõige mugavam wc, mis juba ukse avamisel tõstis potikaane üles, rääkimata siis soojendusega prill-lauast ja automaatsest veetõmbamisest :) Miinuseks oli seal toas soojapidamatus, eriti just kevadisel ajal, kui õues on vaid mõni kraad sooja. Õnneks tegi sooja õhukonditsioneer, aga nii kui see seisma jäi, siis hakkas temperatuur kohe langema. Teine miinus minu jaoks oli müra, kuna meie tuba asus täpselt tee ääres, kus nädalavahetusel oli palju liiklust. Aga õnneks käib reisimisega kohustuslikus korras mu kohvrisse ka pakk kõrvatroppe, mis on lisaks lennukitele teinekord ka hotellides marjaks ära kulunud.

Asukoha valisime nagu kogu Jaapani reisi puhul rongijaama juurde, et saaksime võimalikult ruttu ja valutult nii metroole kui kiirrongidele hüpata. Kyoto puhul plaanisime võimalikult palju ümbruskonna linnasid väisata ja jätsime Kyoto enda jaoks esialgu vaid kaks päeva. Mida aeg edasi, tajusime, et Kyoto väärib ise juba nädalat aega pühendumist. Seal on hoopis teine hingamine kui Tokyos -- vähem blingi ja rohkem traditsionaalsust. Kui ameeriklased oleksid otsustanud tuumapommi Kyoto kohale suunata, siis oleks tänaseks üks osa Jaapani kultuurist maa pealt pühitud. Sajandeid tagasi ehitatud templeid ja parke ei oleks võimalik sellisel kujul enam elustada nagu nad originaalis tehtud on.

Jaapanlased on rahumeelne rahvas ja seetõttu on võimalik, et riigis on kahe usu järgijaid: budism ja shinto. Shinto ehk "Jumalate tee" ja budismi põhiline vahe on selles, et enamus eluajal toimuvaid tegevusi juhatab shinto ning budism keskendub rohkem sellele, mis on pärast maist elu. Näiteks on tüüpiline tähistada kellegi sündi shinto templis ning surma budistide templis. Erineva usuga templeid on väga lihtne juba kaugelt ära tunda, sest shinto templi värav torii (vt pilt vasakul) on teatud kujuga ja punast värvi.

Jõudsime küll käia jõukohaselt templites (neid on Kyotos MEELETULT), uudistamas keisri lossiaeda väljastpoolt (sisse ei lastud) ja uudistada mõnda linnaosa. Huvitav, et isegi Kyotos oli templite juures vaevu mõni inglisekeelne silt, kust sai aimu, millega tegu. Ühe templi juures aga olid ainult hieroglüüfid ja hägune kaart, mistõttu tekkis meil tugev kahtlus, et oleme üldse vales kohas. Alguses oli natuke harjumatu ka metroo, kus võttis mõne sõidu aega, et süsteemile pihta saada, kuid seal ei tekkinud jälle probleemi keelega -- kõik peatused ja piletimasinad on varustatud inglise keelega.

Esialgu olime broneerinud ekskursiooni Toyota tehasesse, mis oleks tähendanud mitmetunnist rongisõitu edasi-tagasi ja seetõttu ka oleksime kaotanud ühe Kyoto päeva. Eelmisel õhtul mõtlesime, et kas me ikka viitsime hakata loksuma ja ohverdama ühe päeva Toyota heaks. Otsustasime, et ei viitsi ja ei hakka. Selle asemel saime näha ka Kyoto teistsugust palet kui geišade piirkonnas. Peale templite uurisime kesklinna ja käisime Nishiki turul, kus sai näha igasugu võimalikke ja võimatuid elukaid, mida jaapanlased oma lauale panevad. Kõik oli värskemast värske ja tunda olid ainult toidulõhna, mis neelud käima pani. Roiskunud kalast polnud seal haisugi! Lisaks toidule oli seal ka suveniire, riideid ja muud nänni. Sain endale lõpuks ammuigatsetud põlvesoojendused, mis laseksid edaspidi ilma suurema valuta edaspidigi 15 km päevas maha käia :)

Üks põnevamaid käike oli Gioni piirkonda, kus uudistasime Yasaka templit ja imekombel ilmusid Maruyama parki uhketes kimonotes geišad, kes olid saatjaks ülikonnas mehele. Ringi liikusid nad rikšadega, aeg-ajalt peatusi tehes ja ümbrust imetledes. Pargis tundsime ennast nagu paparatsod, kui neil järgi käisime ja muudkui pilte klõpsisime ja filmisime :) Erutatud olime just seetõttu, et olime plaaninud geišasid pildistama minna õhtupoole, nende majade vahele, kus geišad töötavad. Kuid pildid tulid meile ise kätte, kui nad niimoodi päise päeva ajal ringi käisid ja poseerisid. Peale geišade oli veel rohkem liikvel nende õpilasi: maikosid, kes käisid naeru kihistades ringi ja olid lahkelt nõus ka turistidega pildistama. Vahepeal oli lausa tunne nagu oleks sattunud Jaapani filmistseeni, kus kõik on meie jaoks nii teistmoodi ja eriline.

(sorry, aga bloggeril on kõige lollakam piltide laadimise süsteem!)

Nagu mainisin, siis käisime päevatrippidel lähiümbruskonnas. Ühe päeva veetsime näiteks u 40 min sõidu kaugusel Jaapani endises pealinnas (ning tundus, et praeguses kitsepealinnas), Naras. Tegime seal Lonely Planeti poolt soovitatud jalutuskäigu läbi harmooniliste iluaedade ning shinto ja budismi templite. Meie õnneks oli ilm väga mõnus ja soe, mis tegi kogu päeva nauditavaks. Huvitaval kombel oli Nara kuidagi väga rahulik ja kohati vähemate turistihordidega kui muud kohad. Muidugi kuulsate templite juures oli rahvast kui murdu, aga muudes osades nad justkui hajusid laiali.

Teine planeeritud päevareis oli Himeji lossi, mis asus 90 min rongisõidu kaugusel. See on üks Jaapani vanimaid ja paremini säilinumaid ehitisi, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Loss koosneb 1346. aastal ehitatud 83 puidust hoonest ning loomulikult selle ajalugu on kirju ja üle on elatud palju omanike vahetumisi. See on ühtlasi ka üks enim külastatumaid vaatamisväärsusi kogu Jaapanis. Seda oli näha ka kohapeal, kui iga tegevuse jaoks tuli hakata sabas seisma. Jõudsime õnneks piisavalt vara et piletisaba meie jaoks ei olnud, kuid hiljem lookles see päris pikalt tänavani välja. Selleks, et lossi saada, seisime vist küll tund aega sabas ja käisime mõned minutid seestpoolt vaatamas. Selliste objektide puhul on alati tunne, et väljaspoolt on vaatamisväärsus palju muljetavaldavam kui seest ja nii juhtus ka seegi kord. Kui objektil on veel sadu teisi inimesi, siis lihtsalt ei hakka fantaasia lendama, kuidas kõik vanasti olla võis ja kui võimas see on.
Himejis kui linnas me rohkem ringi ei vaadanud, vaid läksime tagasi rongile, et Kobes ka peatuda. Minu (ja ilmselt ka teiste siin piirkonnas elutsevate ) jaoks tundub naljakas, et Himeji üheks sõpruslinnaks on Charleroi Belgias. Huvitav, kuidas nad niimoodi sõbraks said? :)

Kobe oli meil juba ammu pinnuks silmas, sest Kobe lihast räägitakse lausa legende. Valisime raamatu järgi välja ühe huvitava restorani ja läksime oma beefi nõutama. Kuid suureks pettumuseks selgus, et olime täpselt lõuna- ja õhtusöögi vahepeal saabunud! Käisime veel natuke rongijaamas ringi, et äkki mõni teine koht pakub, aga kuna magu lõi juba pilli, siis istusime maha hoopis shabu-shabu kohta. See on ka omamoodi toiduelamus, kus igal laual asetseb pliit ja sinna peale pannakse keema vesi. Juurde tuuakse riisi või nuudleid ja imeõhukesed kvaliteetse liha lõigud. Juurde saab ise valida salatibaarist omale meelepärased juurikad, seened jms ning lõpuks ongi aeg hakata tegema shabu-shabu ehk siis tuleb panna kõik need komponendid vette ja hakata keetma. Liha võib hoida pulkade vahel ja paar korda liigutada ning valmis ta ongi. Peale keetmist saab toitu solgutada kahes kastmes, mis annavad kokku mõnusa maitsebuketi. Alguses nõudsime tädilt küll, et äkki tal ikka on Kobe beefi ka, aga ta rahustas meid sellega, et lihalõigud on küll kohalikud :)

Kui kõht korralikult täis, asusime linna poole minema. Jalutasime läbi ka nö euroopaliku arhitektuuriga majade juurest. Meie jaoks oli pilt täitsa harjumuspärane ja ei osanud imetleda, samas kohalikud tegid küll prantslaste lipu all pilti. Vahepeal tegime peatuse kingapoes, kus imekombel leidus mitu paari ka minu numbriga jalavarje. Seda ei juhtu just igapäev ja olin sunnitud oma kohvrile kaalu lisama.
Linna jõudes lõi pilt jälle kirjuks. Sagivad inimesed, vilkuvad reklaamid, ostukeskused ja kõiksugused hääled ja lõhnad tervitasid jälle. Vot seal oleks küll saanud oma Kobe liha proovida, aga nüüd oli kõht täis ja proovimata jäigi. Eks siis järgmine kord :) Muidu äkki edaspidi poleks enam tavaline liha kõlvanud (nagu hoiatas reisiraamat).

PS. Pilte leiab endiselt ka meie smugmugi lehelt ja parooli saavad soovijad meilitsi :)

Tõusva päikese maa

2010-04-18T23:32:00.002+02:00

Ma ei saa öelda, et Jaapan oleks mu unistuste maa olnud. Esimene unistus oli loomulikult USA, kuna keelatud vili on ikka magusam tundunud (vähemalt kaugelt). See unistus sai ammu realiseeritud ning täna ei unista ma enam sellest kohast, pigem tunnen puudust nendest inimestest, kes sinna maha jäid ja mõnikord ka sealsest kreisist vabameelsusest. Igaüks on see, kes ta on, sest nad elavad vabal maal -- vähemalt nii ameeriklastele meeldib deklareerida. Jaapanlased aga seevastu ei deklareeri midagi, nad lihtsalt on. Ja nad on isegi veel kreisimad, kui vaadata nende välimust, veidraid hobisid ja kalduvusi ning meeletut rügamist suurkorporatsioonide rakmeis. Nüüd võib öelda, et Jaapanist sai tagantjärgi üks unistuste maa :)

Esimene küsimus, mis sealolles tekkis: mida meie, eurooplased, üldse japsidest teame? Täpselt nii palju või vähe, kui nad meile oma suhteliselt hilja välismaailmale avatud ühiskonnast välja kumada lasevad, s.o ainult väike osa nende müstilisest maailmast. Paraku peab tõdema, et ka ise kohale minnes ei avanenud imeväravad, mis oleks iseenesest loogiliselt lahti seletanud kõik meie jaoks võõra ja kummalisena tunduva. Seda kogevad eelkõige need, kes jaapani keelt ei oska. Üllatuslikult on isegi Tokyos paljud turistile olulised viidad ja peaaegu alati selgitav osa tekstist hieroglüüfides. Õnneks Tokyos endas polnud meie jaoks muud suurt vaatamisväärsust kui linn ise oma vilkuvate tulede säras ja veelgi säravamates kostüümides isikupära väljendada julgevad inimesed. Nende vaatamiseks polnud suuremat selgitust vaja, vaid igaüks rääkis enda eest. Ja lõpuks tundusid kõik täitsa normaalsed ja seagripimaskides inimesed ei tundunud ka imelikud.

Tokyo on tõepoolest suurlinnade suurlinn, mille külge on aja jooksul kasvanud palju äärelinnasid. Kõik kokku moodustavadki isenäoliste linnaosadega Suurlinna, mis võib olla väga põnev, aga ühtlasi ka väga väsitav. Kui ma seni arvasin, et New York ja London on ägedad, siis Tokyo teeb neile pika puuga ära. Iga linnaosa on eraldi hingamisega, koos oma meeletute pilvelõhkujate, kaubanduskeskuste, söögikohtade ja meelelahutusasutustega (eelkõige mänguautomaadid). Mõtleks vaid, ainuüksi Tokyos on ca 200 000 söögikohta!

Peale 11h lennureisi ja 8h magamist läksime seda hiiglast avastama. Õigemini kõigepealt avastasime tema rongivõlud. Ja enne seda veel imestasime mõningate asjade üle, mida siiani pidasime Jaapani puhul iseenestmõistetavaks. Esmane imestus tuli lennujaamas, kus plaanisime rentida telefonile SIM-kaardid. Nimelt ei ole seal telefonid GSM võrgus nagu enamikes riikides, vaid ainult 3G, seega iPhone on ideaalne suhtlusvahend. Niisiis suundusime telefonirenti ja nõutasime SIMe, mis lubanuks olla 3G ühenduses kogu see kaks nädalat. Oluline oli see just seetõttu, et meie telefonid olid ettenägelikult varustatud igasuguste eluks vajalike appidega (navigatsioon, sõnastik, rongiajad jne). Rendis pakuti aga sellist paketti, kus on sees ainult telefonikõned! Ei internetti, ega smse! Ja mis veel hullem -- tegelikult olid kõik SIMid ka juba otsa lõppenud. Seega jäime hoopiski tühjade pihkudega. Jäi üle ainult loota lahtistele wifi võrkudele, mis oleks ju ka võinud olla samasugune inimõigus nagu Eestis. Aga ei, sellegi koha pealt olime liiga palju eeldanud. Wifi võrke leidus, aga selleks, et mõnda sisse pääseda, pidi ikka tükk aega otsima ja siis täpselt ühe koha peal seisma ja surfama. Mõnes majutuskohas oli võrk olemas, aga ei ulatunud väga hästi tuppa, nii et telefoni aknast väljas hoides sai alles kätte :) Eks me siis lõpuks leppisime olukorraga ja otsisime kõike raamatust.

Šokist toibununa kobisime Japan Railwaysi peale, et võtta suund Tokyosse. Tund hiljem kolistasime kohvritega mööda rahvamasse Shinjuku linnaosas ringi ja otsisime ebamääraste juhiste ja kaardi järgi oma esimest öömaja. Üllataval kombel leidsime selle ruttu üles ja saime minna rameni nuudleid luristama. Vähemalt selline oli esmaplaan. Tegelikkuses hakkasime otsima rahaautomaati, mis räägiks ka meile arusaadavat keelt. Tund aega ja mitmeid ebaõnnestumisi hiljem olime ikka veel rahatud! Lõpuks jäi kogemata teele ette Citibank, mis oli meid juba Hiinas hästi teeninud -- nii ka seekord. Hiljem veel selgus, et 7elevenist saab ka raha võtta, kuid ainult VISA kaardiga. Citibanki külastasime veel ka hiljem, kuna sularahal on sama hea minek nagu soojal saial. Aga miks me rahatud olime ja nii ettevalmistamata? Sest meil pole kombeks eelnevalt suures koguses valuutat kaasa tassida, vaid loodame alati kohalikele pangaautomaatidele. Seni pole mitte üheski riigis olnud probleemi, et ei saaks aru või et automaat sülitaks kaardi välja. Kuna Jaapani jeeni vahetuskurss on absurdne (8 eurot - 1000 jeeni), siis ei osanud kohe ette näha, mis kulutused on ja pidime ikka päris mitmeid kordi selle kahe nädala jooksul sularaha võtma. See oligi meie teine šokk, et kõrgtehnoloogiline Jaapan võib valget inimest niimoodi jooksutada.

Aga nuudlid saime samal õhtul siiski söödud. Nuudlite puhul saab põhiliselt eristada kolme erinevat tüüpi:

1. ramen, nisujahust nuudlid mis jõudsid ammustel aegadel Jaapanisse Hiinast ja tõid jaapanlaste toitumistavadesse suure muudatuse. Kui seni toitusid nad põhiliselt kalast ja juurviljadest, siis rameni nuudlitega lisandus nende toitumissedelile ka liha.
2. udon, mis on täisterajahust tehtud paksemad Jaapani nuudlid
3. soba, mis on tatrajahust tehtud peenikesed nuudlid.

Oma reisi jooksul saime proovida kõiki tüüpe igasugustes erinevates suppides. Isegi kui nuudlisupis polnud eriti liha, vaid mõned juurviljad ja norileht, siis olid need sellest hoolimata kohutavalt maitsvad. Uskumatu, kuidas saab nii lihtsat rooga nii hästi teha. Tavaliselt oli nuudlisupikohtade etikett selline, et astud kõigepealt klahvidega masina juurde, kus on kirjas kõikvõimalikud supivariandid. Muidugi oli kõik hieroglüüfides, mis kitsendas meie valikut, aga enamasti leidis mõne klahvi juurest ka häguse pildi. Seejärel tuleb sisestada raha ja valida oma roog. Kui masin on pileti välja trükkinud, siis tuleb see teenindajale anda, kes hakkab kohe vastavat rooga kokku keerama. Järgnevalt istud leti taha ja vaatad, mida ta seal teeb ning piilud ka natuke, mida teised söövad ja mis veel olulisem: kuidas nad söövad. Raamatus oli öeldud, et mida kõvemini luristatakse, seda maitsvam toit. Toit saab üliruttu valmis ja väärib palju rohkem kiirtoidu silti, kui näiteks McDonaldsi burksid, lisaks on tegemist ka palju tervislikuma kõhutäiega.
Kui toit ees, siis võib igaks juhuks ette panna ka paberist põlle, sest luristamisega kaasnevad pritsmed. Ja siis head luristamist! Esialgu oli natuke imelik ja ei osanud täpset tehnikat ka, aga reisi lõpuks olime nagu kohalikud ja ei määrinud enam riideid ka ära.

Hotell oli meil väike, ent meeldiv. WC oli selline nagu arvata: soojendusega prill-laud ja sissepritsega pott. Mõne aja pärast tekkis küsimus, et miks eurooplased ja üldse muu maailm pole sellist tehnoloogiat kasutusele võtnud? Kuidagi nii hügieeniline ja äge lahendus, et oma majas võiks ka täitsa selline imeloom olla :)
Hotell asus Tripadvisori kommentaaride järgi lõbusas piirkonnas, kus on igasugu üle 18aastastele mõeldud kahtlaseid klubisid ja massaažikohti. Jutu järgi oleks võinud arvata, et seal on lärmakas ja natuke hirmus, aga tegelikult oli öösel väga vaikne ja kõik oli väga siivas. Väljas oli näha ainult huvitavate kostüümidega tüdrukuid ja poisse, aga nii on see kogu Tokyos ja ei osanud nagu kedagi liigitama hakata. Meile see asukoht täitsa sobis, kuna rongijaam oli lähedal ja Shinjuku linnaosaga tutvumiseks ei pidanud kaugele minema.

Oma 1,5 päeva jooksul külastasime ka Yoyogi parki, kust lootsime leida Elvise jäljendajaid, kuid leidsime vaid piknikku pidavad noored ja vanad, kes veetsid õitsevate kirsipuude all oma tavapärast pühapäeva. Lonely Planetis oli tegelikult öeldud ka, et nüüdseks on kahjuks Elvised pargis keelatud, aga lootus sureb ju viimasena :)

Samamoodi veetsid oma pühapäeva ka koerad, igaüks oma suurusele ettenähtud aiakeses.

teksades koer

Peale parki oli paslik suunduda tehnikamaailma. Kujutasin ette, milline imeloom on Jaapani tehnikakaubamaja -- millised tulevikumasinad seal kõik olla võivad! Peale mõne mitmekorruselise ostukeskuse väisamist olime taaskord pettunud, kuna kaup kippus korduma ja midagi uut ja revolutsioonilist me ei kohanud. Kõik täpselt samad asjad, mis meil siingi. Ainuke vidin, mille meelde jätsime, oli riisiauruti, mis on juba tükk aega hingel olnud. Aga imemasinad? Kus need on? Äkki me püstitasime hiiglasuured ootused hoopis...
Kellel on vaja uut kaamerat, arvutit, telekat, või koguni täiendada oma filmikogu Aasia pornofilmidega, siis selle jaoks on need kaubamajad paradiis. Ainult tuleb arvesse võtta, et japside vooluvõrk on sama nagu USAs ja ära ei tohiks unustada adapterit või siis uurida, kas seade üldse Euroopas tööle hakkab.

Järgmisena põikasime metrooga Harajuku linnaossa, et uurida šoppamisvõimalusi. Kõigepealt plaanisime tankida end Starbucksi kohvi ja juustukoogiga, kuid miskipärast ei olnud Guccide ja Pradade hiigelpoodide juures näha ühtegi tuttava logoga kohvikut (ent Shinjuku linnaosas oli iga nurga peal). Louis Vuittonil peab Tokyos küll ülihästi minema, kuna nende megapoode oli absoluutselt igas linnaosas ja veel mitu! Kogu see glamuur ajas pea pööritama ja keerasime ruttu kõrvaltänavasse, kus oli rohkem noori sagimas ja seda ka põhjusega: põiktänavates on palju omapärasema kaubaga poode, mis on ka märksa taskukohasemad. Raamatust võis lugeda, et nendes poodides oli noorte disainerite looming ning natuke ringi vaadates sai selgeks, et fantaasial ega maitsetel piire pole.Ühtlasi ilmutas end seal piirkonnas ka juba Starbucks. Õnneks oli poodidel juba sulgemise aeg, niisamuti tahtsid pillid kotti panna meie jalad, kes olid sel päeval läbinud oma 15 km.

Enne Kyotosse suundumist imetlesime koos Hiina turistidega Tokyot ka linnavalitsuse tornist ja vaatasime, kuidas linnaametnikud ringi sebivad.

Lõpuks oli aeg kiirrongi ehk Shinkanseniga tutvust teha. Süsteem on turistidele mõnusalt lihtsaks tehtud, ainuke asi, mida tuleb meeles pidada, on see, et limiteerimata sõitudega rongipiletit saab osta ainult väljaspool Jaapanit. Hind on täiesti mõistlik ja me sõitsime oma pileti mitmekordselt tasa (vaatasime huvi pärast kohapealt ostmise hindasid ja üllatusime nende soolasuses). See pilet on nagu mingi võlukaardike, millega saab väravatest läbi. Sihnkanseniga pikemaid sõite tehes on võimalik ka kohad ette broneerida ning seda me ka igal võimalikul juhul tegime. Natuke ebamugav oli see, et alati tuli ka sabas seista, aga pluss oli jällegi see, et me ei läinud peaaegu kunagi kindlal ajal rongile, vaid laekusime endale sobival ajal ja siis vaatasime edasi, millal rongid lähevad ja kuhu peale jõuame. Graafikud on väga tihedad ja tavaliselt pidime maksimaalselt 30 min ootama. Kes kohta broneerida ei viitsi, see saab istuda esimestes vagunites vabadel kohtadel. Ent kuna me tahtsime kindlalt istuma saada, siis ei jõudnudki nö vabakasutuses olevatesse vagunitesse.

Haarasime paar (ok tegelt ikka päris mitu!) ahvatlevate roogadega bento boxi kaasa ja 2h pärast leidsime end Kyotost, mis tervitas meid erakordselt külma ja niiske ilmaga. Välja astudes hakkas veel ka lund sadama ja soojem ei hakanud ka siis, kui kõik kaasasolevad soojemad üleriided peal olid. Järeldus: olime arvestanud palju soojemate ilmadega...:)

you gotta get up, to get down

2010-02-28T17:43:00.012+01:00

Eestlane ja suusatamine on sel aastal eriti kuumad teemad. Ajasime selle asja enda jaoks ka peale 4-aastast pausi soojaks, kui mitte öelda tuliseks. Igal aastal oleme arutanud, et tuleks ikka käia mägedes, kasvõi ainult nädalavahetuseks, aga miskipärast pole täheseis seda soosinud ja oleme hoopis olnud keskendunud kaugemate ja üldse mitte lumiste maade vallutamisele. Seekord sai tänu iga-aastastele andunud suusaarmastajatele teoks Alpide nautimine ka meile. Peab tunnistama, et vahelduseks oli jube mugav, kui ei pidanud ise midagi organiseerima ega otsima -- lausa kohutavalt mugav! M&Co olid eenevate soovituste põhjal välja valinud Lõuna-Šveitsis, napilt Itaalia piiriääres asuva Saas Fee suusalinnakese, millest ma polnud eelnevalt kuulnudki.

Oma 7h autosõitu läbi närvilise Prantsusmaa liikluse ja juba tiirutamisegi mägiteedel ülespoole. Saas Fee on üks väga ainulaadne koht just sellepoolest, et see on täiesti autovaba küla. Autod jäetakse kogu puhkuse ajaks parklasse, tavaliselt on pick up korraldatud hotellide poolt. Külas liigutakse ringi kondimootoril või elektrimootoril töötava ubrikuga. Ma ei oska neid masinaid muudmoodi nimetada, eeldan, et selline kuju ja suurus on eritellimusega tehtud. Ära mahub sinna palju suusavarustust ja vajadusel ka 7 inimest. Ruumi teedel sõitmiseks on vähe, eriti kui on suusatajate tipptund. Minu meelest väga tervitatav lahendus, sest tegelikult kõik eluks vajalik on jalutuskäigu kaugusel ja pealegi kes värsket alpiõhku hingata ei taha, see on täiesti valesse kohta sattunud!

Kuue päevaga harjutasime endale mõnusa sportlase rutiini sisse..no äkki peaks siit välja arvama meie söömisharjumused. Arvestasime eelkõige sellega, et kuna viibime ebatavaliselt palju õues ja teeme koguni rasket tööd, siis võime süüa mitu korda päevas tugevalt, mis on minu puhul väga suur erand. Kontoritööd tehes üritan järgida oma keha vajadusi, ehk siis söön täpselt siis kui selleks vajadust tunnen, mitte siis kui kell 12 kukub lõuna kägu. Tihtipeale on pärast suurt praadi tööl uimane ja ebameeldiv olla, mistõttu olen hakanud endale ise midagi kerget kaasa tegema ja hoopis lõuna ajal trennis käima. Salaja unistan ka sellest, et kunagi ei peaks üldse kontoritooli nühkima, vaid saaks koguaeg kuskil õues olla ja näiteks tegeleda loomadega või muudmoodi kasulik olla. Kasulik nii endale kui teistele. Ehk siis inimloomule omaselt liigutada ennast, kulutada energiat, tõmmata kopsud head õhku täis ja tunda ennast rõõmsameelselt. Lugesin kuskilt, et arvutitöö on täpselt selline, mis on inimesele loomuvastane -- inimese keha ja lihased on mõeldud pidevaks liikumiseks ja kui kogu päeva istuda, tulevadki igasugused ebameeldivad vaegused, nagu ntx seljavalu ja -kangus, mis mind kimbutab. Äkki kunagi kui ma seda postitust loen, siis saan öelda, et näe, mu unistus läks täide ja ma olengi nüüd kummikutes ja müttan päevläbi õues, sõnnikuämber käes?:D

Aga tagasitulles teema juurde, siis rutiin oli meil väga meeldiv: hommikul pats pähe, sööma (juba hommikul tuli süüa mitu käiku); suundumine mäele, kus lendas aeg kuni lõunasöögini linnutiivul; lõunaks midagi kergemat nagu nt guljašš või wok; pealelõunal jäi veel 4-5h mäel aega sisustada ja seegi kippus tavaliselt überkiirelt mööduma. Esimestel päevadel oli keha kohutavas stressis ja puikles vastu igasugusele voodist tõusmisele, aga tänu Fastum geelile ja igaõhtusele saunale sai viimasteks päevadeks sellisesse vormi, et ükski lihas ei andnud enam tunda, isegi hingamine üle 3000m kõrgusel oli kergemaks muutunud. Peale mäelt naasmist tuli kindlasti minna after ski raames jägerteed või glühweini jooma ja pärast seda sauna koos venelase ja palja hollandlasega chillima. Huvitaval kombel kohtusime me absoluutselt igal õhtul nende samade nägudega, rohkem polnud ühtegi teist saunahuvilist.

Peale sauna oli paus tunniks ajaks, et koguda ennast rikkalikuks õhtusöögiks. Paaril korral nautisime itaalia roogasid ning vahelduva eduga ka kohalikke spetsialiteete. Üks huvitav söök, mis on eestlasele väga kodune, on "rösti", mis tähendab sulatatud juustukaane all pesitsevat praekardulast koos misiganes lisandiga. Meie jaoks oli see tavaline praekartul muna, singi ja sibulaga :) Enamasti võis menüüst leida ka fondüüd igas vormis ja kuues ning raclette'i. Kui sellele kõigele praegu tagasi vaadata, siis tundub nagu oleks söömas käinud kuus suurt ja jõulist töömeest. Mõni küll kurtis, et telliskivi oli hommikul ka kõhus, aga selle vastu aitas kohe aktiivne suusatamine.

Restoranielamuste kohta pole öelda ühtegi halba sõna, toit oli pea igas kohas lihtsalt super maitsev, ent krõbeda hinnaga. Võrreldes näiteks Austria Ischgliga on Saas Fee ikka väga kallis koht, nii majutuse kui söögi mõttes. Nagu hotelli omanik ütles, siis tegemist on Swiss standardiga. Lõpuks ta võttis meilt standardile kohaselt ka rohkem raha majutuse eest, aga tänu tähelepanelikele kodanikele saime selle tagasi arveldatud. Nii et kui keegi sinna läheb, siis tuleb kindlasti raamatupidaja koju jätta ja igasugune hindade ümberarvestus tegemata jätta.

Peale restoraniõhtut võis, kuid ei pidanud järgnema dringitamine. Esimesel õhtul istusime pooltühjas lounges, kus hollandlasest baarimees segas kokse ja rohkem siblis leti ees kui taga. Üllatusime, et peaaegu kedagi rohkem polnud ja arvasime juba, et äkki kõik on peredega ja me oleme ainukesed noored. Kuid järgnevatel õhtutel teadsid vähem suusatavad (seega suuremate jõuvarudega) peomehed, et välja tuleb minna alles peale südaööd ja õhtu võib päädide hommikusöögiga kellegi kohaliku lumetegija või suusainstruktori kodus. Selgus, et samal ajal toimus Saas Fees lumetegijate konverents ja ilmselt sai see toimuda tänu sellele, et neil eriti tööd polnud: naturaalset lund oli täiesti piisavalt ja viimasel päeval isegi sadas juurde.

Sel aastal õnnestus mul lõpuks isikliku suusavarustuse soetamisega algust teha. Siiamaani olen tavaliselt rentinud, aga nüüd tekkis soetamise soov ka, sest siis on rohkem põhjust iga aasta vähemalt korra suusad kapist välja võtta. Kõigepealt ostsin supermugavad saapad ja juurde laenasin suusad ja kepid, mida pakuti soovi korral ka müügiks, kuid loobusin sellest plaanist, kuna suusad osutusid kandmisel liiga raskeks ja ma ei viitsinud muid ka testima hakata. Rendikoha töötajad olid superluks sõbralikud, abivalmid ja nii meeldivalt rõõmsad. Kohe kahju, et selliseid ei kohta just igapäevaselt.

Kui nüüd natuke kritiseerida, siis leidsime kõik, et suusaliftid polnud just kõige mugavamalt korraldatud. Kohati tuli päris palju jala käia, kohati tuli kaua oodata, mõni kabiin oli vanamoodsalt väike ja sellel puudus isegi lumelaua hoidmise koht. Rajad olid üldiselt mõnusad, kuigi vahepeal natuke liiga järsud. See on ilmselt ka maitseküsimus, kuid mulle ei meeldi kui peab mäest alla minnes ainult pidurdama, sest muidu võtaks kiirlaskuja hoo sisse ja lõpetaks kuskil off piste kivikünka otsas.

Esimestel päevadel siras hommikust õhtuni päike, mis tähendas hoolikat näo kreemitamist. Aga see tähendas ka, et uut lund juurde ei tule ja vana hakkab vaikselt jäiseks muutuma. Ilmselt lumejumal kuulis meie palveid ja saatis viimaseks päevaks värsket lund ja ekstreemseid suusaolusid. Kõik olid sellest lausa eufoorias, sest vahepeal ei näinud meetritki enda ette, rääkimata siis rajalpüsimisest. Kuid omamoodi oli see nauditav, eriti kui mägi oli veel vähe sõidetud ja kogu puuder oli lahtilükkamiseks meie päralt. Päeva teisel poolel hakkasid juba tekkima igapäevased suusatajate lükatud künkad, kus vahel liuglesid mõned profid lausa kadestusväärse kergusega. Üritasime seda stiili järgi teha, kuid kahjuks saame seda rohkem juurutada alles järgmine kord.

Üldiselt tundsin ma ennast mäel väga turvaliselt, mitte keegi otsa ega üle ei sõitnud ja kõik arvestasid üksteisega. Ei tea, kas see oli tänu viisakate hollandlaste arvukusele või siis käivadki seal niivõrd head sõitjad, et oskavad osavalt teiste vahel manööverdada. See on väga meeldiv, kui ei pea koguaeg taha vaatama ja saab minna just täpselt sinna, kuhu tahan, teades, et tagant tulija arvestab sellega ja läheb ise teisest kohast. Polnud ka probleemi mäe peal seisma jäämisega, keegi otsa ei kihutanud.

Ainuke koht, kus kogunes päeva peale väga palju rahvast, oli funpark (pildil tundub see täiesti mini, aga tegelikult..). Sealgi arvestati enam-vähem teistega ja mõni tõstis hüpekale sõitmisel märguandeks ka käe eelnevalt üles. Proovisin ise ka mõningaid hüppeid ja avastasin, et minul kui täiskasvanul puudub vajalik julgus. Probleem polnudki niivõrd hüppele minekul, kuivõrd maandumisel. Õhus olles vaatasin alla ja siis tekkis hirm, et appi, ma olen liiga kõrgel ja nüüd ma kukun kohe luud puruks! Ja siis ma muidugi kukkusin ka kohe, küll mitte puruks, aga natuke valusaks küll. Järgmistel kordadel sundisin ennast kaugusesse vaatama ja üldse mitte mõtlema, kuid ikkagi tuli vähem välja kui oleks oodanud. Ei kujutagi ette, kuidas trikitajad mõtlevad ja kuhu nad vaatavad, et mitte keskenduda hirmule? Järgmine kord üritan lihtsalt hooga kaasa minna ja vähem väriseda :)

Meie vabariigi aastapäeval toimus Saas Fees ka väikestviisi pidustus, kus suusa- ja lumelauainstruktorid tegid showd ja suusoojaks pakuti hõõgveini. Instruktoreid on selle väikse küla kohta ääretult palju. Iga päev kogunesid õpilased kokkusaamiskohtadesse ja kogu plats oli punastes ja sinistes jopedes õpetajatest tulvil. Õpilaste hulgas oli ka väga palju lapsi, tundus, et rohkem kui täiskasvanuid. Alumistel nõlvadel liugleski rohkem nooremaid ja ülevalpool vanemaid harrastajaid.

Kui kogu nädal läks ülimeeldivalt, siis kusagil pidime lõpuks ka pilvedelt alla kukkuma. Ja kus seda ikka mujal teha, kui Prantsusmaal :) Esmalt tegime kõhutäitmiseks peatuse teeäärses söögikohas, kus toit osutus külmaks ja maitsetuks. Kui seda teenindajale öeldi, siis teatas ta, et mikrolaineahi asub seal nurgas!

Teine intsident juhtus täiesti lollil kombel kiirtee tollis, kus gendarmerie mehikesed agaralt ringi käisid ja vahtisid, kas leiaks midagi, mille eest peedistada. Meie autot inspekteeris vuntsidega sandarm, kes hakkas riidlema, et mul tagaistmel turvavööd peal polnud. Panin selle kohe kinni, aga onu viibutas meid endaga kaasa ja siis teatas, et meil oli 10km tagasi kiirust 142km/h 130 alas (135 on aktseptaabel!). Olime hämmelduses, et kust ta selle info järsku välja võlus ja pildi nõudmise peale teatas ta, et see saadeti Pariisi ja kohe midagi näha küll ei saa. Hea küll siis, saime trahvi minu turvavöö ja naeruväärse kiiruseületamise eest. Veel naeruväärsem oli järgmine seik, kus pappi kästi köhida ainult sularahas. Nagu ikka sellises olukorras, polnud meil seda piisavalt (90€ turvavöö ja 45€ kiiruse eest!), mispeale öeldi, et minge jala 3 km, seal on rahaautomaat! See oli nagu mingi halb prantsuse komöödia, kus lihtsalt kiusu pärast mõnitatakse. Aga see oli kahjuks väga reaalne ja meil ei jäänud muud üle kui helistada teine auto, kes meist juba 30km eespool, tagasi meile raha tooma. Lõpuks passisime seal tund aega, sest tasulisest kiirteest välja- ja sissesõitmine ei võta just vähe aega. Lõpuks, kui saime raha makstud, teatas sandarm, et tegelikult oleks nii ka saanud, et keegi oleks temaga jäänud ja teine oleks autoga ära käinud.

See oli jälle konkreestelt prantsuse loogika mõttekäik, kus võimuga inimene teeb tavakodaniku nii väikseks ja madalaks ning lisaks ei paku mingeid alternatiive ega järeleandmisi. Nentisime, et ju siis neil oli eelmine aasta raske ja nüüd peab trahvidega omale boonuspalka juurde teenima. Ja kelle peal on veel parem võtta, kui välismaalase, kes ei oska kohe prantslase kombel õiendama hakata ja kes ei tunne nende seadusi.

Täiesti ilma resolutsioonita

2010-01-15T12:30:00.000+01:00

Seoses Tuljaku kommi maiustamisega meenus koheselt pilt, mis avanes Kalevi kommivabrikus ekskursioonil käies: kommitädi vormib vilumusega kuldsest paberist tuutu, paneb lusikaga sinna sisse šokolaadiglasuuri ja siis kallab välja tagasi (kuna vaja on, et ainult seinad oleksid šokolaadised), seejärel läheb see külmikusse hanguma, et pärast saaks jälle välja võtta ning sisse kummutada koorekreemitäidis ja kõige peale panna jälle šoksiglasuur. Peale jahutuskapis õige vormi võtmist lähevad kommid töökate kätega tädide juurde tagasi, kes panevad ükshaaval kõik kommid karpi. Nii ma siis sõin Tuljakut ja mõtlesin sellele raskele liinitööle, mida mõned meist igapäevaselt teevad. Mõtlesin sellele, kui lihtne on rebida paber ära, pista komm suhu ja läinud ta ongi. Aga kui palju tööd oli kommitädil sellega! Varem ma polnudki Tuljakut söönud, aga peale peene käsitöö observeeringut poetas abikaasa vabrikupoes korvi ka selle kommikarbi, just nende tädide toetuseks :)

Kas sa teadsid, et kõige värskemat Komeedi kommi saab ainult vabrikupoest? Kuigi see sisaldab kurjakuulutavaid transrasvu, sõin ma neid suurima hea meelega. Ausalt öeldes polnudki varem niivõrd värsket Komeeti söönud. Värske tähendab seda, et sisu pole kõva, vaid meenutab mõnusalt voolitavat plastiliini, no mitte maitselt muidugi :) Need kommid, mis poes müüakse on juba laos ja poes tükk aega seisnud ja omandavad hoopis teised omadused.
Üleüldse oli vabrikupoes väga hea ülevaade toodangust, osad produktid tulid üllatusena, sest supermarketites on tavaliselt ikka ühesugune, piiratud valik, mis on tegelikult vaid kübeke kogu Kalevi toodangust.

Kogu seda kommimajandust oli ülipõnev vaadelda. Igas ruumis olid isevärki masinad ja lindid, mis valmistasid ette, segasid või tükeldasid ja tegelikult inimkätel polnud just palju vaja panustada. Pigem on tööd rohkem silmadele ja tähelepanelikkus on kindlasti vajalikeim omadus. Näha oli, et vähe amortiseerunumatel masinatel tuli koguaeg juures sebida ja tekkis palju praaki. Igas ruumis oli erisugune lõhn ja võis aimata, mida seal kokku pannakse. Mõnes oli ka kõrvulukustav masinate mürin ja sealne töötaja jääks ilma kõrvaklappideta üsna pea kurdiks. Kui teiste masinate ja liinide juures askeldavad paaridekaupa inimesed, kes saavad omavahel päevadläbi suhelda ja tunnevad ilmselt üksteist läbi ja lõhki, siis vähe lärmakamate konstruktsioonide operaatorid on rohkem isekeskis ja käivad seltsielu elamas väljaspool oma "kabinetti".

Muidugi ei piirdu käsitöö üksnes Tuljakuga, vaid kogu assortiikommindus on samuti manuaalselt üle käidud. Kommid muidugi valmivad eelnevalt liinil, aga karpi paneb need ikkagi inimkäsi. Ikka iga kommike oma augukesse. Selle liini juures saigi selgeks igihaljas küsimus, kuidas kreem kommi sisse saab. See on väga lihtne: kõigepealt liiguvad assortii vormid šokolaadi pritsiva masina alt läbi, saavad sealt põhja alla; seejärel liiguvad edasi kreemimasina poole, kus need ka vormidekaupa täidetakse; ning siis on taaskord aeg šokolaadikaas peale pritsida ja liikuda liini lõpu poole, kust pannakse need külma tahenema. Müsteerium lahendatud :)

Nagu näha, sai Maarjamaal jälle kasulikult aega veeta ning lisaks kommindusele üllatusin ka ARKi efektiivsuses. Nimelt sain nädala ajaga uued load kätte, koguni nii värskelt prinditud, et lubadekuller jõudis napilt samal ajal letti kui mina. No tõesti ei väsi iga kord imestamast, kuidas asjad võivad mõnes kohas väga kiirelt käia ja teises kohas, khm, vanemas Euroopa osas, "väheke" aeglasemalt. Õnneks jõuab siin ka imestada, kuidas mõnes valdkonnas jõutakse isegi 21. sajandisse, näiteks elukohatõendi saab tellida netist! Kindlasti jõuab kogu bürokraatia masinavärk kunagi tulevikus tehnikasajandisse, aga ma ei mõista, mis see nii kaua aega võtab. Kas süüdi on inimesed, poliitika, suutmatus, tahtmatus, oskamatus, vanameelsus? Ent vähemalt igikelts natuke liigub juba :)

Uusaastaresolutsioonidest ma suurt ei pea, vaid üritan oma soove jooksvalt täita. Ootamatult kukkus seekord nii välja, et peaaegu kogu aasta puhkused said juba vähemalt lennupileti näol ilme ette. Mõni asi on veel lahtine, aga vähemalt mõte liigub hoogsalt. Veebruaris on plaan minna üle kolme aasta taas (Šveitsi) Alpide karget õhku hingama ja mägesid suuskade/laudadega vallutama. Ei tasu unustada ka after skid ja juustufondüüd! Paar korda väisame Eestit, kirsside õitsemise ajaks kupatame ennast Jaapanisse ning ülejäänud plaanid jooksevad aja jooksul ise õigesse vormi. Inimene peab ju omale mingid eesmärgid sättima, mida oodata, eks :)

Mõtlesin selle üle, et miks mind viimasel ajal üldse bloggerisse ei kutsu ja leidsin, et see koht on juba natuke ajale hambusse jäänud. Infotehnoloogia on juba ammu välja pakkunud alternatiive igasuguste muude ja palju interaktiivsemate kohtade näol kui seda on blogi. Uue aja moodne vidin on Twitter, aga minu meelest palju mõnusam suhtluskeskkond on hoopis Facebook. Blogi ja Twitter on natuke anonüümsemad ja seal ikkagi väga täpselt ei tea, kellele me kirjutame, pealegi lugema võib tulla igaüks (kuigi Twitteri puhul ilmselt teab rohkem, aga ma pole sellesse süvenenud). Facebookis aga saab ise valida, keda sõbraks võtta, seega kellele jagada oma isikliku elu killukesi. Ja see on minu meelest täiesti geniaalne leiutis, sest muul viisil ei teaks ma, et Chicago hotellist kolleeg sai lapse (mille kohta ilmus postitus kohe peale sünnitust!), kus maailma otsas parasjagu keegi viibib, mida sööb või mis tujus on. Blogi on ikkagi suurema info kogum, kui üks lause ja selle peale läheb palju aega. Aga suhtluskeskkonnas postitad oma mõtte ja saad koheselt ka vastukaja ning kaasaelamist. Pealegi ei viitsita enam liiga pikki tekste lugeda (mhm, ime, et sa üldse nii kaugele lugesid:) ), sest infot liigub niigi palju ja meie keskendumisvõime ühele asjale on kõvasti kahanenud, eriti interneti puhul. Alati peab lahti olema palju aknaid, saab teha samal ajal tööd, kui lugeda midagi või jälgida kedagi jne. Küsimus on selles, et kuhu me nii jõuame või mida taotleme?

Rooma III

2009-11-16T19:05:00.001+01:00

Jätkates kulinaariateemadel, siis soovitaks veel kohta, mille leidsime raamatust ja mida kiidaks ka taevani. Nimelt mozzarella baar Obika´, kuhu sattusime brunchi ajal ning proovisime peaaegu kõiki letil olevaid mozzahõrgutisi. Enne ma ei pidanud eriliselt mozzarellast lugu, aga peale seda kogemust tahaks veel ja veel. Brunchi ajal sinna sattuda on väga ohtlik, sest pakutakse mitut käiku ja pärast on raske ära saada :) Sellesama restorani võib leida peale erinevate Itaalia linnade ka Londonist, Tokyost, New Yorgist ja Kuwaidist.

Viimasel päeval tutvusime Vatikaniga, kus võtsime 3,5h ekskursiooni. Giid oli jällegi väga asjakohane ning oskas Vatikani muuseumis asuvad kunstiteosed põnevalt lahti seletada. Saime palju teada Michelangelost ning tema kavalast ja kiuslikust stiilist. Sellest, kuidas ta pidi 3 aastat Sixtuse kabeli laemaali tegema (valdavalt üksi) ja kuidas teda vaevasid pärast tervisehädad lae all rippumisest. Täna ei tohi selles ruumis pilti teha ega isegi rääkida. Seks puhuks käisid inimeste seas ringi valvurid, kes tegid "šhhhhhh" või siis riidlesid, kui keegi jälle fotokaga välgutada julges (ja seda juhtus palju).

Huvitav oli ka teada saada, kuidas Michelangelo võitles usumeestega kunsti põhimõtete pärast. Nimelt meeldis talle kujutada inimkeha skulptuure alasti, kuid paavstile see loomulikult ei meeldinud ja nii pidi viimane kuni skulptori surmani kirikus alastust kannatama. Kohe peale Michelangelo surma andis paavst käsu teisele kunstnikule, et see midagi ette võtaks. Suure häbiga kleepis ta kuulsa skulptori töödel suguelundid kinni lehekesega ja minu meelest nägi see välja palju võikam, rääkimata selllest, et mõte ise on ka juba silmakirjalik ja ignorantne. Üks paavst olevat Püha Peetruse katedraalis korda saatnud nii vägistamisi kui mõrvu...

Üleüldse tekitas (ja on alati tekitanud) paavsti ülimuslikkus minus kummastust. Miks rahvas vaatab alt üles kellelegi, kes otsustas pool Colosseumist lammutada, et ehitada kirikule meeletult suur värav? Paavst krahmas kokku igaltpoolt marmorit, pronksi ja väärtuslikku kunsti, lammutades ajalooliselt tähtsaid ja ilusaid teoseid ning kasutas neid ära oma äranägemise järgi oma kiriku ruumides, kus ta elas. Kas kirik ei peaks olema ohrvimeelne ja mitte himustama võõrast vara? Tegelikult valgub aeg-ajalt välja nii mõnigi šokeeriv lugu, mis toimub "pühade" meeste kardinate taga. Kui silmakirjalikud nad võivad olla, eirates ise kõiki kümmet käsku. Ohh..sel teemal võiks veel ja veel vaielda, aga mina sellist pimesi uskumist ei poolda. Seetõttu oli ka jube kuulata, millised paavstid aegade alguses oli. Tekib küsimus, mis või kes ta siis nüüd , tänapäeval, üldse on?

Tegelikult oli ju kogu meie mõnepäevane reis väga mõnus ja meeleolukas. Ei oska öelda, kas ma kindlasti seal elada tahaksin, aga turistina on küll mõnus väisata. Itaallased jätsid ka väga meeldiva ja sooja mulje, täpselt nagu lõunamaainimestele kohane. Jällegi tekkis meil küsimus, et miks siis ikkagi prantslased, olles ise ka ühe otsaga lõunas, ei oska sellised olla?:) Veel meeldis see, et inimesed peavad lugu ilusatest asjadest ja riietest ning et ka õhtusöök on piisavalt noobel üritus, et ennast lille lüüa.

Ja viimane söögikoht, mida soovitan ja kus käisime vahetult enne äraminemist, oli rongijaama lähedal asuv pizzeria Gallina Bianca. Astusime sinna sisse esimestena ning üsna pea hakkas saabuma valdavalt aasiapäraseid turiste. Ilmselgelt oli hea töö ära teinud LP. Kui lahkuma hakkasime, siis oli koht juba pooleldi inimesi täis. Proovisime jällegi pizzat, mis aga seekord oli Napoli stiilis, ehk siis paksema põhjaga ja samuti ülimaitsev. Isegi rukkola hakkas hästi maitsema!

Peale seda kolistasime läbi paduvihma tagasi rongijaama, kust läksime bussiga lennujaama. See sõit oli võrreldes taksoga lausa võileivahinnaga (12€) ja kohale sai probleemideta. Kuniks me järgmiste Itaalia sihtkohtadeni jõuame, peame vahepeal leppima Luxis olevate Itaalia restode külastamisega, lootuses, et köögis tegutsevad päris italiaanod ja road on vähemalt sama maitsvad!

Rooma II

2009-11-09T11:11:00.001+01:00

Kaardi järgi vaadates asusime Vana-Roomast jalutuskäigu kaugusel, seega hakkasime hotellist astuma ja jõudsime välja Colosseumini. Huvitav, miks filmides näidatakse kõige turistirohkemaid vaatamisväärsusi ilma ühegi turistita? Kahjuks ise kohapeal olles alles näed, mis katsumused ees ootavad, kõigepealt piletisaba ja seejärel sissepääsusaba ja siis vaatamissaba. Saba-saba-saba ja nii igalpool. Colosseumi ees käis kirev äritegevus - kes müüs suveniire, kes giidi teenuseid. Uurisime hindu ja otsustasime, et see on palju soodsam, kui sabas seismine ja ajaraiskamine (20€/nägu Colosseumi tuur+ "tasuta" tuur ka Kapitooliumi mäel, sh sissepääsupiletid). Grupp saadi üsna ruttu täis ja giid alustas oma tööd. Arvan, et ilma selle ekskursioonita ei oleks me vaadanud neid ehitisi sellise pilguga. Giid oli väga professionaalne ja paistis ka arheoloogiahuviline, sest teadis päris palju sellest vallast. Ta rõhutas koguaeg, et see Rooma, mida me näeme, pole tegelikult kõik, sest enamus on veel maa all ning iga päev leitakse midagi uut iidsest ajast. Tegelikult ongi Rooma linn kihiline, iga ajastu on ehitanud oma nägemuse eelmiste ehitiste peale ning keegi ei tea, kui sügaval võivad olla kõige esimese linna märgid. Selline ehitamine oli võimalik tänu üleuputustele, mis omakorda lammutasid tänaseks ajalooliselt üliväärtuslikke hooneid. Giid üritas meile ette manada ka pildi gladiaatorite võitlustest ja sellest, kuidas kõrgajal oli selles orjade poolt ehitatud ringikujulises monstrumis 50 000 pealtvaatajat, kes olid mõistagi jagatud vastavalt ühiskonna staatusele istekohtadele: kõige kaugemal ja kõrgemal olid üksikud naised ja kõige lähedamal valitsejad ise. Üritasime ette kujutada, kuidas vanad roomlased elasid hasardiga kaasa inimeste ja loomade tapmisele ning milline võis olla langenute vere hais. Arvatakse, et sellel areenil toimunud veristel mängudel on elu kaotanud ca 500 000 inimest ja üle miljoni looma. Veel rääkis giid, et tegelikult Colosseum polnudki algselt sellise nimega, vaid hoopis Amphiteatrum Flavium, kuid tänu seal ees olnud kolossaalsele keiser Nero kujule nimetati see rahva suus ümber Colosseumiks. Pronksist kuju oli 37 m kõrge ja aegade jooksul vahetati Nero pea välja vastavalt valitsevale keisrile ning lõpuks sulatati kuju pronksivajadusest üles. 8. sajandil ütles munk Venerable Bede, et kuniks püsib Colosseum, püsib ka Rooma; kui Colosseum langeb, peab ka Rooma langema; kui Rooma langeb, langeb ka maailm. Segadust on tekitanud, kas ta ütles seda kolossaalse Nero või Amfiteatri kohta, sest Nero kuju asemel on tänaseks alles vaid paar puud..

Ühesõnaga, kes Rooma satub, soovitan igal juhul võtta giidiga ekskursioone, sest vastasel juhul on võimatu näha varemetes seda, mis seal kunagi oli. Üks asi on lugeda seda enne või pärast raamatust, kuid seal on puhtalt faktid, ilma huvitavate lugudeta. Kapitooliumi mägi koosnebki valdavalt varemetest ja marmori tükkidest ning niisama seal ringi käia oleks võib-olla lihtsalt igav ja lõpuks ka tüütu. Küll aga koos lugudega oli väga põnev ja saime kuulda nii Vana-Rooma vannilembusest kui ka armastusest purskkaevude ja iluaedade vastu.

Peale ekskursioone jätkasime teekonda Hop-on hop-offi bussil, mis tiirutas läbi linna ja saime silma peale visata kohtadele, kuhu peaks minema. Ka sellel äriliinil oli palju konkurente ja ma ei oskagi öelda, mis vahe neil oli, sest võtsime esimese ettejuhtuva.

Pühapäevaks olime teinud plaani, et alustame päeva šopinguga linna ääres asuvas outletis, kuhu pidi viima rongijaama juurest spetsiaalne buss. Sõit kestis u 45 minutit ja tee peal sai taaskord "nautida" suvaliselt looklevat liiklust ning üllatuslikult nägime ka väga palju hiiglaslikke rohelisi parke.
Kui kiirteelt outleti väljasõidule jõudsime, siis nägime, et mida lähemale, seda rohkem autosid ees ootas. Veel lähemale jõudes peatati buss kinni ja vehiti kätega: "alarma bomba." Tõlget ei küsinud keegi ning keerasime sama targalt otsa ringi ja sõitsime linna tagasi. Kes teeb laupäeva hommikul pommiähvarduse?!

Tegime plaani ümber ja läksime tutvuma muude vaatamisväärsustega ning lõpetasime oma tegemised šoppingutänaval, mis pakkus rohkem tegevust meestele kui naistele. Paistab, et Itaalias on meestel lausa oma poed, mis on ju mujal täiesti ebatavaline, aga tegelikult võiks olla täiesti normaalne. Nagu arvata võib, siis läks kohver raskemaks just meespoolel, mina sain "ainult" ühe mantli :)

Kuna laupäeva õhtul ei viitsinud me raamatust söögikohti otsida, sest nälg oli väga suur, siis istusime suvalisse turistikohta (viga!) ja saime suvalist turistitoitu. Reisiolles ei taha me lihtsalt võimalikult palju põnevat näha, vaid ka võimalikult häid roogi maitsta. Otsustasime järgmisel õhtul pizza kasuks ja sirvisin LP'st välja ühe huvitava kirjeldusega koha: pizzeria da Baffetto, mis avati juba 60ndail ja mis pakub ehedat Rooma pizza kogemust, juhul, muidugi, kui neil on vaba lauda. Kui ei ole, siis sind surutakse kuskile ning kui taldrik tühi, kupatatakse otsemaid minema. Selline kirjeldus tekitas elevust ning kui seisime pizzeria ees, ootas meid juba jälle üks kerge saba. Õnneks ei pidanud kaua ootama, sest kell oli alles 19 ja ainukesed näljased olid turistid.

Valgete Vuntsidega Vanamees tuli ja loendas meid üle ning teatas, et on küll kuuele kohta, nimelt ühes lauas. Istusime koos kahe ameeriklase ja kahe itaallasega, sh viimased olid ilmselgelt seal varem ka olnud, sest nad tellisid ettenägelikult eelroa (sest pizzat tuli oodata tund aega). Sellises söögikohas pole küll varem olnud, kus ukse taga on üha kasvav saba ja sees on kõik lauad inimesi täis. Valgete Vuntsidega Vanamees, nagu seinal pilte vaadates selgus, omanik, käsutas näljaseid lauda ja viskas itaalia keeles nalja. Pizzeria seinad olid nagu altar, kust võis leida isegi noore Russell Crowe pildi koos Valgete Vuntsidega Vanamehega, lisaks ka igasugu Itaalia kuulsusi ning muid staare. Netis surfates kiidetakse seda kohta taevani ja väidetavalt oli see millalgi ka üks parimaid pizzakohti Roomas. Menüü on lihtne, hinnad soodsad ja valik tuleb teha kiiresti, muidu läheb veel rohkem aega. Valisin nende signatuurpizza, mis osutus parimaks pizzaks (muna oli ka peal!), mis ma eales söönud olen. Meie silme all tehti toit valmis, visati elava tulega ahju ja võeti väga kiiresti välja. Imelihtne ja imemaitsev! Ei tea, kas nad meelega lasevad inimestel nii kaua toitu oodata, sest siis süüakse ju 5 minutiga toit ära ja saab kliendid kohe arvet maksma saata? Ootamine on samas tehtud põnevaks ja igav ei hakanud, ainuke oht oli nälg, mis kippus näpistama, eriti kui ahju juures istuda ja kümneid pizzasid vaadata. Kuna olime endalegi ootamatult ruttu väljunud, siis tuli liiga hilja meelde, et oleks võinud ka magustoitu võtta. Pole probleemi. Võtsime otse pizzeria kõrval asuvast gelateriast jäätist, mis osutus taaskord maailma parimaks. Lihtsalt uskumatu :)

(järgneb)

Rooma I

2009-11-09T10:30:00.001+01:00

Alustan samamoodi nagu eelmist postitust: oktoobri lõpus oli ilmtingimata vaja kuskile ära minna. Kuna abikaasa polnud veel Itaalias käinud ja mul olid juba 11 aasta tagused klassiekskursiooni mälestused tuhmunud, siis valisime Itaalia vallutamise esimeseks verstapostiks Rooma.

Millegipärast ei viitsinud seekord Lonely Planetit liiga palju ette sirvida, mistõttu jäi enamus plaani koostamisest kohapeale. Mõte Roomast tekitas sama tunde nagu läheks nt Pariisi - seal on niigi palju vaadata ja küll me kuskilt peale hakkame :) Hakkasimegi peale Ciampiano lennujaamast, kust plaanisime hilise lennu saabumise tõttu takso võtta. See ei käi sugugi lihtsalt, kõigepealt tuleb ikka ettenähtud posti juures järjekorda võtta. Ja kui juba seal kenasti seisad, siis see ei tähenda veel, et mõni takso ka vaba on. Veel kummalisem oli taksojuhtide teekond reisijani: nad pidid läbima kaks väga lähestikku asuvat tõkkepuud. See tekitas kohe erinevaid versioone loogilisuse kohapealt, aga midagi mõistlikku me välja mõelda ei suutnud. Äkki siis tipptunnil trügiks nad liigselt üksteisele selga? Igatahes reede õhtu polnud üldse tipptund ja peale pikemat ootamist saabusid ka esimesed taksod. Lõpuks kui kord meieni jõudis, siis leidsime end istumast nooremapoolse juhi juures, kes avaldas arvamust kõiksuguste teemade osas, kaasa arvatud jalgpall:

taksojuht: "Do you watch football?"
mina: "Eem..not really."
taksojuht: "I was not asking YOU!"

Samal ajal kui ta oma juhtimisoskustega hooples, pidi mu süda saapasäärde vajuma, sest see oligi selline liiklemine, mida olin kartnud ja ainult filmides näinud. Kõige robustsem, mis ta suutis teha, oli vasakpööret ootavate autode ignoreerimine ja nende ette risti seisma jäämine, ise olles napilt juba ristmikul! Ja üldse, suunatuld pole vaja kulutada, reamärgistused ja kiirusepiirangud on mõeldud vaid välismaalastele. Time is money! Ja seda sõna otseses mõttes. Lugesin enne raamatust taksode kohta, et nad sõidavad tavaliselt taksomeetriga, v.a lennujaamas, kus tuleb tasu kokku leppida. Unustasime talt sisseistudes seda küsida ja uurisime alles poole tee peal (kuigi hind oleks ilmselt sama olnud, kuna muidu ta oleks lihtsalt järgmised reisijad võtnud), mispeale ta nimetas suurema summa, kui LP märkis. Selle tähelepaneku me talle ka tegime ja siis ta lubas meile "special price'i". Lisaks, hakkas linnamüürist sissesõitmisel tiksuma ka taksomeeter ja tagatipuks oli just alanud öötariif, niiet ükski märk meid ei soosinud. Lõpuks küsis ta meilt 50€, mispeale me pakkusime 40€, aga siis hakkas ta kohe käsi laiutama ja hurjutama, et ta tegi meile oma hinna tänu sellele, et me oleme toredad ja nüüd me üritame teda koorida. Ühesõnaga Itaalia seiklus algas juba kohe lennukist maha astudes :)

Kui ma poolteist kuud varem majutust otsima hakkasin, siis olin kerges hämmingus hotellide hindadest, eriti arvestades, et oli oktoobri lõpp, mitte august. Nagu ikka, üritasin selgeks teha, kus oleks lisaks normaalsele hinnale ka parim piirkond ja kui lähedal on metroopeatus. Arvestades neid kriteeriume jäid sõelale valdavalt Stazione Termini ehk rongijaama läheduses olevad öömajad. Nagu teada, siis pole need piirkonnad just kõige atraktiivsemad ja turvalisemad, seda kinnitasid ka ameeriklastest kommenteerijad, kes kardavad oma elu pärast ka politseijaoskonna kõrval, seega nende kommentaare ma väga tõsiselt ei võtnud. Silma jäi küll märkus, et seda osa linnast asustavad põhiliselt Aasia päritolu inimesed. Panin peale mitmepäevast sirvimist kinni B&B Family House, mille toahind oktoobris on ca 80€/öö ja novembris 60€. Kohalejõudes selgus, et see on üsna tüüpiline öömaja vorm, vähemalt selles piirkonnas, kus on tehtud ühes paraadnas asuvatest korteritest majutusasutus, millel pole ühtegi muud ühist ruumi, kui vastuvõtulaud. Hilised saabujad pandi (minu arust) kõige õudsamasse tuppa selles majas (vt pilt). Õudne sellepärast, et see asus keldrikorrusel ja nagu öösel selgus, oli täpselt selle ühe akna taga (kust iial valgus sisse ei paista) kellegi aasialase betoonist tagahoov. Aken oli vist tehtud paberist, sest me kuulsime jutukõminat nagu oleks see mees meie toas istunud. Tundus, et seal oli veel keegi ka kuulamas, aga ainult üks mees rääkis vahetpidamata nagu õmblusmasin ja nii mitu korda öö jooksul! Õnneks olin taibanud kaasa võtta ka kõrvatropid ja tänu nendele sain natuke ka magada. Abikaasa pidi kreepsu saama, kui ütlesin, mis me selle urka eest maksame! Ainult, et alla 100€ ei olnudki midagi ilusat, ka täna kui sirvisin bookig.com'i, siis on seal kõige madalam hind 60€/öö, seega kui keegi peaks Rooma külastust planeerima, siis arvestage.

Hommikul on inimene ikka harjunud päevavalguse peale tõusma, aga see oli asi, mida meie toas polnud. Ärkasime kottpimedas, väsinutena ja pidime olema täis entusiasmi, et minna Roomat avastama. Edasise plaani pidamiseks realiseerisimise öömaja poolt antud hommikusöögi voucheri lähimas kohvikus cappuccino ja croissanti näol. See hakkas juba vaikselt meeleolu leevendama. Nimelt olime kohvikus, kus käisid peale hotelli külaliste hommikust söömas valdavalt kohalikud koolipoisid. Nende hommikusöök oli espresso ja sigaret, mõni ostis sakuskaks ka loteriipileti või tõmbas mänguautomaadi kange (ja võitis). Eriti palju õpilasi oli seal esmaspäeva hommikul kl 9 ajal (mis kell kool hakkab?!), kus nad kõik tahtsid kangesti ukse all oma hommikusööki manustada ja pidime neid kahte lehte laiali ajama, et oma cappuccinod kätte saada.

Peale sellist autentset elamust läksime tagasi hotelli ja nõudsime uut tuba, tuues põhjuseks nii rääkiva mehe kui minu klaustrofoobia (valge vale) ja üleüldse nõmeda toa. Retseptsionist ei rääkinud sõnagi inglise keelt, seega pidime valdavalt kasutama käsi ja jalgu ning prantsuse keele põhja, väänates sõnu itaalia keele moodi. Ta sai aru küll meie murest, aga ei tahtnud sugugi tuba anda, väites, et maja on täis ja pole mitte midagi vaba. Selle peale läksime tuppa, pakkisime kohvrid ja viisime talle hoiule, öeldes, et kui mõni tuba vabaneb, siis me selle ka võtame. Siis alles hakkas ta arvuti ekraani jõllitama ja klõbistama ning voilà seal oligi ÜKS vaba tuba. "Itaalias tuleb suhelda itaallaste moodi," ütles mu abikaasa ja saime lõpuks minna linna avastama.

(järgneb)

Tsükkel

2009-11-04T14:23:00.000+01:00

Augustis, peale pulmareisi uurisin kalendrit ja avastasin, et oktoobri lõpus on pikk nädalavahetus, mis tuleks kindlasti kuskil mujal veeta. Ei tea, kas see on frankofoonide mõju, aga mõtlemine ja ajaarvamine käib juba ka vaikselt puhkuste järgi. Aasta jaguneb ju väga loogilisteks osadeks ja on tegelikult väga lühike, isegi liiga lühike!

jaanuar on "käimatõmbamise" kuu, kus tööl õieti midagi ei toimu, sest kõik alles toibuvad pühadest, ühtlasi on see kuu, kus tuleks teha kevadeks plaane.

veebruar on selline kuu, kus võib käia suusatamas, sest siis pole mäed koolivaheaja inimestega ülerahvastatud. Üks aasta käisime Austrias suusatamas ja see oli lume ja inimeste poolest lausa superluks. Oleme üritanud seda korrata juba 3 aastat, aga pole kuidagi õnnestunud. Ühtlasi on see ka kuu, kui on EV sünnipäev, mispuhul tuleb natuke korraldada ja küpsetada ning õhtul ka pingviinide paraadi kaeda. Aga kuna see kuu on nii lühike, siis võib vabalt ka veel pühadest toibuda :)

märtsis hakkab juba puhkuste tsükkel pihta. Sel ajal käivad koolilastega pered suusatamas või siis kuskil sooja otsimas. Meie oleme sel ajal käinud Uus-Meremaal, Tais ja Singapuris või siis Portugalis. Halvad valikud selleks ajaks on Uus-Meremaa ja Portugal (tegelikult Euroopa üldse), sest esimeses on suvi läbi ja hakkab külmaks kiskuma ning Euroopas on hakanud vaikselt soojenema, kuid näiteks ujumiseks on vesi liiga külm, seega on see parim aeg Aasias tiirutamiseks.

aprill ja mai on kõige "hullemad" pühade kuud. Kahjuks on 2009 ja 2010 vabu päevi kõige vähem, sest pühad langevad nädalavahetusele. Vahel antakse selle eest ka eelmine või järgmine peäv vabaks, vahel mitte. Aprillis ja mais oleme käinud Eestis, Šveitsis, Hollandis ja Kreekas. Eestis oli kole ja külm ja ma eelistaks ikkagi rohkem suvist aega, kuid Kreekas oli juba päris soe, v.a merevesi.

juuni-juuli on kuud, kus inimesed enam (jälle!) tööst ei mõtle, vaid juba pakivad kohvreid ja autosid, et mitmeks kuuks ära sõita. Tavaliselt sõidetakse oma kodumaale, või siis lihtsalt kuskile teise Euroopa riiki, sest igalpool on mõnusalt soe ja ilus. Ise oleme käinud mitu aastat järjest juulis Eestis ja see on küll parim aeg puhkamiseks. Osad eestlased joonduvad ka jaanipäeva järgi, aga need, kes ilmtingimata Eestisse ei pea minema, saavad samal kuupäeval koos luksikatega suurhertsogi sünnipäeva suurejooneliselt tähistada.

augustis hakkavad ehitusfirmad end minekule sättima, sest ees ootab kuuajaline kollektiivpuhkus, millest on väga kahju, sest parim aeg (ilma poolest) ehitamiseks läheb raisku. Üleüldse on lääneeurooplastel meelepärane teha kõike koos, ehk siis 1. augustil hakata sõitma lõunasse ja istuda meeletutes ummikutes, et jõuda ülerahvastatud ranniku äärde. Need, kes on otsustanud tööle jääda (tavaliselt põhjaerooplased) kannatavad igavuse ja tegevusetuse käes, sest lihtsalt mitte midagi ei toimu!

september on aeg taastumiseks, sest suur puhkus on siis läbi ja tuleb taas ennast vee äärest tagasi kupatada ja hakata vääga rahulikult töösse süvenema. Kes aga augustis ei puhanud, läheb alles nüüd kuskile Lõuna-Euroopasse, sest sel ajal on veel mõnusalt soe, lisaks pole ka vesi jõudnud maha jahtuda. Majutushinnad hakkavad vaikselt langema, samamoodi nagu turistide arv. Sel ajal on meeldiv olnud nii Prantsusmaal kui ka Hispaanias.

oktoober on hea õnne korral väga ilusa sügise kuu, nagu nt sellel aastal. Loodus hakkab värvi muutma, samamoodi ka inimesed. Kui suvel võis näha inimeste seljas palju värve, siis sügisel on need tekkinud ainult looduse rüüle, sest inimesed kraabivad välja mustad-hallid-pruunid talvemantlid, et valmistuda kõige koledamaks ajaks. Mõne puhul ei saagi aru, kas tal on tõesti 18 kraadise soojaga jube külm, või riietab ta end vaid kalendri järgi. Ehk siis kui on kalendri järgi sügis, tuleb panna kaela sall ja jalga saapad, ehkki higi voolab. Oktoobris võib ka veel sooja otsima minna, aga riskid on juba suuremad.

november on selline comme si comme ça kuu, kus isegi võidakse hoogsalt tööd teha, kuigi tegelikult peab juba mõtlema jõulukinkide peale. Ilm on äärmiselt kole ja seetõttu ei tasugi nina toast välja pista. Õnneks saabki sõita autoga garaažist-garaaži ja ei tasu muretseda värskeõhumürgituse pärast.

detsember..no selle jaoks pole vist palju seletusi vaja. Inimesed hakkavad juba kuu alguses mõtteis jõulupraadi küpsetama ja pühade meeleolu valitseb ka neil, kes tegelikult pühi ei salli. 20. dets paiku ei mäleta keegi enam, mis loom see töö on ja kõik tegemised on lükatud järgmisesesse aastasse. Hiljemalt 24ndal saab lõpuks igaüks oma kodumaale naasta ja ei tule sealt tagasi enne jaanuari. Tavaliselt võetakse ametlikule ajale lisaks veel vabu päevi, kas siis enne või pärast pühi. Eelmine aasta läksime ise novembri lõpus Hiinasse ja Austraaliasse, seekord aga tuleme Eestisse, sest jõulud ja aastavahetus peavad mööduma kui mitte lume, siis vähemalt külmaga. Austraalias lihtsalt ei tekkinud jõulutunnet rannas peesitades. Kehtib taas põhimõte, et enne peab midagi ära võtma või teisiti tegema, et osata seda hinnata. Eelmistel aastatel tahtsin iga hinna eest jõulude eest põgeneda, aga sel aastal juba ootan pinevil :)

Mh, tegelikult ma tahtsin hakata Roomast kirjutama, aga ju siis oli vaja see ka südamelt ära rääkida :)

Püksteta trenni

2009-10-28T15:49:00.000+01:00

Trenniteema on siin päris nadi ja ega eriti valida ei saa, kuhu minna, sest konkurentsis on vähesed arvestusväärsed spordiklubid. Alguses liitusin suure ülemaailmse Fitness First klubiga, kuid peale pidevaid pettumisi erinevates aspektides (ebapädevad treenerid, ülerahvastatud trennid, riidekappide puudus jne) tegin kritiseeriva lahkumisavalduse ja sain tulema. Sellest on nüüd möödas 2 aastat ja vahepeal pole pidanud tehtud otsust üldse kahetsema. Õnneks kolisime sealt piirkonnast ära, seega polnud ka logistiliselt sinnaminek enam lihtne.

Peale seda leidsin uue kodu juures väikese, natuke amortiseerunud, kuid armsa klubi, kus töötavad professionaalid sõna otseses mõttes: nad teavad, mida nad teevad! Lisaboonusena on nad sõbralikud ja kogu personal räägib inglise keelt (spordiklubi nimi ka inglise keeles: JustMove). Enamasti toimuvad ka trennid inglise keeles, mis on Luxi kohta suur haruldus. Selle 2a jooksul pole ma seal näinud ühtegi ebapädevat treenerit või igavat trenni. Teine asi, mis mulle väga meeldib ja sobib, on abonoment. Fitness Firstis oli rahaliselt ainuke mõistlik variant teha leping, st ennast siduda. JustMove's on võimalik valida, kas teed samasuguse siduva lepingu (sel juhul kõige soodsam kuumakse), ostad 10 (110€, 1716 eek ) või 20 korra kaardi või maksad iga korra eest eraldi. Siiani olen kasutanud 10x kaarti, mis kehtib 6 kuud ja tõtt öelda pole ma suutnud selle ettenähtud aja jooksul kõiki kordi alati realiseerida. Tegelikult on ju alati erinevad faktorid mängus. Olgu see suvi, mil saab väljas joosta või muid aktiviteete viljeleda, olgu põhjuseks laiskus ja viitsimatus või kasvõi vigastus. Põhiline on see, et midagi kaduma ei lähe ja saabki käia ainult ja täpselt siis kui endale sobib. Ainukese miinusena võiks tuua ruumipuuduse ja sellest tingitud rahvarohkuse. Loodan siiralt, et neil läheb nii hästi, et saavad hakata mõtlema ka päris klubi ehitamisele :)

Tegelikult olen liige ka teises klubis, mis on eeskätt euroametnikele mõeldud. Seal on otstarbekas lunastada aastane pääse (164€, 2558 eek), mis võimaldab käia nii paljudes trennides kui süda ihkab. Ja neid trenne ikka on, kuigi mõnikord ebasobival ajal. Koht ise on vana ja väsinud, asub keldrikorrusel ja on ka ruumipuudse käes vaevlev, ent ajab asja ära. Valdavalt käin seal lõuna ajast, sest selle tunde nimel, mida tekitab trenn, tasub käia! Söömisega kaasneb üks igavesti tüütu ja uinutav seedimise protsess, mis nõuab kehalt koheselt pikaliviskumist :)

Lisaks olen hakanud otsima joogategemise võimalusi (kontoriroti seljahädad!) ja natuke ringivaadates olen ka midagi leidnud, aga ilmselt realiseerin selle mõtte alles uuel aastal. Mulle kangesti meeldib just see aspekt, et ma ei pea kusagile siduvale lepingule alla kirjutama ja käin ühest kohast teise vastavalt tujule. Nii ei ole oht, et tekib igav rutiin ja et koguaeg on samad näod.

Aga kui seletada lahti pealkiri, siis juhtus üleeile nii, et läksingi üle hulga aja JustMove'i step-aeroobika tundi. Olin juba kapi juures sahmimas, kui avastasin, et püksid on koju jäänud! Teksadega trennitegemine ei tundunud ka teab mis hea mõte, seega ladusin mantli selga tagasi ja otsustasin tagasi koju minna ja trennimõtted edasi lükata. Enne aga käisin igaks juhuks läbi trenniriiete müüginurgast, kus aga ei imponeerinud ühedki püksid, pealegi nende eest küsitav summa tundus liiga räige (75€, 1170 eek). Ütlesin siis infolauas, et ma pean oma 10x kaardi tänase korra tagasi küsima, sest ilma püksteta trenni teha poleks väga tore. Onu siis läks kohe sahtlisse sorima ja näitas mulle suvalisi pükse. Mõtlesin, et ta oli minust valesti aru saanud ja seletasin uuesti. Onu aga noogutas õhinal ja ütles, et need siin on täitsa pestud püksid ja mõeldud kasutamiseks. Kui soovin, võin endale jätta, kui ei, pesen ära ja viin tagasi. Kas ma juba ütlesin kui toredad inimesed seal töötavad?:)

Trenniruum oli muidugi täis nagu alati, eriti juhtub see brasiillasest Manoeli trennides. Tal on juba oma kindel fännklubi, kes on igas trennis nagu 5 kopikat kohal. Esiread on alati hõivanud eakad Luxi mutikesed, kes näevad erinevalt tavapensionäri profiilist välja hoopis vastupidised: nad on rõõmsad, musklis ja teevad täismahus trenni silmapilkugi puhkamata kaasa! Manoel on selline, kellele meeldib lõunamaalase kombel kohutavalt palju suhelda ja nii ta käib ringi ja patsutab oma fänne õlale või tagumikule. Ta on ka selline treener, kes ei püsi üldse paigal ja käib ringi, mistõttu on jälgimine raskendatud. Tihti ei panegi tähele kui ta on juba kuskil saali teises nurgas ja näitab ette järgmist harjutust. Trennid on alati väga elavad ja rütmikad, täpselt nagu ta ise. Ja kõigest sellest oleks ma kojujäetud pükste tõttu ilma jäänud :)

Ja jätkame uudiste teemal

2009-10-27T09:14:00.000+01:00

Eilset hommikut alustasin uudisega, et Luxis on ringi jooksmas panter! Lootsime abikaasaga, et see võiks olla roosa, aga usaldusväärsete pealtnägijate sõnul oli see siiski must. Lõuna paiku tuli järgmine uudis, et panter on jõudnud kesklinna parki! Arvestades, et me läheme iga päev sealt läbi, siis tundus asi väga hirmutav. Raadios lohutati, et panter on sõbralik ja niisama inimest ei ründa. Õhtu hakul tuli pettumust valmistav uudis: panter osutus kassiks. Sel juhul luusib meil kodu juures põllu peal pidevalt ringi nii must kui ka kirju panter.

Kõige parem selle loo juures on aga see, et täna hommikul löön lahti Postimehe ja etskae, see uudis on ka seal ära trükitud! Varsti siis teate, et tuleb uus uudis kassi kohta :)

http://www.postimees.ee/?id=180030

Traktoristid on ka inimesed

2009-10-19T11:28:00.000+02:00

Täna on jälle see päev, kus põllumehed jätavad lehmad üksinda koju, löövad trakatsi läikima ja tulevad linna, et inimesi piima ja virtsaga üle valada. Selle puhul peame olema tänulikud põllumajandusministrite kokkutulekule, mis toimub institutsioonide läheduses Kirchbergi linnaosas. Lehe teatel hakkas politsei juba eile "punkri" ettevalmistamisega tegelema ja 5000 traktoristi juba lubasid korraldada midagi erilist! Nagu oleks tegemist pidupäevaga :)

Seoses sellega on eelpool mainitud linnaosa praktiliselt suletud, kuna mitmed asutused andsid töötajatele vaba päeva ja meil kästi isegi lõunasöök kaasa võtta!

Käisime seda üriust uudistamas ja tundub, et seekord on kartustega natuke üle pingutatud. Liikvel oli palju uudishimulikke inimesi, sealhulgas oli näha vähem traktoreid kui näiteks eelmise korra streigi ajal. Süüa sai mitmest restoranist ja ka otse demostratsiooni südames (grillwurst ja crémant - mis siis veel!), kus ruuporitega põllumehi üles köeti. Nõuti, et tootjad saaksid praeguse 21 sendi asemel 40 senti piimaliitri eest, kuid ühtlasi rahustati ka politseinikke, et vägivald pole nende süü ja ärgu võtku seda isiklikult. Näha oli ka juba eelmisest korrast tuttavaks saanud põhupalle ja autokumme, mida on otstarbekas põletada, kuid ka restide kaupa kanamune, mida tuleb ministritele visata. Seekord olid lisaks naaberriikide põllumeestele kohal ka itaallased, kes aktiivselt lipuga ringi sebisid ja plaani haudusid.

Ennustatakse, et õhtul panevad traktorid kinni silla, mis Kirchbergis olijate jaoks tähendaks linna (minu jaoks ka kodu) poole suunduva tee äralõikamist. Miskipärast ma ei usu, et seekord asi nii hulluks läheb, aga vaatame!

Cádizi piirkonnas

2009-10-06T15:58:00.000+02:00

Cádiz

Cádizi piirkonna pealinn Cádiz on vanim järjepidevalt asustatud olnud linn Pürenee poolsaarel ja arvatavasti vanim linn kogu Euroopas. Oma 130 000 inimesega on ta Hispaania linnadest 17. kohal. Ent populatsioon on iga-aastaselt kahanemas, paljuski tänu kõrgele töötusmäärale.
Alustasime oma tuuri parkimiskoha otsimisega, mis osutus äärmiselt keerukaks, kuna igasugused mootoriga sõitvad vahendid siblisid kõikjal. Paistis, et maapealsed parklad on ammu täis, niisiis üritasime liikluskeerisest kuskile maa-alusesse parklasse pääseda. Selleks järgisime silte, mis juhatasid meid otse vanalinna kitsastele ja inimrohketele tänavatele. Õnneks masinad ja elusolendid said kooseksisteerimisega hakkama ja kellelgi üle varba sõitma ei pidanud.
Järgmine kohustuslik osa oli söögipoolise leidmine. Teadagi, siesta ajal on ikaldus majas ja olime "sunnitud" sööma tuunikala- ja šokolaadipirukaid. Viimane oli küll kõige šokolaadisem valmistis, mida ma eales proovinud olen; šokolaad oli ümber, peal, sees, väljas jne :) Ja seda süüakse hommikusöögiks!
Järgnevalt hakkasime kogutud tuhandeid kaloreid mere ääres maha jalutama, peamise eesmärgiga leida sobiv rand peesitamiseks. Kaardi pealt lugedes polnud see kaugel, ent kohale jõudes võis rannas näha rohkem paate kui inimesi, lisaks ka ujumist keelavad sildid. Turismiinfost saime teada, et parim rand asub hoopis kaugemal. Tobe lugu küll, auto sai juba ära pargitud, nii et istusime aga bussi peale ja sõitsime randa. Vahepeal oli jälle kõht tühjaks läinud ja me ei suutnud vastu panna aknalt vastu vaatavatele friteeritud molluskitele. Igaüks sai endale tuutu täis elukaid, mida siis õhinaga sööma asuti. Üsna varsti sai kõigil isu täis ning rohke soolakogus hakkas kerget janu tekitama. Koguaeg mingi jama :)
Lõpuks jõudsime ka kauaigatsetud plaažile, kus puhus meeletu tuul! Pikaliolles sai pea kohe liivaga kaetud, aga kuna olime eesmärgile nii pühendunud, siis heitsime keset liivatormi lihtsalt rannale magama. Ujuma ei söandanud minna põhjusel, et pärast võib külm hakata :)
Peale mõningast liiva maitsmist hakkas külm ja villand ka juba ning suundusime tagasi bussi peale. Kondasime soojenduseks vanalinna poodides ja tänavatel, kuhu olid juba suuremad inimmassid jõudnud voolata. Ega kaua enam aega polnudki – ees oli ootamas šerri kolmnurk!

Šerri, tapased ja flamenko

Cádizist põhja poole jääb kuulus šerrikolmnurk, mis on tuntud šerri, brändi ja bodegade (veinikeldrid) poolest. Kolmnurk moodustub kolmest linnast: Jerez de la Frontera, Sanlúcar de Barrameda ja El Puerto de Santa María, millel kõigil on oma lugu, kuid pidime valiku langetama vaid ühe kasuks. Tihe rebimine käis Jerezi ja El Puerto vahel, sest esimest kirjeldatakse kui flamenko, šerri ja hobuste võiduajamise linna ning teine linn oli koht, kust Columbus ostis oma teise Ameerika ekspeditsiooni jaoks laeva, samuti on see koht, kust ta minema purjetas. Kuna meil oli endiselt soov flamenkot näha, siis langetasime valiku Jerezi kasuks.

Turismiinfost saime teada, kus toimuvad turistidele suunatud (tasuline) ja kus kohalike (tasuta) showd. Viimase nägemiseks saime juhised ja kaardi ning asusime tunnike enne etenduse algust parki otsima. Jüri pani järjekordselt asukohaga puusse ning paberkaardil polnud ka kõiki tänavaid peal, mistõttu hakkasime heale õnnele lootes lihtsalt piirkonnas ringi tiirutama. Olime juba lootuse suht kaotanud, kui järsku märkasime suurt parki suure rahvamassi ja meluga! Seadsime sammud sinna ja leidsime eest suured hispaanlaste perekonnad, kes olid tulnud ilusat õhtut nautima. Pargis pakuti tasuta tapaseid, šerrit (3 erinevat sorti) ja showd. Tundus, et olime sattunud tõelisele hispaania elamusele :) Laulmine ja tantsimine olid ka väga tasemel ning tõid külmajudinad peale, hispaanlased väljendasid seda rütmi plaksutamise ja kuumavereliselt Olé hüüdmisega.

Eelnevalt kondasime Jerezi linnas ka, mis jättis meeldiva ja kirju mulje. Palju oli sagimist ja turiste, vähem aga vaatamisväärsusi.

Sevilla

Sevillat ja Cádizi lahutab u 200 km, mille sõitsime läbi eelviimase päeva hommikul. Jätsime viimasele sihtkohale vaid poolteist päeva, mis osutus väga optimaalseks.

Kui seni olime saanud nautida tühje kiir- ja maanteid, siis Sevillaga olid lood hoopis teised! Esimene asi, mis linna saabumisel tervitas ja hirmutas oli liiklus. Ja seda oli tihedalt! Vaatasin eelnevalt Google Maps street view alt, milline hotelliesine välja näeb ja kas seal läheduses ka mõni parkimismaja on. Kohalejõudes selgus, et Jüri ei taha üldse väikeste tänavate rägastikku autoga minna ja tema andmetel olid need kõik jalakäiate alad, kuigi tegelikult polnud. Sihtisime lõpuks parkimismaja, mis olin eelnevalt üles märkinud ning õnneks jõudsime ilma suurema tiirutamiseta kohale. Parkla infotablool oli kiri, et vabu kohti pole, aga võtsime riski ja hakkasime järjest alumistele korrustele sõitma. Lõpuks -4 juures leidus üks kitsuke koht.. Parkla ise oli ka väga kitsas, vana ja kole, ei midagi sellist nagu Eestis ilutsevad megasuured parkimismajad :) Lõpuks jätsimegi 20€ eest auto ööseks parklasse, sest hotellis polnud ka eriti paremat varianti pakkuda.

Päevaga jõuab päris palju uurida, muidugi juhul kui ennast tühjaks pigistada. Jalutasime parkides, vaatasime üle katedraali, ekslesime vanalinnas, uudistasime poode, sõime jäätist, rõõmustasime Starbucksi leiu üle (aga kohvi ja saiad ostsime ikkagi üle tee asuvast hispaanlaste kohast:) - tegevust jagus.

Seninähtu põhjal meeldis mulle Sevilla vast kõige rohkem, võib-olla oli see tingitud vajadusest jälle rahvamasside hulgas olla. Malaga oli küll suur ja huvitav, aga Sevilla oli lihtsalt nunnu :) Samuti saime sealt lõpuks ometi ka suurepärase toiduelamuse tapaste näol. Avastasime ühe õdusa baari, kus oli lisaks headele söökidele ja jookidele ka tähelepanelik teenindus. Läksime lausa järgmisel hommikul sinna uuesti, et jälle sama meeldivust kogeda ning ei pidanud pettuma.
Lõpuks oli aeg rendiauto tagasi viia ja lennujaama suunduda. VW Golf oli meid väga hästi teeninud ja omaarust sinna kriime ei õnnestunud tekitada. Kuna Malagas käis auto vastuvõtmine väga kiirelt ja keegi ei tulnud isegi fikseerima, mis olukorras auto on, siis eeldasin, et ju siis neil on ükskõik ja äraandmine on samasugune. Tegelikult juhtus nii, et Sevilla Sixti töötaja oli üliagar ja vaatas autot seest-väljas ning proovis sõita ka. Muidugi leidis ta igasugu kriime, mille tekkimise kohta ma ei osanud selgitust anda. Kuid tänu Malaga töötaja lohakusele, kes ei koostanud üleandmisakti, ei saanudki keegi tõestada, kas kriimud olid seal enne või olin mina süüdi. Lõpuks kinnitas töötaja, et see on nende süü ja lisakulude arve saadetakse mulle lihtsalt teadmiseks, aga et edaspidi ikka nõuaks akti alla kirjutamist. Mul oli see esmakordne autorentimine ja teadsin küll põhitõdesid, ent ei osanud tagajärgi ette näha. Hea õppetund vähemalt.

Kämpinguelu

2009-10-01T14:36:00.000+02:00

Barbate

Mööda Costa de la Luzi sõites muutus asustus üha hõredamaks, mägine maastik vahetus tasasega, kiirteest sai maantee (lõputult sirge ja pikk) ja küladest põllud. Kilometraaži poolest polnud Gibraltarilt järgmise ööbimiskohani Barbate's pikk maa, vaid 95 km, kuid aega selleks kulus 2h. Aeglustavateks faktoriteks olid kindlasti teele jääv mägi, millest tuli üle sõita ning neljarealise kiirtee vahetamine kaherealise maantee vastu.

Järgnevad neli ööd veetsime kahes kämpingus, esimene neist Caños de Meca, mille aadressi Jüri väga hästi teadis. Kui oli ära kõlanud rõõmustav "oled jõudnud sihtkohta" tekkis meil väike hämming, sest leidsime end keset loodusparki ja natuke liiga kaugel merest :) Õnneks oli autos neli silmapaari, kellest üks märkas ka sarnase nimega kämpingut mitu kilomeetrit varem. Sõitsimegi sinna tagasi ja see koht osutus täitsa õigeks. Kämpingu vastuvõtulauas olid väga sõbralikud meesterahvad, kes eriti inglise keelt ei mõiganud. Sellest hoolimata saime aru, et lisaks juba tehtud ettemaksule tuleb kogu summa kohe ära maksta ning krediitkaarte ei aktsepteerita. Peale ametlikke toiminguid saime käele sinised paelad, millega lasti basseini ujuma. Küsimuse peale, kas me peame nüüd kaks päeva ja ööd käepaeltega ringi käima, noogutas onu sõbralikult muiates.

Esimese asjana peale lahtipakkimist tõmbasime rätikud ümber ja läksime oma väljateenitud ja kauaoodatud rannalebo tegema. Võrreldes Vahemere-äärse Costa del Soli "tsiviliseeritud" randadega oli Atlandi ookeani äärne Costa de la Luz palju metsikum ning puudusid "eluks vajalikud" toolid-putkad-suveniiripoed. Kontingendist oli näha, et see on see koht, kus käivad puhkamas hispaanlased ise. Liiv oli rannas palju pehmem ja peenem kui Torremolinoses, vesi oli mõnusalt soe ja ringilaaberdavad turistid puudusid.

Kämpingus ööbides tuli mulle meelde juba nii kaugena tunduv Austraalias telkimine, mil kõik ööhääled olid otse toas. Hommikul kires päeva alustamise puhul kukk, kelle esimene kiremine toimus juba pimedas :) Varsti hakkasid haukuma koerad ja sõitma ringi motorollerid ning inimesed virgusid kõige viimastena.

Nägime tänavapostil kuulutust flamenko ürituse kohta ning sättisime ennast õhtul ootusärevalt valmis, et lõpuks ometi see ära näha. Jõudsime natuke varem kohale ja leidsime eest inimtühja baari. Lähemalt uurides tuli välja, et me olime jõudnud hoopis liiga hilja: show toimus eelmisel õhtul! Järelikult olime puhkamas täiel rinnal, ilma kuupäevadeta :)

Viimasel õhtul plaanisime lõpuks basseini ujuma minna, aga basseini juurest avastasime liiga hilja, et on ka kindlad ajad, mil võib ujuda. Jällegi olime jäänud liiga hilja peale. Niipalju siis ustavast käepäela kandmisest.

Edasi viis teekond väga lähedale: 22 km eemal asuvasse Conil de la Fronterasse, mille populatsioon võrreldes Barbatega on väiksem, ent linn ise tundus palju elavam ja mitte nii laiali hajutatud.

Conil de la Frontera

Conil de la Frontera kämping oli taaskord üks koht, mida Jüri teadis väga täpselt, aga tema arvates sihtkohta jõudes polnud ees midagi. Tiirutasime natuke käänuliste metsatukkade vahel ja lõpuks küsisime tee peale jäänud poest abi. Tädi seletas käte ja jalgadega hispaania keeles, joonistas kaardi ning läksime siis täpselt tema juhiste järgi ja oh imet leidsimegi õige koha enne pimedat üles :) Eelmisest päevast alates oli turismi mõttes hakanud madal hooaeg, mis väljendus ka kämpingu tühjuses. Olime juba jõudnud rõõmustada rahu ja vaikuse üle, kui hommikul kuulsime ringijooksmist ja prantsuskeelset lastekisa..ohjah neist ei pääse ka kuskil. Ja miskipärast olid nad majutatud otse meie kõrvale, kuigi kõik ülejäänud majakesed paistsid tühjadena.

Nagu meil juba puhkuserutiin, kui nii öelda võib, ette nägi, käisime hommikul rannas vedelemas ja pärastlõunal tegelesime aktiviteetidega. Luusisime mööda kitsaid ja eksitavaid Conili tänavaid, sõime kala, jäätist, õhkasime kui mõnus on puhata, tegime window shoppingut (siesta!) ja jätsime ühe Swedbanki kaardi rahaautomaati – the usual. Õhtuks hankisime supermercadost meremolluskeid ja pistsime need potti, vähemalt sai kindel olla, et on hea söök lisaks heale seltskonnale ja veinile.

Gibraltar

2009-09-30T15:37:00.000+02:00

Gibraltari kohta oli mul juttude põhjal kujunenud arvamus kui suurest Inglismaale kuuluvast kivimürakast, kust otsast paistab ka Aafrika. Kohapeal selgus, et see ettekujutus pidas enam-vähem paika, ent suuruselt oli ruumi rohkem isegi. Turistid uudistavad valdavalt kivi ühte nurka, kus on koopad ja ahvid, kõige kõrgemal tipus aga valitses hoopis Inglise mereväebaas.

Parkisime auto Hispaania poolele ja jalutasime üle piiri. Dokumenti tuli küll näidata, kuid seda vaadati põgusalt eemalt ja nõue oli ilmselt ainult formaalsuse pärast? Piiril asub ka Gibraltari lennuväli, kus oli EasyJetide näol päris tihe liiklus. Kui lennuk saabus/lahkus pandi tõkkepuud ette ja kõik ootasid kuni sai jälle edasi liikuda. Võtsime sealtsamast igaks juhuks
Hop-on-Hop-offi (unlimited travel) bussipileti ja sõitsime kesklinna. Imestasin, et olles Inglismaa territooriumil, oli kõik muu peale liikluse inglisepärane, ehk siis autod sõitsid meie mõistes "õigel pool" teed.

Kesklinna põhitänav oli inimrohke ja saginat täis. Põhiliselt figureerisid kulla-, kella-, tehnika- ja suveniiripoed. Laevakruiisil olevate ameeriklaste jaoks täielik paradiis. Parasjagu oligi sadamas kruiisilaev, kust valgus tänavatele 5000 inimest. Järgmisel päeval pidavat kaks samasugust laeva veel randuma!

Kulgesime mööda tänavaid ja üritasime taksojuhte silmata, et ekskursiooni välja pressida. Kaua ei pidanudki otsima, kui juba istusime taksobussis, kus peale meie oli veel neli ameeriklast. Vanadaamid tegid meile komplimente ja väljendasid pisut kartust, et me nende mehed võime üle lüüa. Meil oli aga hoopis põnevam kuulata taksojuhti, kes kihutas nagu hull, seletas ja vehkis kätega samaaegselt. Küsimusele, et kelleks kohalikud ennast peavad, kas inglaseks või hispaanlaseks, vastas taksojuht, et põhiliselt räägib ta hispaania keeles, aga taskus on Inglise pass – ühesõnaga girbaltarlane :)

Tee, mida mööda üles sõideti oli ülikitsas ja kohati ka kahesuunaline! Taksojuhid sõitsid seal igapäevase vilumusega nagu vanad rahud ise, turistid aga närisid küüsi ja piilusid silmanurgast kuristikku, mis oli oi-kui-lähedal. Ühes kitsamas kohas otsustas meie juht parkivast taksost mööduda ja rammis juba tee äärel kasvavaid puid, järgmisena oleksid autorattad juba kruusal olnud, mis tähendanuks allakukkumist. Aga nii kangesti oli vaja kohe mööda sõita ju :) Lõpuks ta sai ise ka aru, et ei pressi välja ja tagurdas sama targalt tagasi. Uh.

Miks üldse kivi otsa tahetakse minna? Kahe põhilise vaatamisväärsuse tõttu: St Michaeli koopad ja magotid (ahvid), kes on ainsad sellelaadsed kogu Euroopa peale. Pärit on nad arvatavasti Marokost ja ühe legendi põhiselt arvatakse koguni, et nad tulid sügavate St Michaeli koobaste kaudu, mis võivad ulatuda kuni Gibraltari väinani välja. Koopad ise on muljetavaldavalt ruumikad ja huvitava "disainiga". Ühes osas peetakse isegi kontserte, kus on esindatud nii filharmoonia orkester kui ka rokkbändid. Samuti peetakse seal iga-aastast miss Gibraltari võistlust. Neandertallase jäänuste leidmine sealtkandist näitab, et koobaste vanus võib ulatuda väga kõrgeks.

Ahvid paistsid väga hästi teadvat, milleks inimesed mõeldud on, sest inimesele meeldib ikka vahel keelust üle astuda ja näiteks ahve sööta. Sellest saab ahv omakorda innustust ja näeb, et nii asjad käivadki. Kui aga midagi vabatahtlikult ei anta, siis läheb loom ise sinna, kus küpsisepakk on ja lihtsalt omastab selle. Kuigi ahve söödetakse igapäevaselt, ei paistnud nad oma toidust (igasugused köögiviljad) eriti huvitatud ja tahtsid just midagi head :) Selleks roniti alustuseks auto katusele ja üritati kade inimene minema ajada. Kui see õnnestus, siis tuli järgmiseks ronida autosse, lõbu pärast lasta signaali ning siis otsida üles kõik maitsev ning väärtuslik kraam. Kus midagi vähegi helkis, see võis järgmisel hetkel juba ahvi kaelas-kõrvas olla. Minu jaoks olid need tegelinskid natuke ebasümpaatsed ja metsikud, ent osad julgesid lasta ahve endale pähe istuma, sõna otseses mõttes. Iseasi oli see, kuidas nad sealt pärast ära tulid, kui neid torkida ei tohtinud. Paljudel olid paarikuised pojad kaelas rippumas ja seegi ei takistanud neid varastamast.

Pärast ekstreemset sõitu oli kõht tühjaks läinud ja üritasime leida mõnda kohta, kus ei oleks ainult fish'n'chips, kuid see oli peaaegu võimatu. Leidsime siis itaalia restorani, kus muidugi mõista sai ka brittide rahvustoite. Peab mainima, et sealne pastatoit oli halvim, mida ma saanud olen! Ootasime ikka värskeid mereandidega hõrgutisi, aga saime külmutatud-soojendatud molluskid, ja neidki oli vähe. Nii et meie gurmaanluse otsingud jätkusid ka sealt täie hooga.

Järgmine kindel turistiatraktsioon olid delfiinid, mida lubati näha igal juhul. Taksojuht soovitas raha tagasi küsida, kui ei näe ja saime hiljem aru, milles asja iroonia seisnes. Nimelt elavadki delfiinid Hispaania ja Gibraltari vahelises lahesopis ja neid oli PALJU. Eemalt lähenedes võis juba silmata palju uimi vee peal ja sekka vahuseid hüppeid. Kui laev lähenes, tulid ka delfiinid piiksudes uudistama. Paistis, et neil oli sama lõbus kui kilkavatel inimestel, kes neile nalja tegid :) Eriti meeldis delfiinidele laeva ees ujuda ja hüpata, äraminemisel tuli terve grupp meid niiviisi saatma. Väga lahe kogemus ja igal juhul soovitan seda kulutust!

Lõpuks väsinuna piiri poole lonkides avastasime, et olime juba nii lähedale jalutanud, et bussipiletit polnudki enam mahti kasutada ja oleks ka ühesuunapiletist piisanud.

Gibraltari puhul oli ka meeldiv see, et inimesed rääkisid vähemalt kahte keelt, sh üks neist inglise. Mida rohkem Hispaania lõunaossa sõita, seda vähem räägivad hispaanlased muid keeli ja no kui kohe mitte ühtegi sõna aru ei saada, menüüd on hispaania keeles, siis on natuke keeruline hakkama saada. Õnneks oli vahel kasu ka prantsuse keelest, kus üritasin tuletada hispaaniapäraseid sõnu, või oli menüü tänu pr. keele (osalisele) sarnasusele rohkem arusaadav. Aga oli ka sellised juhtusid, kus pidi konkreetselt iga sõna raamatust vaatama, et suudaks kommunikeeruda. Omamoodi lõbus ka, sest hispaanlased on juba olemuselt nii sõbralikud ja kannatlikud, et nad pigem naeravad kui vihastavad aeglase turisti peale :)

Marbella

2009-09-29T17:17:00.000+02:00

Kurikuulsasse gängsterite linna jõudsime Málagast väga ruttu, kuna sinna oli sõita vaid 20 km. Kiirtee kulges suhteliselt mägiselt ja kaugelt võis juba silmata igasugu huvitavaid villasid mäe otsas, täiesti uhkes üksinduses. Tundsime neile kergelt kaasa, et kõik elutoimingud tuleb teha autoga, aga ilmselt see ongi neile ainus eluviis 8-)

Marbella vanalinn jättis meile kõigile väga meeldiva mulje, koguni tõime seda võrdluseks mitmete järgnevate sihtkohtade puhul. Armsad kitsad tänavad, kus majad on kaunistatud lillepottide ja kõiksugu ronivate taimedega – sellist pilti juba igas linnas ei näinud. Samuti oli lahe mere äärde jalutades teele jäänud park, mis oli nagu džungel keset linna. Igalpool oli veel lugematu arv purskkaevusid ja armsaid kohvikuid.

Pühapäev kulges seal oma aeglases ja tšillivas tempos, kus kellelgi polnud kiiret (tegelikult hispaanlastel vist polegi kunagi kiire), inimesed istusid kohvikus, jalutasid rannas või lugesid pargis raamatut. Selline mõnus puhkepäevane äraolemine.

Huvitav oli see, et Marbellasse nii sisse- kui väljasõites tuli tasuda kiirteemaks: sisse 6€, välja 4€ :)

Málaga

2009-09-28T15:46:00.000+02:00

Málaga on Torremolinosest u 20 km kaugusel ja sinna sõitmine oli kiirteel lausa lust, sest teed olid korralikud (kui välja arvata mõnes ülekäigukohas lamavad politseinikud, mille suhtes pold hoiatusi ja pimedas sai KITTi moel ilma turboboostita hüpatud!) ja liiklejad olid viisakad. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui rahumeelne ja üksteisega arvestav liiklus seal oli. Luxis peab koguaeg silmad ka kukla taga hoidma, et vältida mõlkimisi või koguni külje mahasõitmist, sest siinsetel segakultuuriga liiklejatel pole tihtipeale meeles suunda näidata või näidatakse seda tagantjärgi, või siis keeratakse lihtsalt siis teise ritta, kui nendel vaja on, ilma teisi arvestamata. Võib-olla see ongi hea kool, kus saab tähelepanelikkust väga teravaks lihvida, et siis mujal ahhetada ja ohhetada meeldivate liiklejate üle :) Igatahes Andaluusia teedel tundsin ma ennast roolis väga mugavalt ja ei olnud ühtegi olukorda, kus oleks pidanud ehmatama või kedagi kiruma. Pigem kiputi kiirteel isegi liiga aeglaselt sõitma :)

Niisiis navigeerisime TomTomi-Jüri vahendusel Málaga kesklinna, parkisime auto maa alla ja läksime uudistama. Kuna tegemist oli laupäevase siesta ajaga, siis oli peatänav inimtühi, paljud poed ja söögikohad kinni, nii et meil ei jäänudki muud üle kui minna kohe vaatama katedraali ja Alcazabat. Mõlemad olid jalutuskäigu kaugusel ja lihtsasti leitavad.

Alcazaba ehitasid 11. sajandil berberitest maurid oma juhtidele ja see on ainus ehitis, mis on nii hästi säilinud omalaadsete seas. Kuna see asub kõrgel mäe otsas, siis oli ülesminemiseks kaks võimalus: kas autoga või jala. Valisime viimase variandi, mis osutus palavaga raskeks ent lõpuks (nagu ikka) oli vaeva väärt. Müüride vahelt võis leida erisuguseid kauneid purskkaevusid ja värvilisi lilleaedasid, natuke ka muuseumiosa ning puhkamiseks ja vaadete nautimiseks platvorme. Aega kulus ikka mitu head tundi ja lõpuks üles jõudes nägi Málagat mitme erineva nurga alt. Lohutuseks võib öelda, et allaminek oli palju lihtsam :)
Lonely Planeti (2003.a raamat) järgi olid hinnad kogu Andaluusias kaks korda väiksemad kui tegelikult. Täna maksis Alcazaba sissepääs kuskil 3€, kui mõned aastad tagasi oli see üldse tasuta.

Pärast oli linn juba hoopis teist nägu, noored olid tänavale hängima tulnud ja inimesed sagisid ringi. Palju toimus ka pulmi, mistõttu olid tänavatel liikumas väga glamuursete kostüümide ja soengutega inimesed, lisaks muidugi uhketes kardinates pruute :) Lausa lust oli vaadata, kuidas inimesed olid ennast üles vuntsinud; hoolimata vanusest kandsid naised šikke ja värvilisi pikki kleite ja kauneid sulekesi juustes. Ühele pulmale sattusime peale katedraali juures, kus külalised ja pildistavad turistid ootasid hinge kinni hoides, mil pruut autost välja astuks. Tõesti nagu kuskile filmi oleks sattunud, väga kift!

Torremolinos

2009-09-27T12:11:00.000+02:00

Seekordne reis toimus kolme väga armsa neiuga, kes kõik lendasid kohale Tallinnast, läbi Londoni ja läbi raskuste. Minu reis algas juba kl 3 öösel, kui bussi peale istusin ja Hahni poole sõitsin, kell 9 jõudsin Malaga lennujaama ja võtsin Sixtilt manuaalkastiga (!) auto. TomTomi abiga navigeerisin Torremolinose hotelli, mida oli üllatavalt lihtne leida. Jalutama minnes selgus, et hotell oli lausa super asukoha poolest - ainult 5 minutit rannapromenaadist ja suurest sagimisest. Ekslesin seal lõpuks ikka tundide viisi, kuna tüdrukud pidid alles kl 20 saabuma. Vahepeal jõudsin veel magada, süüa ja ujuda ning lõpuks hakkas igav ka juba :) Selgus ka tüütu tõsiasi, et Londoni lennuk hilines 3h, mistõttu jäid nad järgmisest lennust maha ja pidid hilisemale lennule uue pileti ostma. See on see odavlennufirmade "võlu", kus kõik toimub sinu enda vastutusel ja lennufirmal on väga suva.
Kell 23 läksin lõpuks lennukasse järgi ja korjasin väsinud ent rõõmsad hinged peale ning meie puhkus sai lõpuks ametlikult alata.

Õhtul kattis Torremolinose rannaäärt veel suuremgi sagimine ja melu. Lisaks inimestele olid välja ilmunud ka metsikud kassid ja klähvivad ning reostavad koeranähvitsad, kes iseenesestmõistetavalt võtsid kohad sisse seal, kus omanikudki. Sellise elutempoga võiks lausa ära harjuda, kus keset päevakuumust siesta raames pikutatakse ja õhtul tegutsetakse poole ööni palju efektiivsemalt, kui päevläbi üleval olnud rutiiniga inimesed.

Istusime maha baari, kus toimus tapade ja sangria kõrvale ka väike salsaetendus - no mida sa hing veel ihkad! Söögi- ja joogikohad olid rannaääres küll ülimalt turistlikud ja raske oli leida asutust, mis pakuks midagi autentset ja meeldejäävat. Selle paari päeva jooksul, mil Torremolinoses olime, ei kogenud me kahjuks mingeid suuri gurmaanlikke elamusi. Eks sellises kohas ole ka arusaadav, kuna 90% inimestest on välismaalased ja paljud eelistavad ikka oma kodukööki. Nii võis sealt leida päris palju saksa, inglise ja hollandi kohti, mis olid reeglina puupüsti täis.

Kes soovib šoppamisega tegeleda, siis soovitan kõigepealt läbi käia mingi osa rannajoone poodidest, et tutvuda erinevate poodide kaubaga, mis tegelikult on sarnase sisuga, aga erinevate hindadega. Esimese hooga võib-olla soetaks hoopis teised asjad kui peale mõningat seiret. Tundus, et palju oli ebakvaliteetset ja odavat turukaupa (Maroko on ju lähedal), aga nende kõrvalt võis leida ka tuntumaid ketikauplusi.

Rannas peesitamiseks saab rentida päevitustoole koos varjuga (€4.50), mis katavad kogu silmapiirile jääva rannajoone. Tasuta saab peesitada rannaliival ja oma rätikul, aga selleks on jäetud vähe ruumi ja lisaks koosneb liiv ebameeldivalt suurtest kivikestest, mis päeva jooksul võivad väga kuumaks minna. Mind üllatas see, et Vahemeri oli koguaeg nii suure lainetusega, isegi kui tuult üldse polnud. Arvasin, et selline nähtus kehtib ainult ookeani puhul, aga see arvamus on vist tulnud Eesti randade põhjal, mis üldjuhul jäävad kuskile kaitstud lahesoppidesse. Ujumise jaoks on pandud vastavatesse kohtadesse poid, selle saime selgeks peale isiklikku kogemust, mil läksime suvalisse kohta ujuma ja vee ääres istuvad vanamehed kukkusid kohe kätega vehkima. Kaldal selguski tõsiasi, et kui käia mujal kui poide alal ujumas, siis võivad tugevad hoovused vee alla tõmmata.

Vee-ja õhutemperatuur olid sel ajal täpselt sobivad põhjamaalase jaoks. Olen proovinud käia Lõuna-Euroopas juulis, mil oli liiga palav ja liiga palju turiste; märtsis ja mais, mil vesi oli ujumiseks veel liiga külm, aga nüüd olen veendunud, et september on täpselt ideaalne aeg, kus on veel suviselt soe ja pole ka liiga palju inimesi. Torremolinoses olidki sel ajal (või muidu ka?) valdavalt vanemad inimesed, sh ekshibitsionistlikud naised, kellele meeldis palja ülakehaga ringi töllerdada. Silmailu otsijad võiksid pigem kuskile mujale minna :)

Ükspäev läksime rannaäärsesse suveniiripoodi postkaarte ostma ja arutasime parasjagu, millised on lahedad, kui järsku müüja ütles lihtsalt "tere!" ja läks leti taha. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Eesti neiuga, kes juba 10a Hispaanias elanud ning nüüd avas suveniiripoe. Mulle jubedalt meeldib tema päeva ja aasta töögraafik: kl 9-14 tööl, 14-18 siesta ja magamine tagaruumis, 18-22 jälle tööl; november-aprill pood suletud ja töötama ei pea. Üldse.

Otseselt kindlat päevaplaani me ei koostanud, aga vaatasime viitsimise ja tunde järgi, kuhu minna ja mida teha. Kujuneski välja nii, et hommikul paar tundi (kui veel kannatas) chillisime rannas, pärast käisime SeaWorldis (suur pettumus - suure raha eest saab näha väga vähe!), Benalmadenas (jahtidega sadamalinn) ja lõpuks ka Malagas (sellest eraldi sissekandes).

Jälle rööviti!

2009-09-03T11:33:00.000+02:00

Täna olin sunnitud oma krediitkaardi pooleks lõikama ja ümbrikus koos avaldusega saatma CETRELisse, sest keegi kodanik otsustas mu kaardist koopia teha ja minna sellega Phoenixi WalMarti šoppama. Loodetavasti sai ta 2x100$ eest omale palju kauneid asju!
CETRELi jutu järgi on see nüüd väga levinud skeem, sest WalMarti on ka paigaldatud self-scan letid, kus saab kaardiga maksta ilma pin-koodi sisestamata. Aga siiski tundub, et sellel lõbul on ka piir, sest miks muidu kaks samas summas ostu sooritati? Ja muuseas, see ei juhtunud minuga teps mitte esimest korda!

Mauritius, osa 4/4

2009-08-17T11:50:00.000+02:00

Eelmisel õhtul leppisime oma taksojuhi, Smithiga, kokku, et ta teeb meile Mauritiuse põhjaosa tuuri. Hind oli 67€ kogu päeva peale (kahele).

Alustuseks sõitsime Pamplemousse botaanikaaeda (ametlikult Sir Seewoosagur Ramgoolam Botanical Garden), mis on lõuna poolkera vanim omasuguste seas. Selle asutajaks on prantsuse kuberner, kes elas seal ja tegi omale juurviljaaia, hiljem kasvatati seal ravimtaimi (mille eksemplarid võrsuvad seal tänaseni). Alates 1767.a on aed olnu erinevates kätes erinevatel põhjustel, kuni 1913. a, mil Department of Agriculture võttis selle enda hoole alla, istutades lisaks 800 erinevat sorti taime, millest 80 on palmipuud. Kogu aias kasvab u 8000 erinevat liiki taimestikku.

Tegelikult enne botaanikaaeda jõudmist jõudsime läbi käia mitmest tehasepoest, kus olid valdavalt väga vulgaarsed disainerriided. Mõtisklesime, et kuhu need küll lähevad, sest reeglina poes selliseid natuke turukaupa meenutavaid hilpe ei näe. Otsisime just midagi huvitavat ja sellist, kuhu poleks suurelt ja rasvaselt bränd peale kirjutatud, aga kahjuks või õnneks selliseid asju oli väga vähe. Taksojuht viis meid erinevat tüüpi poodidesse, nt ühes olid uhked vaibad, antiikmööbel ja nõud, mida müüjad lubasid lahkelt teise maailma otsa järgi postitada. Osad poed olid jällegi lihtsamad ja taskukohasemad, kus oli ka palju teisi turiste ringi vaatamas.

Päeva teisel poolel sõitsime mööda erinevaid randu, mida taksojuht meile niiväga näidata tahtis. Need olid avalikud rannad, kus kohalik rahvas ujus ja möllas ning erinesid sellest rannast, mis meie kuurorti ääres oli. Flic en Flacis on paigutatud nn lainepüüdja, mistõttu on ookean väga rahulik ja vesi üle põlve (kuni püüdjani) ei ulatugi. Põhjapool asuvates randades olid aga "metsikud" rannad, kus läks ruttu sügavaks ja sai ujuda ka :) Vesi oli tumesinine ja ringi sõitsid igat sorti veesõidukid, mis pakkusid erinevaid spordivõimalusi. Põhjas oli silmnähtavalt turismindus rohkem arenenud, kõiksuguste kaubandusvõrkude, erinevate tegevuste, restoranide ja hotellidega. Ühesõnaga seal oli rohkem elu ja noori, erinevalt meie rahulikust pereinimeste kuurortist :) Kes otsib aktiivset puhkust, peaks kindlasti ennast sinna sebima.

Enne pessa jõudmist küsis taksojuht, et kas meil on midagi selle vastu, kui ta käib mošeest läbi ja palvetab. Eelnevalt olime rääkinud sellest, kuidas moslemid peavad käima 5x päevas palvetamas, et ikka hea moslem olla. Senimaani polnud Smith selle kohta midagi öelnud, et ta ise ka seda teeb. Mis meil sai selle vastu olla, kui tema sõitis meiega terve päeva sinna, kus meie tahtsime, muidugi lubasime tal minna palvetama. Ise istusime parklas ja piilusime aknast. 20 min pärast tuli ta rõõmsalt välja ja teatas, et palvetas meie eestki :)
Lõpuks jõudsime rampväsinuna oma pessa tagasi ja nentisime, et päev taksojuhiga oli palju meeldivam ja elamusterohkem kui päev bussituuril. See eeldab küll rohkem suhtlemist ja iseseisvat mõtlemist, aga see on ju ka tore vahelduseks?:)

Smith palus anda edasi enda kontaktid juhuks, kui kellelgi on Mauritiusel toredat taksojuhti vaja, kes on nõus ükskõik millisesse saareossa järgi sõitma:

Rapid Taxi Service
Ismat Mohamedkhan
mob: 7673446

Mauritius, osa 3/4

2009-08-15T13:29:00.000+02:00

Selleks, et kuurortimullist kaugemale pääseda, tuli endale värava taga kaubelda takso, kes üritas kohe pähe määrida edasi-tagasi sõitu: samal ajal kui sina ringi vaatad, ootaks taksojuht truult auto juures. Mauritiusel on see turistidel väga levinud transpordi viisiks, kuna peale bussi (mida kasutavad rohkem kohalikud) polegi muid võimalusi kui takso, autorent ja ekskursioonibuss. Taksojuhiga on igatahes kasulikum, kuna saab päeva vastavalt enda soovidele kujundada ja ta ei pahanda kui peab kuskil kaua ootama, pigem on just mugav, et saab magamise eest palka :)

Niisiis võtsime ühe suuna takso pealinna Port Louis suunas (17€). Sõit kestis ca 30 min ja mitte just pika vahemaa, vaid väheste teede ja tiheda liikluse tõttu. Kuurorti juures oli ilm pilvine, aga linnas sadas iga natukese aja tagant vihma. Võtsime suuna kuivemasse kohta, milleks oli kohalik pühapäevane turg. See oli täis hõikavaid ja pealetükkivaid kaupmehi, kes võtavad peaaegu käest kinni, et sa ikka näeks seda Armani t-särki või Gucci kotti, mis sul täielikust õnnest veel puudu on. Käisime paar vahet turul, aga rohkem ei kannatanud, sest põhjamaalane ei jõua koguaeg nii palju kaubelda. Üldse on sellel saarel kauplemine üks väga kasulik oskus ja kui seda teha viitsitakse, võidakse saada ka normaalse hinnaga normaalseid asju. Ma ei viitsi väga kaubelda, kuna müüja hakkab minu pakutud hinna peale (mis tegelikult on mõistlik!) nägusid tegema ja jätab mulje, justkui ma üritaks kogu tema suguvõsa paljaks röövida. Kui turul on väga agressiivne kauplemine, siis poodides on väheke malbem, aga siiski ka kauplemine, eriti suveniiripoodides ja factory shopides.

Tuiasime natuke tänavatel, poolkinnises ostukeskuses (pühapäev!), tühjas hiinalinnas ja võtsime viimasest lõpuks takso, et oma mulli tagasi sõita.

Taksojuht osutus väga meeldivaks habemega härrasmeheks, kes palus end kutsuda Smith'iks. Erinevalt White Sand Toursi giidist oli tema inglise keel väga hea ja tema vaated maailmale huvipakkuvad. Tuli välja, et ta oli paar aastat Londonis rätsepana töötanud ja kavatses sinna sel aastal tagasi minna.
Smith sõidutas meid mäe otsa, kust sai imetleda Port Louis erinevaid külgi. Seejärel suundusime tagasi Sugar Beachi. Peab mainima, et talvisel ajal läheb seal väga vara pimedaks: päikeseloojang on u 17.45 ja üsna pea olekski nagu pimedas kotis. Siis ei jää muud üle kui süüa ja juua :)

Mauritus, osa 2/4

2009-08-13T10:22:00.000+02:00

Kui päikesedoos käes, otsustasime kasutada White Sand Toursi teenuseid ja broneerisime kohad tuuril, kus tutvustati saare lõunaosa. Kestvus oli kl 8-17 ja maksumus u 50€/nägu, sh lõunasöök. Grupis oli 4 küproslast (Küprosel pidi suvel liiga palav olema, Mauritius olevat väga sobiv mahajahtumiseks) ja kaks inglast.

Alustuseks läksime Casela Nature and Leisure Park´i, kus on 44 hektari peal 2500 lindu, sh 140 erinevat liiki. Alati kui võtta grupiekskursioon jääb meil aega väheseks ja vaatamisväärsuseid saab vaadata ainult ettenähtud (lühikese) aja. Seetõttu nägime ainult väikest osa pargist, mille hulka kuulus ka hiigelkilpkonnade uurimine. Need elukad olid ikka väga võimsad ja vanad (mõni isegi 200aastane), aga paraku polnud nad selle saare põliselanikud, vaid välismaalaste poolt kaasa toodud. Ka päris suur osa lindudest on sisse veetud. Kilpkonnad olid juba tähelepanuga harjunud ja lasid end paitada ja poseerisid vastavalt viitsimisele, vahel tegid hirmutavat sisinat.

Järgmine peatuskoht oli Mauritius Glass Gallery, kus sai väga põgusalt vaadata, kuidas klaasi valati ja vormiti, aga rohkem oli see peatus mõeldud suveniiride soetamiseks. Tore oli see, et klaas, mida töödeldi, oli juba korduvkasutuses (põhiliselt kohaliku õlu Phoenix'i ja Coca-Cola pudelid).

Seejärel suundusime hindude templi ja järve, Grand Bassini ehk Ganga Talao ("püha järv") juurde, kus alustuseks tervitas meid nende ülima jumala - 30m pikkune Shiva kuju. Tempel asub Grand Bassini kraatrijärve ääres, mille kaldad on veebruaris Maha Shivaratree (suurim hindude festival väljaspool Indiat) ajal palistatud palvetavate ja andamaid toovate hindudega. Praegusel ajal polnud seal eriti kedagi, parkimiskohti oli küll meeletult, kuid need olid täitsa tühjad.

Veel käisime vaatamas:

* rummitehast, mis paistis küll täitsa uus asutus olevat oma puhtuse ja läikivusega. Ma pole eriline rummiekspert, aga Rein mekkis ja ei soovinud ühtegi kaasa osta :) Vanim rumm oli vaid aasta vanune, mis ei tõotaks head.

* kahte Mauritiuse loodusimet: Mauritiuse kõrgeimaid koskesid, Tamarind Falls (295 m). Need moodustuvad seitsmest kosest ning kulmineeruvad sügavaks mäekuruks, kus saab ka ujuda. Ning värvilist liivast maapinda Chamarelis. Viimane on tekkinud vulkaanilistest kividest, mis jahtusid erineva temperatuurini, moodustades seitsme erivärviga spektrumi. Kui võtta peotäis erivärvi liiva ja need omavahel kokku segada, siis läheb iga tera tagasi oma värvi hulka ja moodustub taas sama spektrum.

Tagasiteel sõitsime läbi rikaste piirkonnast, kuhu ei tohtivat ilma kutsumata siseneda. Rikkurid pidavat olema kohalikud arstid, advokaadid jms. Rikkuse ja vaesuse vahel on Mauritiusel väga suured käärid ja need üha suurenevad. Ühel hetkel sõidad läbi aguli ja lössi vajunud majade, kus magavad räsitud koerad ja kuivab pesu, järgmisel hetkel on pildil uhked basseinidega villad, mida praktiliselt ei näegi, kuna piirdeaed on nii kõrge ja paks..

Mauritius, osa 1/4

2009-08-12T15:45:00.000+02:00

Mauritiuse kujunemislugu on väga kirju ja põnev, mille juured ulatuvad Madagaskarile, Ida-Aafrikasse, Hiinasse, Prantsusmaale ja Inglismaale. Saar tekkis tänu vulkaanilisele tegevusele, mis kujundas maastiku mägiseks: põhjas ja pealinna Port Louis juures Moka mäed, Bambous mäed idas, Black Riveri ja Savanne`i mäed edelas. Selle kauni paradiisisaare teadaolevalt esimesed väisajad olid araablased 975. e.Kr, kes panid saarele nimeks Dinarobin ("hõbedane saar"), kuid nad ei jätnud elutegevusest mingeid jälgi ja saar jäi tükiks ajaks omasoodu. 1507.a seilas sinna portugallane Domingo Fernandez, kes pani saarele nimeks Ilha do Cerne ("luigesaar"), mis võis olla sealelava lennuvõimetu linnu ja tänaseks Mauritiuse sümbolina figureeriva dodo järgi. Portugallased kasutasid saart peatusteks teel Indiasse ning ametlikult nad saart endale ei vallutanudki.

1598. a avastasid saare enda jaoks hollandlased, kes olid samuti India poole teel. Nemad nimetasid saare omakorda Prince Maurits of Nassau järgi. Järgmise 40 aasta jooksul külastasid hollandlased saart regulaarselt ning üritasid seda ka koloniseerida, eelkõige seal kasvava ja Euroopas hinnas olnud eebenipuu eksportimiseks. Selleks toodi saarele sadu orje Madagaskarilt, samuti Kagu-Aasia saartelt (Uus-Ginea, Filipiinid, Sunda), mille tagajärjel kasvas populatsioon 25lt 500le. Toiduvarude parandamiseks toodi sisse kitsesid, parte, tuvisid, põtru jm elukaid; samuti alustasid hollandlased laialdase suhkruroo kasvatusega, mis on tänaseni Mauritiuse suurim tulu- ja ekspordiallikas. Kolonisatsiooni tagajärjel hakkas hollandlaste valitsemine allamäge veerema: orjad üritasid põgeneda, toimusid piraatide rünnakud, levisid haigused ja ka loodus raputas neid oma tsüklonite ja üleujutustega, mistõttu 1658. a lahkusid hollandlased saarelt. 1664. a otsustasid nad, et Mauritius on ikkagi hea peatuskoht enne Indiat ning uue koloniseerimiskatse käigus hakkasid nad ehitama kohalikku teedevõrku. Vähem kui pool sajandit hiljem, 1710. a, leidsid nad end jälle samade probleemide eest, nagu esimesel vallutamisel ning seekord lahkusid hollandlased saarelt jäädavalt.

Möödus vaid 5 aastat kui saarele randusid prantslased, kes panid saarele nimeks Île de France. Järgneva 14 aasta jooksul ei toimunud seal suurt arengut, kuid muudatus saabus aastal 1735, mil Bertrand François Mahé de Labordunnais sai kuberneriks. Sel mehel oli visioon ning energia, et hakata tegelema saare elu parendamise ja arendamisega. Poole sajandi jooksul kasvas populatsioon 60 000 elaniku peale. 1790. a toimus mini-revolutsioon, mis oli järelkaja Prantsusmaa revolutsioonile. Sellele järgnes 13-aastane isevalitsemine, mis kestis seni, kuni Napoleon saatis saarele uue kuberneri ja taastas prantslaste võimu.

Järgnevalt üritasid britid saart korduvalt vallutada, kuid see ei õnnestunud enne 1810. aastat, mil nad korraldasid prantslastele eduka üllatusrünnaku, millega õnnestus vallutada nii Mauritius kui Réunion.

Esimene briti kuberner Mauritiusel (Robert Farquhar) otsustas säilitada prantslaste seadused, kombed, keele (mida räägitakse seal tänaseni), ja usu; see toimus Pariisi lepinguga 1814.a, mil britid loovutasid prantslastele Réunioni (mis on viimaste käes tänaseni), kuid jätsid endale Mauritiuse, Rodriguese ja Seychelles´id. Samal ajal andsid nad saarele tagasi selle hollandlaste pandud nime: Mauritius.

1835. a kaotati orjapidamine, mis põhjustas suure immigratsioonilaine hindude ja moslemite poolt, kellele lubati suhkruroo istanduses töötamise eest head tasu.

Alles 1968. a löödi Mauritius Briti impeeriumist lahku ning 1992.a kuulutati seal välja iseseisvus ja valiti president, kes valitseb seal tänaseni.

***********

Lend Lux-Pariis, ootamist 4h, lendamist 11h Air Mauritiusega - ja nii lihtsalt me kohale jõudsimegi.

Võrreldes Eesti ja Mauritiuse näitajaid saab aimu, kui väike see koht tegelikult on:

* pindala: Eestil 47 549 km2, Mauritiusel 2040 km2 (Saaremaal on 2672 km2)
* rahvastiku tihedus: Eestil 30,9 in/km2 , Mauritiusel 616 /in km2!
* rahvaarv: Eestis 1,34 mln, Mauritiusel 1,26 mln.

Mauritiuse pikkus on 67 km ja laius kõigest 46 km. Lennujaam asub saare idapoolel, kust sõitsime taksoga (53€) tund aega läänepool asuvasse magusa nimega kuurortisse - Sugar Beach Resort. Osa teest oli küll kiirtee, aga ma ütleks selle kohta "kiirtee", sest vahepealsed ristmikud olid lahendatud ringteega, kus tuli hoog maha võtta ja mis tekitasid (eriti pealinna juures) ummikuid. Kuna saar on üsna mägine, siis tuleks otseteedeks kaevata pikki tunneleid, kahjuks aga pole valitsusel kavatsust seda (veel?) teha. Meie jaoks oli harjumatu istuda tipptundide ajal nii kaua liikluses ja hingata sisse räiget vingugaasi, mida vanad diislibussid välja tossutasid. Ma pole küll üheski Aafrika riigis käinud, aga julgen oletada, et seal on samasugused loksud liikvel. Võiks eeldada, et paradiisisaarel on puhas ja selge õhk, aga linnalähistel on see otse vastupidi. Peale tunniajast vingugaasi hingamist hakkab päris paha. Autojuhtide sõidustiil meenutas pisut asiaatide viisi, mis tähendab kiiresti sõitmist, hulljulgeid möödasõite ja signaalitamist. Tõsi küll, signaalitamine polnud närvesööv, vaid lihtsalt anti teada lähenemisest nt mootorratturile.

Õnneks oli väga puhas õhk ja kaunis olemine meie kuurortis, mis vapustas oma muinasjutulisuse ja romantilisusega juba väravast sisse sõites.
Sissetsekkimine läks ladusalt, kui välja arvata prantslaslik raamatupidamine, mille järgi polnud kuskilt näha meie märtsis tehtud ettemaksu.

Toa saime vaatega ookeanile..okei, tegelikult oli see pista-jalg-uksest-ookeani-tuba või kui seda ei taha, siis võib palmi all toolil vedeleda ja kookosest kokteili limpsida, mille Beach Trolley ehk sõitev baar sulle valmis loksutas.

Kuurorti kohta on öelda küll a-i-n-u-l-t häid sõnu! Sellisel tasemel teenindust, teenuseid ja teenindajaid pole küll iialgi kohanud. Eranditult kõik töötajad olid sõbralikud, alati naeratavad ja tervitasid igal möödumisel. Õhtusöögil koristati kasutatud nõud väga kiiresti eest, et saaks minna buffeest endale uusi suupisteid tooma. Selle nädala aja jooksul sõin ma vist küll kõige rohkem oma elus ja see polnudki õige söömine, vaid rohkem degusteerimine. Kui igal õhtul on erinev toit (mauritiuse, hiina, itaalia, latiino, kalatoidud jne), siis tahaks ju natuke kõike proovida. Ja see natuke on lõpuks VÄGA palju :) Imekombel ei lisandunud sellise söömaorgia ajal sama suures koguses lisakilosid!

Üks õhtu leidsime toast kutse mänedžeriga drinkima minna. Selgus, et iga nädal toimub üritus, kuhu kutsutakse uued tulijad kokku, pakutakse vääga maitsvaid kokteile ja tsekatakse üksteist üle. Sidusime siis ka kašmiirikampsunid õlgadele (nagu seda olid teinud paljud külalised), et massi sisse sulanduda :) Üsna pea tuli meiega rääkima kuurorti mänedžer Vladimir, kes uuris, kuidas meil kõik laabunud on ja kribas meie nimed ka üles. Alguses arvasime nime järgi, et tegemist on venelasega, kuid selgus, et hoopis itaallane, kelle isale oli selline nimi hirmsasti meeldinud. Vladimir on elanud ja töötanud kadestamisväärselt paljudes maailma riikides ja hotellides (Hong Kong, Bahama saared, Puerto Rico, Singapur, Poola jne) ning temast õhkus ka üliprofessionaalsust ja paistis, et ta on saavutatu ja tööga väga rahul. Usun, et selle ürituse käigus saab ta palju kõrvu liigutada komplimentide tõttu.

Igapäevaselt toimusid spordikeskuses trennid ja õhtuti erinevad showd, sh ka kohaliku tantsu - Sega - õhtu. Raamatu järgi pole selle tantsu traditsionaalsusest suurt enam midagi järgi, sest just turistide jaoks on tehtud tantsuprogrammid kirjumaks ja keerukamaks, kui see võib-olla algupäraselt oli. Mingi aimu sellest ikkagi sai, vähemalt sellise aimu, et keha peab hirmsasti väänama ja pöörama, k.a mehed. Puusad peavad olema väga "lahti" ja liikuma vabalt igas suunas. Esinejad olid seal mitmel õhtul samad ja arvestades, et igal õhtul oli erinev programm, siis olid nad küll suure töö ära teinud. Ja seda väga hästi, mitte kellelgi ei läinud sassi ega keegi ei laiselnud, kõik tantsud olid sünkroonis! Üks õhtu sai vaadata isegi latiinoprogrammi ja tundus, et mauriitslased liikusid ja tantsisid isegi paremini kui latiinod ise :)

Kuna käisime Mauritiusel talveperioodil, polnud ilm just selline nagu olime lootnud. Mõni öö sadas vihma ja mõni päev oli liiga pilvine. Alguses püüdsime vahelduva pilvisuse vahelt paar päiksekiirt ja käisime ujumas, kuid viimasel kolmel päeval ei saanud seda üldse; lõpuks oli isegi päris külm rannal lebada! Kohalikud rääkisid, et parim aeg on tegelikult oktoober, kui pole veel liiga kuum ega ka liiga jahe. Ilm võib olla erinevates saare osades täiesti erinev. Käisime mitmel päeval ekskursioonil ja kui kuurorti juures (läänes) oli pilves, siis nt põhjas oli ilus ja päiksepaisteline. Tänu mägedele ongi ilm väga muutlik ja ükski nähtus pole lõplikult jäädav.

Keele suhtes on seal väga huvitav seis: ametlik keel on inglise keel, kuid tegelikult räägitakse valdavalt prantsuse ja kohalikku kreooli keelt (prantsuse keele sarnane, kuid lihtsamakoeline). Ametlikud sildid on inglise ja muud, nt poodide ja reklaamide sildid pr. keelsed. Tänu nii kirjule rahvale räägitakse kindlasti veel india, araabia, igasugu Aafrika riikide keeli jne. Selgusetuks jääb see, et miks üldse inglise keel seal veel figureerib, kui tegelikult eelistatakse alati pr. keelt? Inglased on jätnud veel pärandina pahempoolse liikluse, prantslased on aga viinud lisaks keelele ka oma kultuuri ja köögi. Ükski joon pole tegelikult tugevalt esiletungiv, pigem on kombinatsioon kõikidest sealelavatest rahvastest ja kõige rohkem imekspandav on, et nad kõik elavad koos oma erinevate uskudega rahulikult ja ei suru tõekspidamisi teistele peale.

Inimeste välimuses kumab segu Indiast, Aasiast, Aafrikast ja võib-olla mõnevõrrane naha heledam toon Euroopast. Igatahes nad ei meenuta välimuselt eriti kedagi, kohe täitsa oma nägu. Seda ka täiesti arusaadavatel põhjustel, arvestades ajalugu...

Toit on sama segunenud kui rahvas: natuke brittide fish´n´chipse, indialaste karrit, hiinlaste frititud toidud ning prantslaste crème brûléed. Valdavalt tehakse maitsvaid roogi värsketest mereandidest, magustoiduks saab mahlaseid kohalikke puuvilju..mmm.

Flic en Flac on väike linn, kus pole suurt midagi peale kuurortite ja 12 km rannajoone. 20 min jalutuskäigu kaugusel asuvad ka mõned suveniiri- ja tehasepoed. Jah, see oli küll üllatus, et seal on nii palju tehaseid ja -poode, kust saab kõikvõimalikke luksusbrände (Gucci, Prada, Louis Vuitton, D&G jpm) võileivahinnaga. Mõned mustanahalised neidised läksid kõike seda kaupa nähes puhta hulluks, kukkusid kisama ja plaksutama ja kauplema. Vähemalt said kogu suguvõsale jõulukingitused ära ostetud.
Siiani olen järginud põhimõtet, et ei osta täishinnaga ühtegi firmaasja, sest see lihtsalt pole seda väärt. Nüüd, neid hindu vaadates veendusin oma põhimõttes üha enam, sest ainult nime eest on ju hullumeelsus nii palju maksta, kui toote tegelik väärtus on kümneid kordi väiksem!

H1N1

2009-08-06T17:30:00.000+02:00

Võeh, kui me juuli alguses puhkusele läksime, oli Luxis ca 10 seagripi juhtumit ja nüüd loen lehest, et see arv on tänaseks kasvanud 61 peale! Vahemikus 24-30. juuli tõid siia gripi 25 inimest: 8 Hispaaniast (khm, septembris kavatsen isegi seal nädala olla), 5 Inglismaalt, 5 Prantsusmaalt ja 1 Malaisiast.

Mis juhtub küll pärast augustikuist congé annuel'i, kui Luxist (välja)puhkajad maailma eripaikadest tagasi koju tulevad?

Üks kuu ja kaks pulma

2009-07-26T12:43:00.000+02:00

Suvi pole üldse blogimise jaoks mõeldud. Suvi on mõeldud nautimiseks ja täpselt seda ma 2 viimast nädalat olengi järjepidevalt teinud. Esialgu küll mitte liiga puhkavalt, vaid pigem asjatades ja organiseerides, aga loodetavasti leiab järgmise pooleteise nädala jooksul ikka aega maha heita ja liiva nuusutada. Kiire oli eelkõige seetõttu, et pulmade organiseerimine Eestis läbi kaugjuhtimise nõuab äärmist täpsust ja ülesannete läbimõtlemist. Olime kodutöö kenasti ära teinud ja saime seetõttu kogu selle aja ainult vilju lõigata :) Ehk siis pulmaüritus läks isegi paremini kui olime salaja lootnud. Julgen taevani ülistada hotelli Telegraaf meeskonda, eriti aga restoran Tchaikovsky ettekandjaid, sh super-duper peakelner Jürit! Pole veel kunagi nii meeldivat, kiiret ja professionaalset teenindust kogenud, selleks lihtsalt ei jätku sõnu. See restoran on kohe auga ära teeninud Tripadvisori parimate restoranide nimekirjas väljatoomist - nad lihtsalt ongi parimad.

Registreerimine oli algselt plaanis botaanikaaias, aga ilma ebastabiilsuse tõttu otsustasime teha hoopis kindlamas kohas ja selleks osutus Tallinna Raekoda. Õnnepalee juhataja, kes meid paari pani, rõhus ka ikka selle hoone tähtsusele ja auväärsusele ning seda õhkas igast kivist, mis sinna kunagi laotud on. Kahjuks olime ise külaliste poole seljaga, aga pärast sai näha, et päris paljudel läks härdameelsusest silmake märjaks. Ise võitlesime pisaratega vapralt ja püüdsime ikka rohkem naeratada :)
Raekojast liikusime edasi Telegraafi, kus toimus esmalt vastuvõtt ja seejärel õhtusöök koos mõningase meelelahutusega. Kuna meil pulmavana puudus, siis jagasime vajalikud ülesanded ära sõprade ja pere vahele ning see kukkus väga kenasti välja, sest meie sõbrad ja pere on super :)

Ilm, nagu tellitud, oli väga kaunis, mis andis pildistamiseks palju kohavalikuid, ent nagu 3h hiljem selgus, jäi aega väheks! Videomees ja fotograaf olid meil väga nõudlikud ja kindla kontseptsiooniga ning sättisid ka iga juuksekarva paika. Ootame juba põnevusega, mis sealt välja tuleb. Fotograaf plaanis jääda vaid natukeseks õhtusöögile, ent kell 21 avastas ta, et pidi ju kl 17 koju minema :) Paigutasime ta väga õigesse lauda, kust kostis pidevalt suurt rõkkamist.

Alguses tundus peo orgunn distantsilt päris suur katsumus, aga lõpuks taandus kõik selle taha, et tuli läbi mõelda iga pisidetail ja koostada tegevuste kohta nn mindmap, mis aitas vajalikku meeles pidada. Uurisime küll alguses ka planeerija palkamist, ent lõpuks mõtlesime, et ta oleks ju hakanud meile lihtsalt ette söötma kohti ja ideid, mille seast oleksime pidanud valiku tegema. Samahästi leidsime ise kõik info internetist või uurisime tuttavate käest. Kõige olulisem ongi vast koht, kus pidada. See määrab juba ära atmosfääri, teeninduse, suhtumise jne. Kui juba sellel on vale toon, võib ka muu luhta minna.
Hotelliga olime intensiivses kirjavahetuses viimased kolm kuud, kus valisime täpselt välja menüü, joogid ning koostasime ajakava. Hotell ise pakkus ka mõningaid ideid ja lahendusi ning lõpuks usaldasimegi neid päris mitmes osas. Näiteks tort, mida enne pulmapäeva ei näinud ega maitsnud. Ütlesime neile oma soovid, mida polnud just raske täita ning tulemus oli täpselt õige. Samuti ei osanud me esialgu võtta seisukohta muusikute osas, ent hotell tuli jällegi appi ja pakkus noori muusikuid, kelle loominguga tutvusime taaskord alles üritusel. Nii meie kui inimesed olid väga rahul nende etteastetega ning lõpuks sättisime nad peolauda meiega koos õhtut veetma :) Samuti organiseeris hotell meile õhupallid, millega nimi ära saata.

Suured tänud:

* hotell Telegraafi organiseerijad Kristjan Peäske, Eero Karner ja peakelner Jüri
* fotograaf Krista Kõiv
* videomees Ivo Eggi
* muusikud Kusti Lemba ja Teele Viira
* noorpaaride salong Anna-Bella (väga hea, kiire, professionaalne ja sõbralik teenindus)
* Kalevi martsipanituba (külaliste kohasildid)
* Annilill kauni pruutkimbu ja autokaunistuse eest
* Tallinna Raekoda
* juuksur Kati ja meikar Aune Aasoja ilusalongist Savannah
* Sofia Thiele (Gerstner sõrmused, mille näidised on ka Aurumis)

ning loomulikult tõstan esile Heli, Liina, Elise, Marguse ning meie perekonnad!

Ei tänaks aga A-Limu teenust, mille autojuht oli ebapädev ja ei osanud omal käel ei parkimiskohta leida ega vanalinnas liigelda.

Peale enda pulmi lendasime edasi Prahasse, kus toimusid Sirle pulmad. Sattusime sinna just sel päeval, kui oli sündinud kuumarekord, millele pakkus leevendust jahutusauto, mis pritsis inimesi ja hobuseid veega.
Huvitav oli taaskord olla segarahvuse pulmas, kus olid põimitud kahed traditsioonid üheks. Jällegi üks tore üritus toredate inimeste seltsis!

Enne toimusid Eestis aga järjest minu ja Sirle tüdrukuteõhtud, mis jätsid meile palju lõbusaid mälestusi ning nalja ja naeru nabani. Kuna algus oli juba kell 11 hommikul, siis jõudsime päeva jooksul käia nii strip-aeroobikas, make up koolitusel, fotosessioonil, Pirita rannas aidata vetelpäästjaid, kaubelda Raekoja platsil viinaga, kaks korda korralikult süüa ja muidugi kogu päeva vältel kohustuslikus korras juua, lõpuks tantsida klubis Privé kella kolmeni öösel. Järgmise päeva õhtul pidime mina ja Sirle jälle triksis-traksis olema ja alustama Sirle õhtuga :)

Eile saabusime ühe lennu ja kolme bussiga koju, kus pakime end lahti ja kokku, et homme edasi Mauritiusele PUHKAMA minna. See on üks vägagi välja teenitud ja kauaoodatud aeg meie peres :)

The International

2009-06-24T15:27:00.000+02:00

Vaatasime eile filmi "The International", mis vastavalt oma pealkirjale oli tõepoolest erinevates riikides filmitud, seekord isegi mitte (ameeriklaste geograafiliste teadmiste järgi) Euroopa pealinnas Pariisis, vaid mujal, sh Luxembourgis! Jah! Kõigepealt algas lugu sellest, et Luxis asub pank, mis tegeleb Hiinast relvade ostmisega ja selle edasimüügiga arengumaadesse, olles mässitud keerulistesse finantsmaailma afääridesse ja haakides vaesed maad enda laenukonksu külge. Peategelane Clive Owen, kes mängib Interpoli agenti, uuris välja, et keegi tegelane oli LuxAiri lennuga Berliini lennanud - juba üksnes Luxairi mainimine tundus väga imelik, eriti ameeriklaste filmis. Järgmisena otsustas ta siis minna isiklikult Luxi kohale asja uurima. Ma olin juba teleka ääres eriti rõõmus, sest tahtsin näha, missugusena ameeriklased Luxi kujutavad. Järgmine kaader oligi meie armas elukohamaa, ainult, et...me ei tundnud seda kaadris näidatud kohta ära. Kaadris oli nimelt hiigelsuur klaasmaja, mille juures voolas suur jõgi. Ka mõned hilisemad seigad, mis väidetavalt toimusid siin, olid kuidagi liiga kahtlased. Tundub, et ämide jaoks ei olegi Lux piisavalt põnev, et siit kasvõi ühte pisikest kaadrit Grundist näidata? Suurusehullustuse riigis peabki kõik suur olema, panga juures peab voolama suur jõgi ja üldse tuleb maailm teha sobivamaks, kui ta tegelikult on :)

Kui vaadata järgmist nimekirja, siis tulebki välja, et nad ei viibinud ei Lyonis (kus oli ka paar seika) ega Luxembourgis:

Filming locations for The International (2009) More at IMDbPro »

*59th Street Bridge, Manhattan, New York City, New York, USA
(aerial photography)
*Autostadt, Wolfsburg, Lower Saxony, Germany
*Berlin, Germany
*Hauptbahnhof, Berlin, Germany
*Istanbul, Turkey
*Jüdisches Museum, Kreuzberg, Berlin, Germany
*Midtown, Manhattan, New York City, New York, USA
*Milan, Lombardia, Italy
*New York City, New York, USA
*Solomon R. Guggenheim Museum - 1071 Fifth Avenue, Manhattan, New York City, New York, USA
*Studio Babelsberg, Potsdam, Brandenburg, Germany
(studio)

Milline kergendus

2009-06-22T15:25:00.000+02:00

Ollalalaa, aega võttis, aga asja sai! Juba see mõte võlast häiris mind kogu see 10 aastat, aga vaat kunagi polnud nagu mahti varem tagasi maksta :)

Õppelaen

Laenu alguskuupäev
15.10.1999
Laenu põhiosa jääk
2 106.29
Laenu lõpptähtaeg
22.06.2009

Vana lõpp on uue algus

2009-06-19T19:50:00.000+02:00

Ei saa jätta ka siin mainimata, kui palju rõõmu pakkus mulle tõsiasi, et õde lõpetas täna TLÜ! Tunne oli vaat, et isegi erutavam kui iseenda lõpetamise päeval :) Mäletan veel väga täpselt, kuidas 3 aastat tagasi ei osanud ta seisukohta võtta, kas minna edasi õppima või tööle. Soovitasin tal lihtsalt proovimise mõttes minna õppima ja vaatama, kas meeldib ja tänase seisuga ongi ta diplomeeritud haldusjuht :)

Mäletan ka endal sedasama hetke veel tänaseni väga hästi. Imelik on kuidagi seista justkui Kogu Maailma lävel, kus tuleb kohe välja mõelda, mis või kes sinust siis täpsemalt saama peaks. Mida see Maailm sust õigupoolest tahab ja mida sa ise Maailmalt tahad. See oli kohutavalt kõhe, aga teisest küljest ka vaba tunne. Tunne, et ma teengi nüüd iseenda uue eluetapi kohta suure otsuse, mis paneb käima järgmised sündmuste ahelreaktsioonid.

Minu enda koolivalikul ei aidanudki keegi kaasa, vaid sirvisin brošüüre, kuulasin, mis teised plaanivad ja lihtsalt läksin kohale. Kui keegi oleks mulle tookord öelnud, et 3 aasta pärast olen ma SKA lõpetajate nimekirjas, oleksin ma ta kõva häälega välja naernud. Lõpuks läksingi kellegagi katsetele kaasa ja nagu katsete puhul ikka, tekkis hasart, et ma pean need läbi saama. Eriti meeldiv oli, et toimusid ka füüsilised katsed, kuna olen alati mingil määral sportlikust tegevusest lugu pidanud ja see tundus minu jaoks nagu spordivõistlus :) Oh seda suurt üllatust, kui peagi saabus postkasti kutse koolist, kuhu õpilasi oodati juba poolest augustikuust. Vahelduseks, üle 12 aasta, jäi see suvi minu jaoks kuu võrra lühemaks. Seni olin üritanud elada põhimõttega, et suvel peab õpilane puhkama, kuna töötada jõuab ta kogu ülejäänud elu peale kooli. Oojaa, see oli hea filosoofia.

Augustis asju pakkides ja edasi minnes teadmatusse ei saanud ma täpselt ka ise aru, mis saama hakkab ja kuhu ma ennast mässinud olen. Koolis selgus, et hakkame elama 10 inimesega ühes toas, et koju saab vaid eriloaga ja et meie igapäevaelu määrab režiim. See hõlmas endas äratust ebameeldivalt hääleka "pasuna" kella peale, misjärel oli teatud aeg, et teha ära ettenähtud korra järgi voodi, panna ennast riidesse, kasida ja minna rivistusele. Rivistusel loendati pead ära ja mindi välja jooksma ja kätekõverdusi tegema. Eriti ebameeldiv oli see juba sügiskuudel, kus duššidest ei tulnud tükk aega tilkagi sooja vett. Lõpuks leidsid kavalamad omale viisi, kuidas sellest kehalisest virgutusest viilida: istusime vargsi saunalaval ja lootsime, et meie "ülemus" otsima ei tule.
Peale jooksmist sai minna tagasi tuppa, kust mõnikord oli üle käinud tornaado, mis oli kõik voodid sassi ajanud ja prügikasti sisu tuppa laiali valanud. Põhjus oli nimelt selles, et voodid olid ebakorrapäraselt üles tehtud ja prügi välja viimata! Aga see polnud veel kõige hullem. Lisaks toimusid meil iganädalased üldised koristuspäevad, ehk suurpuhastused, mil küürisime nii oma tube, kui muid ühiseid ruume. Peale koristamist tuli kutsuda rühmavanem hr Laul, kes pidi "toa üle võtma", käies valge kindaga potentsiaalselt kõige tolmusemad kohad (ehk kohad, mida me ei märganud puhtaks teha, nagu näiteks radiaatori vahed või akna- ja ukseraamid) üle ja teatas oma otsuse, mis tihtipeale oli negatiivne ja tähendas, et peame edasi koristama. Mõnikord viitsis Laul meid rohkem kiusata, teinekord vähem, kõik olenes tujust.

Igapäevased olid ka toimkonnad, mis tähendas, et kogu päeva vältel oli hulk inimesi hõivatud vahetustena laua ääres istumisega ja telefoni valvamisega nii ühikas, kui pääslas; köögitoimkonna tegemistega (laudade katmine, koristamine) ja üldise korra valvamisega. Ma ei mäletagi enam, kas patrullis käimine kuulus sama toimkonna ülesannete hulka, või käisid seal eraldi teised inimesed. Patrullimine tähendas seda, et pidi ööseks minema pääslasse korrapidaja juurde magama. No tegelikult oleks pidanud käima aeg-ajalt kooli territooriumil patrullimas ja olen kuulnud ka, et varasematel aastatel, kui oli karmim režiim, pidi vajutama mingeid nuppe, et ikka tõestada trajektoori läbimist. Meie seda õnneks tegema ei pidanud. Sõime tavaliselt pasteedivõileibu või midagi muud, mis meile sööklast oli jäetud ja keerasime koridori diivanil kerra, kus sai magada pool ööd ja siis teha vahetust teiste patrullijatega. Korrapidaja magas ise ka tavaliselt, nii et kooli turvalisus oli väga madal :)

Söömas pidid kõik käima kolm korda päevas nagu kord ja kohus. Enne sööklasse minekut tuli võtta rivvi ja edasi liikuda ikka marsitaktis, sama toimus ka peale söömist. Keegi ei tohtinud söökla kõrval asuvasse ühikasse enne minna, kui kõik olid lõpetanud. Sööklas ei tohtinud nõudega kolistada, räusata ega toitu maha pudistada. Toit oli väga rammus ja ilmselt mõeldud väga suure füüsilise koormusega päevakavale. Kuna meie kursus polnud enam nii militaarne kui eelmistel aastatel, siis oli meie ainukeseks füüsiliseks tegevuseks hommikune võimlemine. Meile ei tehtud seljakottidega jooksmist Pirita liivamägedes ega muid sõjalisi mänge, huh. See põhjustas väga paljudel kõhuhädasid, maokõrvetisi ja kaalumuutusi.

Õppeained olid võrreldes "tavalise" ülikooliga hoopis põnevamad. Ühe õppeainena toimus meil ka riviõpe, mida andis väga humoorikas mees. Ta tegi selle tunni huvitavaks, samas säilitas range distsipliini ja õpetas meid ka korralikult marssima. Teine huvitav tund oli laskmine, kus oli samuti väga omapärane õppejõud, kes sellise tõsise teema juures mõistis ka nalja heita ja suhtus meisse mõistlikult. Üheks osaks lõpuhindest oli erinevate relvade kokkupanemine ja lahtivõtmine aja peale. Tol ajal saabusid uue trendina Eestisse siiamaani väga popikad kunstküüned, mille ma pidin ka kohe tingimata endale peale monteerima. Ja siis läksingi oma kulliküüntega Kalašnikovi lahti võtma; juhtus ka, et sõrm jäi sinna teinekord kinni, aga ega siis küüsi saand sellepärast maha võtta :) Laskmine ise oli ka päris põnev, kuigi relvad olid kohati amortiseerunud - kas siis suure tagasilöögi või ebatäpse sihikuga. Ei, meie silm oli ju täpne :)
Veel oli huvitav kohtumeditsiin, mille raames pidime käima lahkamist vaatamas. Morg on sõna otseses mõttes kõige mustema huumoriga koht :) Laipade ettevalmistajad olid väga lõbusad ja suhtusid oma töösse kui täiesti normaalsesse tegevusse, ilmselt muudmoodi seal töötada ei olekski võimalik. Märkimisväärne loeng oli ka Jüri Enneti kohtupsühhiaatria, mis polnudki nagu õige loeng, vaid ta andis vahel praktilisi ülesandeid, a la mängime nüüd kuivale jäänud kala. Mõtlesime, et ta peabki ise ka hull olema, et Seewaldis töötada :)
Kõige tüütum tund oli minu jaoks enesekaitse, mille õppejõud oli totaalne koleerik, sest me ei teinud kunagi võtteid sellise entusiasmi ja armastusega nagu tema. Me ei olnud ka piisavalt kiired ega piisavalt julmad. Lõpuks avaldas ta meile ka enesekaitse parima võtte: kiired jalad päästavad elu.

Õnneks toimus aktiivne noorteaeg vaid esimesel semestril ja pärast seda ei viitsinud hr Laul meid enam niiväga piinata ja saime ka rohkem kodus käia. Ilmselt mängis seal rolli ka see, et ta hakkas ühe kursaõega palju aega koos veetma :) Teistel aastatel meil enam ülevaatajat polnudki, vaid siis olime juba tavalised üliõpilased, ainult selle vahega, et pidime kandma vormi ja märkima üles loengutest puudujad. Puududa võis ainult põhjusega, aga ka siis kui päevikupidajale šokolaadi viisid.
Kuna meie kursuse näol viidi läbi uue õppekava katsetust, millega oli lühendatud endine 4aastane õppekava 3 aasta peale, siis olime me prorektori sõnade kohaselt "porgandid, mida tuleb harvendada". Ehk siis meie peal viidi läbi katsed, kas on võimalik pressida võimalikult palju aineid võimalikult lühikesse aega. See õnnestus, aga muidugi loomulike kadudega ja lõpetamisel oli meid oluliselt vähem kui alguses. Eksamid ei toimunud sessina, vaid iga aine lõppemisel, mis tähendas, et ühel nädalal võis olla ka 3 eksamit ja samas tuli juba käia ka uute ainete loengutes, vaba päeva saamine õppimiseks oli küll üks suur unistus, mida ei täidetud. Õppima pidi ikka öösel. Muidugi ei olnud võimalik kõigiks eksamiteks korralikult ära õppida, mistõttu hakkasid levima igasugused muud viisid, kuidas eksamilt läbi saada. Kõige suuremaks inimkatseks oli selle aja jooksul vaheeksamite korraldamine, mis tekitas kõikides üliõpilastes suurt pahameelt ja trotsi. See tähendas, et aasta lõpus toimusid kolmes kimbus eksamid: üks neist koosnes pea kõigist õiguse ainetest, teine oli rahandus-majandus ja kolmas oli vist loogika. Meelehärmi tekitas tõik, et KÕIK need ained olid meil juba sooritatud ja me pidime need lihtsalt uuesti ära õppima, ainult, et aega oli vähem ja materjali rohkem! Tänu sellele protsessile tõigi prorektor selle porgandite harvendamise paralleeli, mis pani üliõpilasi end veel halvemini tundma. Kõik need eksamid pidid olema tehtud ära positiivsele hindele, vastasel juhul ootas ees eksmatt. Ja see saigi paljudele komistuskiviks. Ega tegelikult ei olnudki võimalik kõiki neid aineid omale perfektselt selgeks teha, vaid tuli lihtsalt loota heale õnnele ja varustada end abimaterjalidega. Lugesin nüüd, et 2 aastat peale meie lennu lõpetamist vahetati vaheeksamid välja kursusetööga...

Selle kolme õppeaasta jooksul tuli läbida ka 2x4 kuud praktikat, leides ise omale sobiv koht selle teostamiseks. Mina valisin esimeseks praktikaks võimalikult väikse riskiga, aga mitte nii põneva koha ja selleks oli Harku vangla. Esialgu oli mu reaktsioon seal täitsa normaalne - kartsin, et keegi tahab mind tappa või vähemalt mõnitada. Õnneks tapmiskatseid ei toimunud, küll aga oli tunda suhtumist, mis muutus ajapikku paremaks. Alguses ei öelnud mitte keegi "tere" ega võtnud praktikantide käske tõsiselt, küll aga oli 4. kuul olukord märksa parem ja olime saavutanud teatud respekti, aga siis oli juba aeg kooli tagasi minna :) Üks vang hakkas omaarust nii suureks sõbannaks, et julges kiruda lolle mente ja kutsus meid enda tuppa Napoleoni kooki sööma. Jah, see oli esialgu ka mulle üllatuseks, et vangid ei istugi trellitatud puuris nagu ahvid, vaid elavad samamoodi ühiselamus nagu meie, samamoodi 10 inimest toas. Nad käivad samamoodi 3x päevas söömas ja mõne jaoks on see parem ja turvalisem koht kui "väljas" elamine. Naljakas oli vaadata, kuidas lahkujad läksid pisaratega ja nende sõbrannad avaldasid lootust, et ehk nad tulevad peagi jälle tagasi! Palju furoori tekitas õpilaste seas õmblustsehh, kus käis ringi luusimas ka Arne Niit ise. See oli alguses küll suur saladus, aga hiljem tehti sellest ka Kroonikasse lugu :) Te ei taha teada, mis hinnaga tema mantlid valmisid. Põhiline, mis koolis õpetati, oli, et vang üritab sind igal sammul üle kavaldada ja nii see ka oli. Kuuldavasti on see palju hullem meestevanglas, aga mingil määral proovivad seda ka naisvangid. Näiteks ükskord palus kartseris üks kinnipeetav meil edasi anda teisele pool saia, sest sõbrannal olevat nälg. Võtsime saia ja polnudki vaja palju uurida, kui juba läks sai ise pooleks ja sealt ilmus nähtavale välgumihkel. Eemaldasime keelatud eseme ja andsime saia edasi. Mõne aja pärast hakkas kongist kostuma suur venekeelne ropendamine ja ähvardamine, et meie peale esitatakse kaebus :) Veel oli seal üks kollaste kummikutega tädi, kes oli (õnneks) kinnise tuberkuloosiga ja kui me tema soove ei täitnud, siis ta "muuseas" köhis meie peale. Talle meeldis ka praalida, et temal on kõrgharidus ja selle tõestamiseks loopis ta ladinakeelseid roppuseid. Samuti lubas ta, et kui ta nii vana ja hädine poleks, siis roniks ta silma pilgutamata üle aia.
Enamus personalist ja kinnipeetavatest olid venelased, mis oli esialgu väga häiriv ja raske, sest isegi 12 aastat vene keele tunde ei andnud praktilisi kogemusi peaaegu üldse. Aga nagu ikka sundolukorras hakkasin mõne aja pärast rohkem aru saama ja rääkima, eriti rohkelt sai kuulda vanglažargooni. Üldiselt ei kujutanud ma üldse ette, et naisvangide elu võiks olla võrreldav sanatooriumiga, sest nende elu oli juba juhtkonna poolt organiseeritud, töökohad olemas, hakka aint tööle. Ise ei pea nad midagi enamat tegema, kui käima söömas ja rivistusel ning hoiduma kartsa sattumisest, mis pole raske, kui sa just rumal pole. Osad vangid ja valvurid käisid lausa käevangus ringi ja mina siis kartsin mõrvamist, jah?:) Seal mõistsin, et ka kurjategijad on täpselt samasugused inimesed nagu me kõik, ainult selle vahega, et nad on mängureegleid rikkunud. 75% tapjatest on sooritanud selle esimese kuriteona ja tavaliselt nad seda trendi ei jätka, eriti peale karistuse kandmist. Ainukesed ohtlikud ja ebastabiilsed on vast narkomaanid, kes on varguse pärast kinni läinud ja tavaliselt see ei ole nende esimene ega ka viimane kuritegu. Ohjah, see aeg ja koht oli mu elus kindlasti üks värvikamaid ja uskumatumaid kogemusi.

Aga lisaks pingelisele õppetööle oskasime me ikka lõõgastuda ka. Kuna üliõpilased on ju vaesed, siis sai tavaliselt valida klubi, kuhu sai tasuta või soodsalt sisse. Meie "koduklubi" oli Hollywood, kus töötasid vanemate kursuste kutid, kes jagasid tasuta Pack the Place pileteid. Kuna öösiti oli pääsla uks lukus, siis tuli tavaliselt pidurüüs üle aia ronida, eriti jube oli see talvel. Külastasime ka suviseid tuure ja välisüritusi, kus meie kooliõpilastest moodustatud turvadest Meeskond turvas ja kes vahel lasid vaesekesed salaja aia vahelt tasuta sisse ;)

Teine praktika oli aga palju turvalisem - Justiitsministeeriumis. Tegelesin seal rohkem sellise tööga, mida praktikandid ikka tavaliselt teevad, ehk siis ei midagi olulist :) Vähemalt see oli tore, et külastasime erinevaid vanglaid, mistõttu õnnestus mul näha peaaegu kõiki Eesti kinnipidamisasutusi. Kusjuures käisime isegi Soomes komandeeringus, hankimas teadmisi, mida saaks Tartu vangla ehitamisel kasutada. Peale sellist praktikat leidsin ma, et ametniku töö on ikka üks kohutavalt igav ja mõttetu töö, mida mina oma elus küll tegema ei hakka. Elu iroonia küll, praegu täpselt seda ma teengi ja enam see ei tundu nii igav :)

Sellest koolist sain ma omale nii mõnegi väga hea sõbranna, kellega suhtleme tänaseni. Nendega on täpselt selline no boundaries suhe. Üks kõigi ja kõik ühe eest. Korraldame ka regulaarselt kursa kokkutulekuid, kus kõik on täpselt nagu vanasti, inimesed ei ole võõrdunud, vaid täpselt sama lahedad ja lõbusad nagu 7 aastat tagasi. Lahe on ka see, et alati tuleb ka nn vanglajutt, et kes kus parasjagu töötab, mis seal uudist ja vahel on ka juhtund, et mõni meie enda seast on ise kinni läinud :)

Tegelikult, mis ma üldse alguses öelda tahtsin, oli see, et tänapäeval ei takista distants aktusel osalemist. Vaatasin TLÜ kodukalt voogedastust aktusest ja nägin ära õe lõpukleidi ja selle, et ta ikka sai tunnistuse :) Palju õnne!

Lemmikloomapoe Poisid

2009-06-14T12:29:00.000+02:00

Eile toimus Rockhalis Pet Shop Boysi kontsert, mille suhtes mul erilisi ootusi polnud. Üritasin välja mõelda, mis lugusid ma neilt üldse mäletan ja esimene oli "Go West", peale seda ei teadnud ma lugude nimesid, kuigi tunnen raadiost PSB hääle ära küll. Nagu näha, pole ma just suurim fänn :) Aga kontserdile ei peagi ilmtingimata fännama minema? Ega ma ei käinud Marilyn Mansoni kontserdil ka muu, kui uudishimu pärast. Tema muusika on õudus kuubis! Ja ta ise ka. Pet Shop Boys aga suutis mind positiivselt üllatada. Neil Tennant saab juulis juba 55aastaseks (ja seda on ka tema näost näha:) ), aga sellest hoolimata andis ta pea 2h kontserdi. Show oli üles ehitatud põhiliselt kuubikutele: kuubik oli tal endal ka esimese laulu ajal peas, tantsijatel olid need nii peas kui seljas, lisaks oli terve lava valgeid kuubikuid, mille peale projitseeriti kuubikuteemalisi videoklippe, täis. Vanamehed ise ei pidanudki ennast väga palju liigutama, vaid seda tegid nende eest tantsijad, kes olid tõesti viimase peal. Ja muidugi mängiti ka "Go West" lugu!

Rahvas koosnes seekord valdavalt keskealistest ja muidugi geidest :) Viimased hüppasid ja lustisid lava ees veel eriti aktiivselt. Kõige meeldivam kogu asja juures oli see, et mitte ükski inimene (vähemalt meie silmaulatuses) ei suitsetanud! Seda rõõmu pole eelnevatel kordadel küll olnud, kuigi seintel on küll imepisikesed tobimist keelavad sildid. Tore, et Lux teeb ka juba pisikesi titesamme paranemise suunas.

Kuna kontsert algas kõigest 30minutilise hilinemisega, olime kl 22 paiku juba parklas autosse istumas. Läksime üle pika aja linnapeale kaarutama ja käisime läbi mõned baarid, kuhu veel sisse mahtus. Ega erilist vahet polegi, kas käid väljas igal nädalavahetusel või iga 6 kuu tagant - it all looks the same :)

Linnainimese potipõllundus

2009-05-24T11:41:00.000+02:00

Siiski-siiski, me ei pea Hollandisse kurke ja tomateid tagastama minema, sest meil asub nüüd rõdu peal kasvuhoone, mis majutab igasugu põnevaid elanikke, sh (tulevasi) arbuuse! :) Tegemist pole muidugi päris elusuuruses kasvuhoonega, vaid rohkem korteriinimeste minivariandiga, mille ema aianduspoest leidis ja siia lähetas.

Samm-sammult

2009-05-11T17:48:00.000+02:00

Nädal aega tagasi tõime Hollandi aianduspoest endale igasugu väärt kraami, nt tomati-, kurgi- ja maasikataimed. Me tõime nad ära Hollandi päikesepaiste käest siia koledasse ja vihmasesse Luksembuuri, kus ongi viimane nädal aega ainult vihma kallanud. Peab vist taimed enne nende surma Hollandi päikese kätte tagasi viima :(

In other news...postiljon tõi meile ära abielusõrmused. Jah, 21. sajandil võib need ka Internetist tellida :) Muidugi eelnevalt tutvusime Eestis Aurumi poes nendega lähemalt, kirjutasime mudelid üles, seejärel väisasime Kölni, kus täpselt sellist mudelit ei näinud. Siis ei jäänudki muud üle, kui tellida Eestist, ent enne veel igaks juhuks uurisin neti kaudu, millised need täpselt välja nägid. Nii sattusingi Saksa veebilehele, kust sai tellida needsamad sõrmused koos graveeringuga. Lihtsam ei saaks ju olla! Kõigepealt saadeti plastmassrõngas, millega pidi sõrmed ära mõõtma. See tundus küll kahtlane ja ebausaldusväärne, kuna plastik võtab täpselt sellise kuju, mille sa vajutad. Olime juba erinevatest poodidest teada saanud täpsed suurused ning õnneks need enam-vähem kattusid plastikrõngaga. Paari nädala pärast saabus e-mail, kus õnnitleti, et meie valitud sõrmustel on väga hea kvaliteedi ja hinna suhe (hinnavahe Eestiga oli peaaegu märkamatu). Ei läinud kuu aegagi, kui juba istuvadki need meil sahtlis :)
Veebileht, kust tellisime ja kus on väga hea teenindus ning kirjadele vastatakse kiiresti. Ja suurused on ka ideaalsed.

Vahepeal saime kätte ja saatsime laiali ka kutsed. Rohkem ei oskagi nagu millegi pärast muretseda.

Observatsioonid

2009-04-22T18:08:00.000+02:00

Väike ülevaade minu observatsioonidest seoses pulmakraami leidmisega Eestist:

* kleit
Eelmise aasta suvel astusin korraks sisse Keskturu juures asuvasse pulmariiete poodi. Endalegi üllatuseks sobisid mulle kõik 4 kleiti, mis selga ajasin ning sellega oligi otsustatud, et ma ei hakkagi üldse selle pärast enam pead valutama. Läksingi ilma peavaluta taas Eestisse, kus selgus, et seda konkreetset poodi enam alles pole. Sellest polnudki midagi hullu, sest juurde oli tekkinud veelgi suurema valikuga salong Anna-Bella, kus oli äärmiselt meeldiv teenindus vene näitsikute poolt. No tõesti, nad olid väga sõbralikud ja abivalmid. Soetasingi nende juurest kauni kleidi ja kindad, millele nad õmblesid veel kingituseks Swarowski kivid ka peale (Eestis on vahepeal täielik Swarowski buum lahti läinud!).

* kingad
Kui vaadata pulmariiete poodidest, siis võib leida väga kauneid nahast ja pitsiga kaunistatud jalavarje, mis on ca 4000 krooni. Minu meelest see on üleva emotsiooni, mida pulm tekitab, puhas ärakasutamine. Ma ei langenud ikkagi sellisesse eufooriasse, et ühekordseks sündmuseks ostaks ühekordsed neljatonnased kingad. Selle asemel tasuks ikka pisut mujal ringi vaadata :) Tegelt neil oli ka 1500 krooniseid kingasid, aga kahjuks mitte minu numbrit :)

* sõrmused
Vaatasime natuke Luxis ringi, aga siin olid kas väga konservatiivsed (=igavad) või müstilise hinnaga sõrmused, seega lootsime, et Eestist leiab midagi põnevamat. Kõigepealt hakkasime sirvima, kus on üldse kullapoed ja neid oli üllatuseks vähe. Kuna eelistame valget kulda, oli valik sellevõrra veelgi piiratum. Selgus ka tõsisasi, et kvaliteetsed sõrmused tellitakse Saksamaalt ja Rootsist ning need, mis pood kohapeal ise koopiatena valmistab ei pruugi olla üldse kvaliteetsed ja võidakse teha ka petukaupa ning metalle omavahel kokku segada. Eks sõrmuse kulumisel olegi kohe näha, mis masti töö on. Vähemalt Aurumist hoiatati meid selliste asjade eest. Nendel pidavat olema vaid kõrge kvaliteet ja inimesed ei olevat kaebustega tagasi tulnud. Panimegi tagavara variandiks kirja ühed sealt leitud sõrmused, aga otsustasime minna nüüd ise ka Saksamaale uudistama.

* asjaajamine
Mulle õudsalt meeldib Eestis asju ajada. Kõik on konkreetne, lihtne, kokkulepped kehtivad, inimesed on professionaalsed, asjatundlikud ja vajadusel leiavad kõigile sobivaid kompromisse. Igas asutuses, kus käisime, jäi ainult positiivne mulje. Loodan, et suvel ka nii on, sest siis ma pean hakkama kogu oma paberimajandust välja vahetama...

Tegime omale Eesti-ajaks Taskide nimekirja, millest sai (asjaajamise)puhkuse lõpuks peaaegu kõik maha tõmmatud. Hämmastav produktiivsus 10 päeva kohta! Nüüd saab rahulikult tšillida ja mängida läbi päevakava ja tegevused (kuna meil pulmavana võetud pole). Alguses tundus isekorraldamine suht ambitsioonikas, aga nüüd ma vaatan, et kui peaks tegema ürituse samas riigis, kus ise parasjagu elad, oleks see nii lihtne! Aga äkki siis ei mõtleks kõike nii põhjalikult läbi? Praegu me teadsime, et aega on 10 päeva ja seetõttu oli kõik 3x läbi mõeldud.

Vanad asjad

2009-04-13T21:07:00.000+02:00

Ma pole päris mitu aastat enam kevadist Eestit näinud ja no ega pole ka millestki ilma jäänud. Kõik on nii koledalt pruun, hall ja tolmune. Õnneks ei ole mõne päeva jooksul vihm pidanud vajalikuks seda koledust sombususega täiendada.
Üks asi, mis tundub tõesti iga aastaga hullemaks minevat, on teed! See on juba ammu äranämmutatud teema, aga kui ma "liuglesin" mööda Kadaka teed autoturu poole, siis mõtlesin, et huvitav, mida arvaks sakslane meie teedel sõites? Saksamaa kiirteed on joonlauasirged ja ainus halb külg on, et nendel sõites võib kergesti magama jääda. Sel juhul tulevad õnneks appi kurvid ja mäed, mis sunnivad keskenduma. Aga siin...ma sain täiesti aru, miks peab autokoolis ka slaalomisõidu selgeks saama. Kuidas muidu saaks kanalisatsiooniaukude kõrgeid ja teravaid kaasi vältida?! Ja seda ei tee ainult mina, vaid kõik minu ees ja taga sõitvad juhid. Ootan põnevusega päeva, millal saab sirgjooneliselt sõitma hakata :)

Päev enne Eestisse lendu sain smsi oma endiselt klassijuhatajalt, kes oli tänu ühisele tuttavale (Eesti on endiselt väike!) välja nuhkinud mu telefoninumbri ja kutsus mind kooli Euroopa Liidust ja oma tööst rääkima. Täna käisingi "loengut" pidamas, kuigi kaalusin alguses äraütlemist. Rääkisin natuke üldisemalt EList, oma tööst ja kõige rohkem huvitas õpilasi just see, kuidas ma ikkagi parlamenti sattusin. Jutustasin ära oma eksirännakute loo ja julgustasin neidki vastu võtma väljakutseid ja mitte kartma välismaad :) Kogemus oli täitsa lahe, kuigi ma alguses natuke pabistasin, et mida täpselt rääkida (45 min pole just pikk aeg ELi lahtiseletamiseks). Ootasin küll rohkem suunavaid küsimusi, et rääkida sellest, mis neid konkreetselt huvitab, aga miskipärast ei julgend keegi midagi küsida. Ju siis olin nii hirmus! Sellest hoolimata suutsin neist vahepeal naeruturstakuid välja pigistada ;)
Huvitav oli taas üle 10 aasta koolis olla, kuigi olin pettunud, et mitte miski muu peale koolikella pole muutunud. Isegi garderoobis on samad võreaiad, seinal on sama värv ja see kõik ei tekitanud erilist nostalgiat, vaid rohkem kurbust, et kuidas nii pika aja jooksul pole suudetud uuendusteni jõuda. Mäletan remondijuttu juba keskkooli ajast, aga siis jätkus raha pigem Inglise Kolledžile ja Reaalkoolile. Hea seegi, et aknad on vahetatud ja praegused õpilased ei pea krõbeda pakase puhul sulejopedega klassis istuma.

Puhkus on küll, aga puhata eriti (jälle) ei saa. Igaks päevaks olen teinud omale kohtumisi, ise olen süüdi :) Eks siis puhkab suvel...

Kingapoes

2009-04-02T10:00:00.000+02:00

Trier.
Kingapood.
Müüja pakub abi inglise keeles. Saksamaal!! Kuna ta paistis väga nautivat seda, küsisin, et kust küll pärineb tema ameerika aktsent, mispeale ta selgitas, et kuna Trieri lähedal asuvad USA sõjaväebaasid, siis tema kasvas ameeriklaste laste keskel üles. Parim sõber läks tal tagasi USAsse aastal 1978 ning nad kirjutavad tänaseni! Vahepeal (khm, 30 aastat) pole ta neile külla läinud, sest talle Bushi-Ameerika ei meeldinud, aga nüüd lubas neile, et kui Obama võidab, siis läheb. Veel rääkis, ta, et sakslaste elu läks peale marga kadumist ikka palju raskemaks. Nüüd peab rohkem rügama, et oma sendid välja teenida. Tema tööpäevad on pea 12h, aga talle meeldivat kingad: nii müüa, osta kui kanda :) Kasutasin ka juhust küsida, et mis vahe siis ikkagi on Trieri dialekti ja luxi keelel. Luxikad pidavat kasutama rohkem prantsusekeelseid sõnu, kui nemad, aga üldiselt pidid need ikka päris sarnased olema. Kui ta oma mehega Berliinis käis ja nad seal "oma" keelt rääkisid, siis teised sakslased olevat öelnud, et see pole ikka mingi õige saksa keel (no see ju polegi :)).
Nii tore on kohata sõbralikke inimesi, kes avanevad iseenesest, isegi kui see juhtub olema kingapoes :)

Kevadet tahaks ka juba

2009-03-28T16:17:00.000+01:00

Kuna ilmad on meil siin viimasel ajal väga koledad, siis olen leidnud rakendust rohkem tubases keskkonnas. Nädalavahetusel on välja kujunenud köögis toimetamine ja see tegevus on mulle veelgi enam meeldima hakanud. Proovin teha nii soolaseid kui magusaid roogasid, lisaks on mind tabanud ka leivategemise pisik. Tuleb küll tunnistada, et alates juuretisest ma leiba teha ei viitsi, vaid ostan KADi poest Amo jahusegu, millele tuleb lisada vaid pärmi ja vett. Tulemus on päris ja maitsev leib, mida poest leida on pea võimatu :) Lisaks olen avastanud meie kodu juurest biotoodete poe Naturata, mis on Luxis tegutsenud juba 20 aastat, aga seni on jäänud meie jaoks miskipärast märkamata. Sealt leiab ka paar sorti jahusegu, mis on rohkem sepikulaadsed, aga maitsevad ikkagi mõnusalt. Eriti, kui neile peale panna sprotte, mida saab sealt samast poest! Jah, just sprotid õlis, täpselt nagu Eestis :) Lisaks sai üle pika aja süüa tomatit, kurki ja õunu, millel oli MAITSE. Uskumatu, kui pläss on ikka keemiaga üle pritsitud puu- või juurvilja maitse. Nii et jah, soovitan kõigil seda poodi külastada. Sõnaga "bio" kaasneb tavaliselt topelthind, aga Naturatas kehtib see rohkem värskete toodete (nt liha või piimatooted) kohta, muud asjad on täitsa OK hinnaga.

Tööl on meile lõpuks saabunud torm, mille eest meid hoiatati juba eelmise aasta lõpus. Alguses pidi see tulema jaanuaris, aga karta oli, et see jõuab kohale pigem kevadel, sest jaanuaris on ka parlamendiliikmed veel puhkemeeleolus ning veebruaris käiakse teadupärast karnevalinädalal suusatamas, mistõttu ei toimu sel kuul ka eriti midagi. Märts on aga selline aeg, kus hakkab käesoleva parlamendi istumise aja lõpp lähenema ning siis tuleb pühkida tolm sahtlist välja tiritud muudatusettepanekutel ja resolutsioonidel, et need ruttu ära esitada saaks. Seetõttu peavad tõlkeosakonnad tõlkima higipullid otsa ees ka 1. mail (mil töörahvas on vaba) ja mõnel laupäeval. Aga ma olen kindel, et peale seda rallit on jälle vaikus majas ja suvel saab see-eest kogu rabelemise tänutäheks aknast välja vaadates õueminekust unistada ja omale töötegemisi otsida.

Selle suure koormuse tõttu keelati ära ka keelekursustele aplikeerumine, mistõttu mul jääb prantsuse keele õppesse terve aasta vahele. Aga teisest küljest on see hea, saab õpitut pisut seedida ja ei pea muretsema kodutööde tegemise pärast :) Uudiseid üritan RSSi vahendusel igapäevaselt lugeda ja TV uudiseid France 2 pealt vaatame ka vahel, samuti oleme hakanud tsekkama Luxi kanalilt kohalikke uudiseid, mis on küll kohalikus keeles, aga õhtuti ka pr. keelsete subtiitritega. Vahel ajab natuke närvi, et kohalikku keelt kohe üldse ei mõista, sest tööl kuulan pärastlõunal (mil Ara City Radio on inglisekeelse programmi lõpetanud) Luxi raadiot ja sealsetes uudistes lastakse pidevalt kohalike tegelaste sõnavõtte, millest kahjuks ei saa mõhkugi aru. Inglased küll teevad oma programmis ka kokkuvõtteid, aga detailidesse eriti ei lasku. Kunagi peaks hakkama leidma aega ka luxi keele omandamiseks, aga kahjuks tuleks enne tegeleda selle va prantsaga. Vähemalt tunnen ma end nüüd mugavalt, võrreldes ajaga, mil siia tulin ja ei saanud kohe mötte mödagi aru, mis ümberringi toimus. Praegu tunnen, et lihtsamad asjaajamised saan tehtud (mis need keerulisemad üldse on?) ja üha enam oskavad inimesed ka inglise keelt, mis on väga tervitatav. Vahel on mõni ingl. k mitteoskaja mühatanud, et see oleks tema viies keel ja ta ei pea seda oskama, samas me kõik oleme siin täielikus paablis, kus asjaajamises ei saa paljud oma esimest, teist või kolmandat keelt nagunii rääkida. Omamoodi tore, aga vahel ka kurnav, sest mõne tegelase inglise keel on väga primitiivne ja kui peab ise midagi samamoodi kordi ja kordi seletama, siis on oht, et see jääb külge!

Nagu paremal asuvast Dopplri plaanist näeb, on meie selleaastane rändamise kava kõrghetk meie pulmareis Mauritiusele, ülejäänud "reisid" toimuvad Eestisse (rekordilised 3 korda). Viimati käisime kodumaal eelmise aasta augustis ja nüüd aprilli lähenedes tekibki juba väike ärevus sisse. Jõulude plaanid liidavad meid samuti Eestiga, soetasime isegi lennupiletid ära. Marsruudivaliku tegime Estonian Airi ja SASi jamade tõttu Lufthansa kaudu, sest EA'l on jõulude ajal alati kombeks hakata lendusid ümber tõstma ja lisaks ei leidnud ma praegu lendusid 23. või 24. detsembriks nagu meil vaja oli. Hetkel tundubki, et Lufthansa on ainuke kindel valik, keda saab usaldada. Muidugi hinna suhtes on natuke masendav, et New Yorki saab ka odavamalt kui Tallinnasse.

Pulmade ettevalmistused on ka "täies hoos", ehk siis nädal, mille aprillis Eestis veedame, tuleb äärmiselt tihe. Praeguseks on vähemalt peas paljud aspektid läbi mõeldud ja arutatud ning nüüd tulebki vaadata, kuidas need reaalselt saaks täide viia. Päris raske on korraldada üritust teises riigis, sest ei saa ju korraks "läbi hüpata ja vaadata" mitte kui midagi. Aga ma loodan, et lõppkokkuvõttes kukub kõik nii välja nagu me tahame. Eestis kehtivad kokkulepped märksa kindlamini kui nt Brasiilias :)

Reisimise ilu ja valu

2009-03-07T16:13:00.000+01:00

Kahjuks ma pean taaskord tembeldama käesoleva postituse hoiatavaks, sest mul õnnestus lähemalt tutvuda sellega, millistes mastaapides võivad lasta inimesed ennast petta, puhtalt viitsimatusest? teadmatusest? ükskõiksusest? rikkusest?

Seoses eelolevate pulmade ettevalmistamisega hakkasime loomulikult peale kõige olulisemast - pulmareisist :) Ok, kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult mõningad muud olulisemad otsused olid ka juba enne tehtud. Mõtlesin alguses, et pulmareisi osa saab olema äärmiselt lihtne, sest me peame lihtsalt minema kaunile paradiisisaarele, kus ei pea mitte midagi tegema. Sellist puhkust pole küll juba ammuilma olnud, kus saaks ühes kohas olla korraga kauem kui 3 ööd, seega me otsustasime endale täielikult just sellise skeemiga reisi teha. Ideede ammutamiseks surfasin esmalt internetis ja seejärel suundusin parlamendi reisibüroosse, sest ametnikud kindlasti käivad koguaeg ilusates kohtades golfi mängimas ning büroos ollakse igapäevaselt harjunud ühe klikiga selliseid sihtkohti broneerima. Reisiagent andiski meile mõtteaineks Prantsuse ülemeremaade ning meie küsimise peale ka Tai brošüüre. Selle peale läksin ma jällegi netti ja otsisin välja soovitatud hotellide arvustusi. Vahemärkusena ütleks, et minu hotelliotsimises on juba välja kujunenud kindel ja mugav rutiin: loen reisijuhist sihtkoha kohta ja vaatan, mis piirkonnas oleks kõige toredam ööbida, otsin vastavatel kuupäevadel vabad olevad hotellid, loen tripadvisor.com ja booking.comi, asiarooms.com (jm) arvustusi, kontrollin hindasid erinevatel veebilehtedel (tavaliselt hotelli enda lehel on kõige kallim!), vahel otsin ka sooduskuponge (tavaliselt leiab neid küll ainult autorendiks), uurin asukohti Google Earthist ja vaatan sealt fotosid ning seejärel kui olen ise justkui juba sihtkohas käinud, broneerin.
Niisis kaalusime isegi hetkeks Taisse Krabi saarele minna, aga peagi selgus, et juulikuus on juba mussooni hooaeg ja võib juhtuda, et meie rannalebotamine võib jääda lühikeseks ja märjaks. Lisaks hakkasime juba tahtma läbi "astuda" ka Dubaist. See plaan hakkas aga tunduma liigagi aktiivsema ja liiga paljude lendudega. Keskendusime siis järgnevalt Seychellide ja Maldiivide saarestikele. Seychellide kohta jäi mulle negatiivne mulje, sest paljud inimesed kurtsid teenindajate nipsakuse ja uhkuse ning põhjendamatult kõrgete hindade üle. Maldiivid langesid välja samuti hindade tõttu ja teine aspekt oli saarte väiksus. Me teame juba, et isegi kui oleme ühes kohas kauem, tahame me kindlasti veel midagi peale päevitamise teha ja seda võimalikult mugavalt (mitte lennata/sõita teiste saarte vahet). Äkki siis kunagi Aasia poole lennates saame korraks teha peatuse või midagi. Muuseas, kui keegi soovib Seychellidele minna, siis laename lahkelt oma raamatut, mille me juba suure õhinaga ära tellisime.

Lõpuks otsustasime lähemalt uurida Mauritiuse variante ja läksime reisibüroosse konkreetset pakkumist küsima. Agent soovitas meile Sugar Beachi nimelist kuurorti, kus ta olevat ise ka käinud ja tema imeliste kirjelduste ning piltide järgi oli kõik kaunis nagu ikka. Belgia firma Odysseuse kataloogis oli uhkelt reklaamitud, et mesinädalate puhul saab hinnast 50% alla, mõtleks vaid! Agent võttiski meile sealt pakkumise, mis sisaldas 8 ööd, hommiku- ja õhtusööki ning transfeeri lennujaamast. Hinnaks kujunes siis kahene standardtuba reisibüroopoolse 5% allahindlusega 4284€, ehk ühel ööl magaks ja sööks üks inimene maha 277€. See võttis alguses natuke hingetuks, aga kuna pulmareis on ideepoolest mõeldud teostamiseks kord elus ja sel puhul peaks ju endale priiskamist lubama..? Ent tüüpilise kahtlustava eestlasena tänasin ma tädi pakkumise eest ning lubasin sellele mõelda. Tegelikult aga läksin salaja netiavarustesse ja otsisin eelpool mainitud kuurorti üles ning küsisin nendepoolset pakkumist. Vastus tuli lausa samal päeval ja võttis taaskord hingetuks (ma peaks juba tänaseks üsna hingetu olema!), sest hinnad olid hoopiski teistsugused kui reisibüroo pakkus. Hotell ise miskipärast eripakette ja soodustusi teha ei saa, see luksus on ainult vahendajatel, küll aga võib nende kaudu broneerida tavahinnaga. Tavahinnaks oli siis täpselt samadel tingimustel hoopis 2138€, mis on täpselt 50% odavam kui reisibüroost. Läksin selle peale büroosse tagasi ja küsisin üle, et kas see on ikka nii ja lehvitasin hotelli poolt saadetud hinnakirjaga, mille peale tädi ütles, et tänapäeval võib internetist kõike leida ja tihtipeale ka odavamaid pakkumisi (no shit!) ja tema tõepoolest ei oska öelda, mismoodi sellised hinnakäärid on tekkinud. C'est comme ca, nagu prantslased armastavad öelda, kui neil midagi öelda pole. Seega oli otsus tehtud ning tegin broneeringu läbi hotelli, kusjuures võtsime lause Superior toa, mis oli kokkuvõttes paarsada € kallim, ent oma rõduga, kust saab astuda otse rannaliivale (vt pilt).

Lennupileteid otsisin samuti ise ja seejärel küsisin kontrolli mõttes ka büroost. Esmalt leidsid nad mitusada eurot kallimad piletid, aga kui ma neile täpsed ajad ja lennufirmad ütlesin, leidsid nad ka minu soovitud pakkumise, millele lisandub nendepoolne teenustasu 27€/in.

Olen ise ka reisibüroos töötanud, aga sellist vaheltkasu võtmist pole ma iial kohanud, ei kliendi ega töötajana! Eesti büroodes võib ikka reeglina leida odavamaid pakkumisi kui netis, sest büroodele tehakse soodushinnad, aga ma ei saa aru, mismoodi siinsed bürood veel üldse äritsevad, kui nad lihtsalt võtavad räigelt 50% rohkem raha?! Ja selle sees on juba ka allahindlus! Sellega selgus veel ka naljakas tõik, et mesinädalistele (?) pole alla hinnatud mitte kogupakett, vaid ainult pruudi osa ning peigmees maksab siis täishinna :d Agent ütles selle peale, et "no aga see on ju pruudile kõige kaunim sündmus, kaspole?" Minu meelest hõlmab sõna "abielu" kahte inimest, mitte ainult pruuti. Võib-olla olen ma jälle kultuuriliste erinevuste mittemõistmise lõksu kukkunud.

Paistab, et paradiisisaartele reise korraldavad firmad on leidnud väga hõlpsa niši rahategemiseks. Ma olen kindel, et enamus nende kliente on keskealised inimesed, kes ei ole veel arvutite ajastusse jõudnud ning ei viitsi/taha ise midagi otsida, vaid lasevad oma agendil kõik ära teha ja siis maksavad arve nagu kord ja kohus, ilma, et tekiks kahtlustki, kas see summa on õiglane või röövellik. Ja nad maksavad selle just because they can. Tänu sellistele klientidele elavad sellised bürood hetkel lukselu. Aga mis saab siis kui kõik inimesed hakkavad ise mõtlema ja otsima ning keelduvad reisibüroode kirvehoopidest? Siis olemegi jõudnud 22. sajandisse, ma pakun.
Ja nüüd ongi jäänud veel kõigest pulmade korraldamine, mida me peame teostama valdavalt nädala jooksul (aprillis), mil Eestis viibime :)

Just another day..

2009-02-12T16:59:00.000+01:00

Tänasel IT-koordinaatorite koosolekul oli esindatud (nagu ikka) 23 keelt.
Neli inimest selles ruumis rääkis soome keeles.
Soomlastelt oli kaks esindajat.
Teised kaks olid taanlane ja sakslane, kes rääkisid omavahel soome keeles, täiesti puhtalt.
Multikulti keskkonna multilingualism.

Hea reede

2009-02-09T17:30:00.000+01:00

Eelmise reede võis lugeda küll heaks reedeks, sest ära kukkus kaks pindu silmast:

1) postipakidraama

See lugu olgu ettevalmistuseks neile, kellele saadetakse Eestist Luxi pakk maapostiga. Juhtus siis nii, et mu ema postitas paki Eesti Posti kõige soodsama variandiga, ehk maapostiga. Kaks nädalat hiljem leidsin postkastist teate TNT Postilt Belgiast ja hakkasin nuputama, kes mulle sealtkaudu midagi saatnud on. Siis tuligi välja, et seesama Eestist saadetud pakk oli omadega jõudnud Arloni ja sinna pidama jäänud. Helistasin lipikule kirjutatud numbrile ja leppisin kulleriga kokku, et ta toob paki mulle järgmisel päeval tööle ja helistab ette ka. Järgmisel päeval ei olnud kullerist ega pakist kippu ega kõppu. Järgnevad nädal aega helistasin ma igal hommikul samal numbril, aga enam ei võtnud keegi vastu, vahel läks kõne otse kõnepostkasti. Eriti tobe on see, et helistada võib ainult kl 8-10 ja kui sellel ajal ei vasta keegi, siis hiljem vastatakse veel vähem. Läksin lõpuks nende kodulehele kontakte otsima ja leidsin sealt eest teate, et soovi korral võib saata e-maili kell 9-17ni! Seal ei olnud ühtegi üldist numbrit ega isegi aadressi! Läbi mingite hollandikeelsete linkide jõudsin lõpuks infoni, kus oli kirjas, et TNT Post Arlonis asub mingis raamatupoes! Seega neil ei olegi kontorit ja mul tekkis tunne, et seal töötab ainult üks inimene, kes teebki kogu töö ära, st jätab suures osas tegemata. Saatsin siis e-maili vastuvõtuajal kirja, millele isegi vastati ja küsiti lisainfot. Minule aga infot ei andnud endiselt keegi.
Lõpuks ajasin suurest vihast ninasõõrmeist auru välja ja kribasin valmis kaebekirja TNT peakontorisse saatmiseks. Selleks, et ma saaks öelda, et ma helistasin iga jumala päev, otsustasin enne "send" nupule vajutamist proovida siis veel viimast korda ka. Oh seda imede imet, kuller võttis toru vastu! Lubas jällegi "homme" tööle tulla ja muuseas teatas, et see olevat olnud viimane päev helistamiseks, muidu olekski pakki juba Eestisse tagasi sõitnud. Nhhhhhhhh...
Järgmisel päeval juhtus järjekordne ime, mida ma olin juba tükk aega oodanud: kohtusin silmast-silma oma pakikesega :) Selle äratoonud higi järgi haisev belglane ei teinud teist nägugi ja kuna ta inglise keelest mõhkugi aru ei saanud, jäi ta ilma sõimuta (sest prantsusekeelne sõim on minu jaoks esialgu kõrgem pilotaaž). Aga kurja kirja saatsin TNT'sse sellegipoolest ja lubasin, et ma soovitan oma tuttavatel TNT teenuseid mitte kunagi kasutada, sest minu jaoks viis Arloni kontor nende maine alla nulli. Nii et sõbrad, ärge siis kasutage :)

PS. Oma kolleegidega rääkides avastasin, et ma pole sugugi esimene, kellel selline ebameeldiv lugu juhtus.

2) lennupiletisaaga

Otsisin meile järjekordseid võimalusi, kuidas Eestisse lennata (see on üks suur logistiline labürint) ja lõpuks otsustasin http://www.momondo.com/ leitud pakkumisega kasutada Lufthansa teenuseid, sealjuures oli piletivahendajaks http://www.openjet.co.uk/. Piletid polnud just kõige soodsamad, aga see-eest kõige mugavama marsruudiga: LUX-FRA-TLL, mis pole sugugi meie igakordne trajektoor. Teine aspekt oli see, et piletid olid briti naelades ja seetõttu päris vastuvõetava hinnaga, kuigi lisandus ka väike teenustasu, ent see ei heidutanud.
Ükspäev vaatan siis oma krediitkaardi seisu ja näen, et piletite raha on maha võetud hoopiski SEKides! Arvutasin huvi pärast välja ka vahe, mis oleks pilet olnud naeladest kroonidesse ostmise päeval, aga see summa oli hoopis väiksem, kui see, mis oli arvelt maha võetud. Kirjutasin openjet'i ja pärisin aru, mispeale nad teatasid, et kuna tegemist on Rootsi firmaga, siis ilmselt minu pank võtab raha selles väärginus, kust firma pärit on. Küsisin seda ka pangalt ja sealt öeldi, et pank ei saa sellist otsust teha ja firma määrab ise vääringu ja summa. No kirjutasin uuesti openjet'i ja selgitasin olukorda. Seejärel saabus minu suureks üllatuseks vastus, kus nad küsisid minu pangakonto numbrit, et 38GBP mulle üle kanda. Hetkel seda küll veel tulnud pole, aga ehk ikka sai õiglus jalule seatud :)
Antud juhul ma ei hakanud võitlema mitte just selle tühise summa pärast, vaid põhimõtte pärast. Varsti oleks vaja ära osta ka pulmareisi piletid, mille puhul paisuks summa ikka mitu korda suuremaks ja sama skeemi puhul maksaks ma neile ühe Eesti lennupileti võrra vaheltkasu, mis poleks ju väga meeldiv. Ma saan aru, et tegemist on surutisajaga, aga see on ikka päris koletu, kui hakatakse mingeid imeskeeme pidi tarbijatelt raha välja petma. Ma olen kindel, et paljud ei panekski seda vahet tähele ja nii ongi firma omadega suuremas kasumis! Ilmselt oleks olnud kasulikum (kui oleks teadnud) kohe Rootsi kroonide järgi hinda vaadata, sest nad ei kinnitanud mulle, et järgmine kord sellist asja ei juhtu!

Kavalpea varas, eestlane

2009-02-09T09:23:00.000+01:00

Sovjetiajal õppisid eestlased ära, kuidas petta ja valetada ning seda tehakse tänapäevani:

Ogle County authorities have arrested a man they say is behind burglaries at several homes and businesses in the last two weeks.
Ropka Kivivalvur, 45, of Chicago, is charged with three counts of residential burglary, burglary, obstructing justice and unlawful use of weapons. Kivivalvur was arrested this weekend as part of an ongoing investigation into the Creston-area burglaries. Several pieces of stolen property have been recovered, according to Sheriff’s reports, and more arrests are expected. Kivivalvur was in the Ogle County
jail pending a court appearance.

http://www.rrstar.com/archive/x1045168072

Kokkuvõtlikult Austraaliast

2009-01-31T13:57:00.001+01:00

Üritasin Aussie reisi ajal iPodi üles märkida märksõnu, et need nüüd siia sisse kanda:

- kämpimiseolud väga head ja tsiviliseeritud
Tähendab siis seda, et telkima ei pea kusagil üksiku kuuse all ilma igasuguste mugavusteta. Pigem olid olud ootamatult mõnusad. Igas kohas olid elektriga ja elektrita telkimiskohad, wc ja duširuumid, bassein (mõni oli väga kloorine!), registratuurist sai osta mõningaid tarbeasju.

- soodne ööbimine
Muidugi kõige soodsam oli lihtsalt telk püsti panna (30 AUD, st 15€). Alati oli ka võimalus ööbida motellis või vagunelamutüüpi kohas, mis maksis keskmiselt 60€ kolmele (aga voodeid oli tavaliselt rohkem). Hotellis ööbisime seekordse reisi jooksul ainult Darwinis olles (60€ kaheinimese tuba), aga selle panime juba kuu enne reisi kinni. Muud kohad olid ette broneerimata ja saime lihtsalt sisseastudes. Kindlasti tasub ka allahindlust küsida, kuigi enamasti öeldakse, et see ongi juba soodne hind :)

- "metsik" telkimine
Austraallased ei taha telkima minnes oma kodu maha jätta, vaid veavad peaagu kõik kaasa (v.a maja). Niisiis näeb telkimiskohtades neid mitmetoaliste ülisuurte telkidega, kus on sees voodid, köögiosas on pliit, kapid ja muu mööbel. Kuna pimedaks läheb juba üsna vara, siis minnakse ka vara magama, mis omakorda tähendab, et tõustakse ka vara üles. Pole mingi ime, kui kell 7 praetakse su kõrvaltelgi köögis peekonit ja muna. Kõige rohkem hämmastas mind Noosas naabertelgis ööbiv paarike, kes ka veel pimedas, kui meie juba üritasime magama jääda, jätkasid telgivaiade kolkimist. Hommikul, kui meie veel magasime, oli kuulda kolistamist ja munapraadimist. Selgus, et naabrid panid juba telki kokku ja valmistusid ära minema.

- odav bensiin
Sellist asja pole küll varem näinud, et bensiinitankuri näidikul jookseks hinnanumbrid aeglasemalt kui liitritenumbrid! Bensiini hind oli igal pool erinev; kus oli vähem asustust ja vähem konkurentsi, oli hind kõrgem. Keskmiselt 0,4 € (7,1 EEki!)/liiter. Meeldiv, arvestades, et vahemaad on meeletud.

- Rudolph the whatever
Isegi USAs ei panda autode külge jõulukulinaid ja karda, aga Austraalias tehakse seda suure hoolega. Mõni auto nägi välja nagu põhjapõder Rudolph ise (tema meid Fraseri saarel liivast välja tõmbaski :) )! Jõulutuledega kaunistati ka telkide ukseläved (õnneks ööseks lülitati need ikka välja). Ma arvan, et nad teevad seda kõike selleks, et ikka kuidagimoodi jõulutunnet sisse süstida. Kuna ozidel on see püha südasuvel, siis on kuidagi raske end jõulumeeleollu viia, samal ajal päevitades ja rannas grillides. See võiks olla nii ka iga teine päev. Aga kaunistused aitavad meeles pidada, et on jälle see aeg aastast. Külmade maade inimesed tunnetavad seda niigi väga hästi :) Aga siiski glögi ja kapsaid tarbida poleks Austraalias paslik, selle asemel tuleb võtta külm õlu või siider ja grillkala.

- 25. detsember on Boxing Day
Kui meil tähistatakse jõule eelkõige 24. detsembri õhtul, siis Austraalias tehakse seda 25ndal terve päeva, alustades hommikut kinkide avamisega. Mainimist väärib tõik, et mitte asjata ei varuta end 24ndal ohtralt toidukraamiga, sest 25ndal on (vähemalt väikestes linnades) KÕIK kohad kinni. KÕIK all mõtlen ma kõike, mis võiks üldse lahti olla, kaasa arvatud alati avatud McDonalds. Sel päeval me juba harjusime mõttega, et õhtul on dieet, sest Rockhamptonis, kus me tol päeval olime, ei leidunud alguses mitte ühtegi kohta, kust saaks kübetki süüa. Peale mitmendat tiiru silmasime bensiinijaama, kus käis suur askeldamine ja lähemal vaatlusel selgus, et sealt sai kiirtoitu ka! Jõulud olid päästetud ja meie laual olid sel päeval friikartulid paneeritud kalaga..

- vahelduv mobiililevi
Satelliiditelefoni kaasa pole mõtet võtta, sest enamasti on ikka mobiililevi olemas, aga nt Fraseri saarel see puudus (mis on ka arusaadav). Ilmselt ei olnud seda palju ka Uluru kandis, aga seal ma ei võtnud telefoni kotistki välja, sest selle järgi puudus igasugune vajadus. Idarannikul sõites märkasin ka aeg-ajalt leviauke, aga külale lähenedes tuli see tagasi.

- kaardiga maksmineSularahapaanikas panka röövima ei tasu küll minna, sest ka igasugustes in the middle of nowhere kohtades sai maksta kaardiga ja isegi automaadist raha välja võtta. Kuna aussidele jõudis pin-numbriga kaardimaksemasin alles hiljuti, siis see oli silmnähtavalt neile võõras. Ükskord õnnestus müüjal isegi krediitkaart (enda teadmata) kinni blokkida, sest ta oli harjunud, et klient kirjutab kviitungile alla, mitte ei toksi sisse pin-numbrit. Seega vajutas ta paar korda cancel nuppu ja sellest piisas, et kaart oleks lukus. Peale seda ebaõnne ütlesime juba ise ettenägelikult müüjatele, et kaart küsib PINi!

- iPod abiks
Kui plaanis on sõita maha suured vahemaad, siis tasub end igal juhul varustada iPodi või mõne muu mängijaga, ja seda nii bussi kasutades kui ise sõites. Autoraadio peale väga loota ei tasu, sest küladest kaugemal olles tuleb sealt ainult sahinat. Meil oli eelnevalt hangitud seade, mis võimaldab kuulata iPodi läbi raadiosageduse. See osutus nendel pikkadel vahemaadel väga kasulikuks ja praktiliseks! Seda (ja palju muud lahedat iPodi-iPhone'i nänni) müüakse siin.

- wifi
Nagu ma eelnevalt olen maininud, polnud wifiga just kõige paremad lood. Enamasti oli saadaval palju võrke, aga need oli tasulised. Ma ei mäletagi ühtegi korda, kus me oleks saanud tasuta wifit kasutada. Tavaliselt müüdi motellides paroole, millega sai teatud aja surfata. Teine võimalus on kasutada ööbimiskoha arvutit, kus sisestad 2 AUD ja saad selle eest 10 minutit netis olla.

- põhjas on pime
Kui Sydneys läheb täiesti pimedaks kella 21 paiku, siis mida põhja poole liigud, seda varem saabub pimeaeg. Townsville's tuli see juba kl 19! Seega mida kaugemal põhjas oled, seda varem magama :)

- lahutamatu sõber 30 SPF
Eesti inimesel on soe suhe päikesega, mis ei hõlma endas päikesekreemi kohustuslikku kasutamist. Kui eestlane läheb Austraaliasse, saab ta šoki, sest päike kohtleb teda ootamatult karmilt! Mul õnnestus esimest kordal ära põleda Sydneys, kus unustasin kaela peale panna kreemi, misjärel põles sinna kole särgipäevitus, mis ei tahtnud nädal aega tagasi tõmbuda. Kui ma sellest lahti sain, suutsin end Noosa rannas jalgadest ära põletada, sest seni polnud päike mu jalgu ni karmilt ette võtnud ja ma ei viitsinud jalgu korralikult kreemitada, aga seal rannaliival lebades võttis ta küll kõik, mis võtta andis. Jällegi nädal aega pritsisin end aloe verat täis. Lõpuks sain selgeks, et päike nalja ei mõista ja panin kõrvale 15 SPF kreemi ning kasutasin edaspidi vaid 30 SPF kreemi. Mitu korda päevas, igaks juhuks. Aloe vera oli õhtuseks sõbraks.

- kus on känksid?
Mul oli enne ettekujutus, et Austraalia on täis põrkavaid kängurusid, kes saadavad sind ka maantee ääres auto kõrval hüpates (nagu filmides, noh!), aga võta näpust! Nägin väljaspool loomaaeda elavaid kängurusid võib-olla kaks korda ja seda ka põgusalt. Palju rohkem sai näha surnud känkse, kes vedelesid teede ääres..

- oma keel
See on teada, et inglise keel on aussidel erinevam kui inglastel, aga nüüd ma tean ka seda, et aussid on nii keelemugavad, et ei viitsi isegi tervet sõna välja öelda. Nii saab peagi selgeks, et brekki on breakfast, barbi on barbeque, chrissie on christmas, biskie on bisquit jne. Ohtralt on kasutusel ka sõna mate, justnagu krokodill Dundee filmis. Aktsendist arusaamine polnudki eriti probleemne, pigem oli raskusi sõnade tuvastamisega, sest kunagi ei teadnud, kas see oli nüüd lühendus mõnest sõnast või siis üldse Austraalia inglise keele sõna, mida mujal ei kasutata. Hakkama saab ilusti, muretsema ei pea, sest inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid :)

- vesi tarviline vara
Põhja territooriumi rahvusparkides ringi sõites pidime nentima, et oleksime pidanud end veekanistritega varustama, sest tee peale jäid enamasti väiksed külad, kus on võib-olla ainult üks pood, seega kaup päris kallis. Kõige rohkem kulub kuumuses ju vett, mis on seega väga kirves. Alles viimasel päeval soetasime 10-liitrise veekanistri, mis maksis 2,5€, muidu seni olime maksnud 2-liitrise pudelivee eest 1,7€!

- don't this, don't that
Mind üllatas väga, kuipalju on ka Austraalias (lisaks USAle) igasuguseid reegleid ja silte. Nendest oleks saanud teha lausa eraldi fotoalbumi. Kõige meeldejäävam oli ühe motelli basseini juures olnud silt, kus olid basseini reeglid, mille järgi ei tohi lapsed ilma särgita ujuda. Või siis Sydney kõige popima ranna Bondi beach'i wc's, kus oli silt, et wc'sse ja duširuumi ei tohi minna kaamera ega mobiiltelefoniga ja igasugune pildistamine on keelatud!

- shopping center
Selle sõna tähendus toob igas lääne (ja nüüd ka ida) inimeses silme ette kindla pildi suurest kaubamajast, kust saab kõike. Austraalias need pildid paika ei pea. Šoppingukeskus võib olla ka väike külapood, kust saab hambaharja ja šampooni, võib-olla ka banaani. See võib olla ka lihtsalt bensiijaam, mis on ainuke selle küla ostlemiskoht. Jätkem fantaasiale ruumi.

- bottle-O
Sarnaselt USAle on ka Austraalia alkopoed eraldi toidupoodidest. Sisuliselt nad pole eraldi, sest asuvad lihtsalt toidupoe kõrval, kuhu tihtipeale saab minna ka läbi toidupoe. Aga miskipärast peavad toit ja alko olema eraldi lahterdatuna.

- autotuuning
Korduma kippuv trend: mida väiksem küla, seda rohkem tuunitud autosid. Näiteks Alice Springsis sõitis suure kärtsu ja mürtsuga ringi väga palju vahaga läikima löödud ja igatpidi tuunitud masinaid. Nad lihtsalt sõitsid ringi ja hängisid, sest ega seal midagi muud targemat teha polnud. Sydneys ja Brisbane's ei näinud selliseid autosid peaaegu üldse. Aga noh, eks endale tuleb ise tegevust ja rakendust leida, vähemalt ei lähe kurjategijaks nagu mu vanaema ütleks :)

Veel võiks natuke rääkida aastavahetusest Sydneys. Nagu meid hoiatati, nii ka oli: suur mass inimesi hakkas juba hommikul kogunema ja telkima (!) ooperimaja ja silla läheduses, kust pidavat olema kõige parem vaateväli ilutulestikule. Meie nende hullude hulka ei kuulunud. Proovisime pigem vabalt võtta ja jalutasime hämmeldunud nägudega ringi. Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et meie sinna telkijate vahele jääda ei soovi. Läksime tsekkasime, kuidas oleks olla observatooriumi mäel ja otsustasimegi selle kasuks.
Tegime vahepeal aega parajaks piknikustuffi varumisega ja niisama ringikõmpimisega, isegi juuksuris jõudis käia. Kell 21 olime teel mäe poole, kui järsku hakkas nn laste ilutulestik. See on mõeldud selleks, et pered ei peaks südaööni tulestikku ootama, vaid saavad väiksemat saluuti näha ja siis koju minna. Peale esimest tulestikku hakkasidki lastekärude hordid ära minema, mis võimaldas meil leida ka üks väike murulapike istumiseks. Kuna oli juba kottpime, siis me ei näinudki täpselt, kui palju inimesi seal mäel tegelikult oli. Sumin ja liikuvad kogud andsid kerget aimu. Paljud olid südaööks end juba lõbusaks joonud, kisa ja kära läks aina suuremaks. Meie kõrval olid räuskavad prnatslased, kes kukkusid pidevalt teiste inimeste kätele ja jalgadele. Vahepeal jorutasid nad ka mingit laulu, mis lõpuks hakkas meile närvidele käima ja kummitas veel ka järgmisel päeval! Ei saa me prantslastest üle ega ümber ka maailma kuklapoolel :)

Kell 12 saabus see kauaoodatud hetk ja inimesed kukkusid huilgama ja hüppama. Ilutulestik oli uhke (kuigi üks puuoks varjas pool sellest), AGA peab tunnistama, et Luksemburgis on see suurhertsogi sünnipäeva puhul teinekord ka uhkem olnud :)) Meil oli vist standard nii kõrgeks aetud, et ootasime midagi täiesti-täiesti teistsugust, võib-olla ootasimegi üle. No vaatemängu see pakkus, aga ei pannud ahhetama :)

Järgmisel päeval lebotasime Bondi rannal, kus ma ujumas ei käinudki, sest vesi oli jahe (idarannikul oli koguaeg nii soe ju). 2. jaanuaril läksime Sinimägedesse, mis oli ka väga kaunis koht. Inimesi oli kohutavalt palju kokku tulnud, aga see on ka üks väga turistlik koht. Hea sihtkoht päevatripiks.

Siinkohal vist võibki seks korraks otsad kokku tõmmata. Võib öelda, et nägime selle kuu aja jooksul väga palju uut ja huvitavat, aga ka seda, et aega võiks alati rohkem olla. Lääne- ja Lõuna-Austraalia avastamise jätsime meelega järgmiseks korraks, siis on ikka rohkem põhjust tagasi minna. Võrreldes Uus-Meremaaga oli Austraalia hoopis teine tera, eriti muidugi suurus ja nii vahelduv maastikupilt. Uus-Meremaal puhates mängis kindlasti rolli ka sealne sügisperiood, mis oli päris külm ja ei teinud puhkust väga meeldejäävaks. Lisaks tekkis mul mingisugune heinaköha, mis hakkas lihtsalt kurku kraapima ja ei lasknud üldse olla. Jõin küll igasugust köhasiirupit ja sõin tablette, aga mitte miski ei aidanud, sest vaja oleks olnud hoopis allergiatablette, aga selle peale tulin alles hiljem. Seetõttu olin Austraaliasse minekuks varunud suure hunniku Claritine'i, mida aga ei läinud üldse vaja. Üldsegi oli seekord kuidagi väga valutu reisimine, ei tekkinud lennuväsimust ega köha-nohu-palavikku, lennud polnud piinarikkad, vaid hoopis unerohked. Me vist oleme omale välja kujundanud reisirutiini, mis laseb ühest kohast teise lendamist lausa nautida. Järgmine pikem reis on juba planeerimisel, aga see tuleb alles peale pulmi ;)

PS. Piltidega on sellised lood, et hetkel R'i arvuti jupsib, seega läheb veel aega. Hiljem saab neid vaadata samalt smugmug'i aadressilt, kus asuvad ka kõik teised meied pildid (kes ei tea veel, andku märku).

Heart reef

Kontoriroti nipp

2009-01-30T14:07:00.000+01:00

Kuidas külmal ajal sooja saada? Prindi välja paks dokument ja hoia käes või pista põue. Töötab! :)

Kuulsus

2009-01-27T14:09:00.000+01:00

Ootan mina pasta take-away's lõuna ajal oma fusillide tellimuse täitmist ja esialgu ei pane tähelegi, et raadiost kõlab tuttavlik lugu, pole ju midagi ebatavalist. Mõtlen siis natuke ja meenub, et ma ei ole Eestis ega ka kodus, kus Eesti raadiost see tulla võiks. Loo lõpus kikitan kõrvu ja raadiost öeldakse luxi keeles, et kõlanud lugu oli Kerli "Walking On Air".

Hong Kongist ka

2009-01-25T18:09:00.000+01:00

Ei ole siin ilmas üllatusi: ka seekord pidime mässama kohvrite kavala pakkimise ja mätsimisega. Õnneks saime mõningad jalanõud ja raamatud postiga teele panna, et ikka kohvrisse Hong Kongi kilode jaoks ruumi teha.

Sydney lennujaama jõudsime kohutavalt vara, aga kui nägime check-ini juures looklevat lõputut inimsaba, siis nentisime, et ajastus oli täpselt õige. Peale 1,5h seismist võeti meidki lõpuks leti ette. Kuna olime mitmeid lisakilosid paigutanud ka mitmesse "käekotti" ja seljakotti, siis hakkas tädi meie pagasi vastu suuremat huvi tundma ja käskis seljakotid kaalule asetada. Kui selle ära klaarisime ja raskeid tehnilisi atribuute (fotokas, arvuti, kaamera) kotist välja vedasime, jäi tädi rahule, ent pidas vajalikuks ka piiluda leti alla, mis meil veel kaasas on. Vaatepildi peale teatas ta kohe konreetselt, et meil on liiga palju käsipagasit ja pakkigu me need ümber suurde kohvrisse. Seda oli küll tore kuulda! Me muretsesime eelkõige kilode maksustamise pärast, aga siis selgus, et Qantase Sydney-Hong Kong lennul võib olla mitteametlikult +5 kg. Saime kergendatult hingata ja seletasime, et Euroopas jällegi on põhirõhk suurel kohvril ja käsipagasit eriti kaaluma ei kiputa, seega ei tea reisija mitte kunagi, kuidas teda leti ääres kohtlema hakatakse. Nojaa, parem oleks mitte midagi osta..aga ei saa nii ju :)

HK-i jõudsime kl 20 teadmisega, et meil on juba hotelli poolt transport orgunnitud. Miskipärast hakkasin ma lennukis broneeringukinnituse kuupäevi vaatama ja avastasin, et meil polnudki tolleks õhtuks majutust, vaid alles järgmiseks päevaks! No tegelikult oli seni meie reis läinud kuidagi liiga lihtsalt plaanipäraselt ja mingeid valearvestusi polnud toimunud, seega ei morjendanud mind see väike apsakas ka eriti, sest HK-s peaks ikka mõni hotell vaba olema :) Transpordina saimegi kasutada sama hotelli transfeeri, mis meid siis Cosmo butiikhotelli sõidutas. Seal selgitasime adminile olukorda, kes kohe ka vaba toa leidis ja sellega oli mure lahendatud.

Sõit lennujaamast (Kowloonist) HK saarele kestis ca 30 min, sealjuures asetsev öine linnapilt oli hingemattev. Ma pole mitte kunagi näinud nii suurt suurlinna! Nii palju pilvelõhkujaid. Nii palju magalarajoonide maju. Hong Kongi 1104 km2 suurusel alal elab 4,6 mln inimest! Võrdluseks: Eesti 45 228 km2 elab 1,3 mln inimest, Austraalias 7 741 220 km2 peal elab 21 mln inimest. Seega HK on üks enim ülerahvastatud kohti maailmas ja seda oli näha ka kohapeal. Rahvast voolas nii tänavatel kui kaubakeskustes ja selle vooluga pidi kaasa minema, muidu võis jalgu jääda. Ent kuidagi see toimis, inimesed ei tallanud üksteise peal ja kokkupõrkeid ei toimunud.
HK's pole minu meelest eriti midagi ajaloolist vaadata, peale "Peak tram'i", mis oli 1888. aastal nende esimene transpordisüsteem ja sõidab siiamaani. Tramm sõidab keskuse ja Victoria mäetipu vahel ja kohati ja seal sees istudes tuleks kindlasti istmest kinni hoida, sest sõit on väga järsk, vahepeal tunduvad majad kuidagi liiga viltu olevat, sest sa ise oled peaaegu pea alaspidi. Üleüldse transpordi osas on tegemist äärmiselt arenenud linnaga; seal sõidavad ringi kahekordsed trammid (!) ja bussid, metroo, praamid, taksod, seega liikumine on tehtud väga lihtsaks. Taksoga sõitmine on päris odav, ent sealjuures ei tasuks valvsust kaotada! Sõitsime taksoga kaks korda samal marsruudil, esimene taksojuht pani ilusti taksomeetri käima ja see tiksus omas tempos välja 24$ (2,4€), teine taksojuht pani taksomeetri üksnes näiliselt käima. Kuna ma reisiolles ei suuda ühtki kaupmeest usaldada, siis hakkan ma neid kohe algusest peale kahtlustama, nii hakkasin kohe jälgima ka seda teist taksojuhti, sest ta oli kuidagi liiga sahmiv. See tulenes sellest, et ta ei pannudki taksomeetrit tiksuma, vaid tiksutas seda manuaalselt ise edasi :) Taksomeeter oli isegi teise kohta installeeritud, et saaks mugavalt vahepeal nuppu vajutada. Niimoodi siis tiksus meil juba poole sõidu pealt 24$ ette ja sihtkohta jõudes oli arve juba topelt. Küsisime taksojuhilt, et kuidas see nii saab olla ja käskisime tal hinnakirjast üle kontrollida (paistab, et marsruutidel on juba ettemääratud hind, mida kahtluse korral on hea üle kontrollida). Hinnakirjas seisis 24$ ja selle summa me ka maksime :)
Tänaval on jalutamiseks kohati päris kitsas, aga teine võimalus on jalutada õhus, mis tähendab, et paljude majade vahele on tehtud ühendav sild ning alla tänavale ei peagi minema. Nii on väga meeldiv vältida ristmikke ja ülekäike.

Mulle tundus, et rahvas oli seal palju sõbralikum kui Shanghais. Inimesed oskasid ka rohkem inglise keelt, mis pole üldse imeks pandav, kuna Inglismaa andis HK alad käest alles 1999. aastal. Kui ülejäänud Hiinas on liiklus "õigel" poolel, siis mitte HK's; samuti on inglise mõjudest jäänud kahekordsed bussid ja trammid.

Shoppamise suhtes oli seal ka enamat kui ainult talvejoped (erinevalt Shanghaist), kuid HK kesklinnas leidis ikkagi põhiliselt vaid maailmakuulsaid brändipoode ja millegi erilise otsimiseks tuleks minna Kowlooni osale (üle jõe), kus oli lisaks brändikaubale ka kohalik kaup, ehk põhiliselt järgitehtud brändiasjad, aga õnneks ka muud nänni :) Sealkandis astus rohkem ligi kaupa pakkuvaid müügimehi. Tehnika- ja kellapoode on HK's kohutavalt palju, absoluutselt igal nurgal ootas uus ja paremate pakkumistega. Mõnes poes polnud hinnasilte väljas, mis tähendas muidugi kauplemist. R. kauples (õigemini müüja käis peale) fotopoes seni, kuni müüja läks endast välja, tundis end täiesti paljaksröövituna ja mängis elusolvunut. Väidetavalt müüs ta fotoka filtrid meile sellise hinnaga, mida ei leia tervest riigist! Pärast uurisime mujalt ka ja selgus, et hind, mille maksime, oligi õiglane, müüja ise ei saanud sealt vahelt võtta lihtsalt :) Ma ise ei suuda üldse kaua kaubelda, sest mulle ei meeldi vaielda ja kui ma midagi tõesti tahan, siis ma ikka minemajalutamise trikki kasutama ei hakka ja ostan lõpuks peale paari kauplemisžesti asja ära, sest meie rahas on väärtus nagunii odavam kui Euroopas, kuigi jah kohalikus mõistes saan kindlasti tünga.
Käisime ka nn turulinnaosas, kus käivad põhiliselt kohalikud ja mitmed tänavad olid mattunud turukaupade alla, Rumeenia ruudulistest kottidest moodustunud lettide vahel. Sealt leidus ikka igasugust "vajalikku" nänni. Uurisin parasjagu juukseklambreid kui järsku astus ligi müüja, kiskus mu patsi lahti ja pani oma kauba mulle pähe! Turu juures oli huvitav see asjaolu, et enne kl 12 pole erilist mõtet sinna üldse minna. Kuna nad hoiavad lette kaua lahti, siis alustavad sellevõrra ka hiljem. Sama kehtib ka paljude kaubamajade kohta. Meie olime turul kohal juba kl 9 ja veetsime aega Starbucksis ning tänaval jalutades...

Toidu osas pakkus HK väga kirjut valikut, ma ei oska nimetada ühtegi tuntumat kööki, mis sealt puudunud oleks. Mulle on üha enam meeldima hakanud Aasia köök, see on lihtsalt nii eriline, maitsev ja tervislik. Mitu korda külastasime lõuna ajal kõhukinnituseks sushi kohti ja need sushid olid maailma parimad, ausalt. Ma ei kujuta ette, mis Jaapanis saab, seal ma ei saa restoranist enam väljagi :) Proovisime loomulikult ära ka kantoni köögi, mis polnud üldse paha. Aga eriline vaimustus tekkis mul dim sumi (nagu pelmeenid) vastu, seda tasub küll proovida! Restoran, kus sõime, oli peenemataoline ja teenindus (eriti valgete inimeste lauas) oli esmaklassiline, kohati isegi liiga agar. Näiteks viidi mult vahepeal "määritud" taldrik ära ja toodi puhas asemele ja nii mitu korda. Teetass ei saanud kordagi tühjaks, sest kelner käis seda koguaeg täitmas. Samuti käis ta iga natukese aja tagant uurimas, kuidas kõik on ja siis vahepeal ajas natuke liiga pugevat juttu :) Aga lõpuks jäi mulje siiski positiivne ja veeresime mõnusalt täidetud kõhuga hotelli suunas.

Ükspäev otsustasime juba hommikul vara asuda teele Macau suunas, mis on tunniajane katamaraani sõit HK'st. Läksime käbedalt sadamasse ja soetasime piletid ära ning omaarust hakkasime laevale minema, kui tee peale jäi ette passikontroll. Polekski midagi selles imelikku olnud kui me oleks märganud ka passid kaasa võtta. Kirusime Lonely Planetit, kus polnud sõnagi sellest, et tegelikult on tegemist ühest riigist lahkumisega ja teise sisenemisega, mis eeldab ka passi kasutamist. Eks siis sõitsimejälle hotelli ja tunni pärast olime samas punktis tagasi.
Macau on ainult 29,2 km2 väike ja seal elab 520 000 inimest. See koht oli samuti kuni 1999. aastani võõraste käes, nimelt portugallaste. Nende mõju on olnud väga tugev, koguaeg oli déja vu tunne sees: tänavad on kitsad, pesu kuivab rõdul, azulejos seinadel jne, täpselt nagu oleks jälle Lissabonis. Kui võrrelda HK'ga, siis on need erinevad kui öö ja päev, sest üks on täielik metropoliit ja erilist ajalugu ei sisalda, teine on just pisikeste majadega (v.a hiiglaslikud hotellid ja kasiinod), väike ja armas ning näha on pikk ajalugu ja Portugali kultuur. Tänavalt sai osta igasuguseid portugali-moodi munakooke ja grillitud-kuivatatud (?) seavorsti; üldse kogu sealsel söögikultuuril pidavat olema väga suur sarnasus Euroopale ning Portugali koloniaalriikidele. Suurim tööstus ja sissetulekuallikas on kasiinod, mis on ühtlasi ka põhiline turistiatraktsioon, tuntuim on Casino Lisboa (väga kummalise kujuga ehitis). Hea on ka teada, et Macaul on oma dollar, mis on HK dollarist natuke erineva kursiga, ent poes saab maksta mõlemas rahas ning raha tagasi saades tuleks kindlasti kontrollida, kummad dollarid tagasi anti, sest Macau rahaga pole väljaspool suurt midagi peale hakata. Tegime Macaule tiiru peale Lonely Planetis soovitatud marsruudi kaudu, käisime paaris poes, ostsime paar kella ja seilasimegi tagasi HK'gi. Hoiatan Hong Kongi&Macau LP kohta seda, et kohati on seal kas puudulik või üldse vale (aegunud?) info. Hindade suhtes ei tasugi üldse raamatut vaadata, sest igalpool on need tõusnud.
Puhkuse lõpuks tundus, et 4 päeva Hong Kongis polnud üldse piisav ja soovitaks rahulikult võtmiseks seal ringi vaadata umbes nädal aega, muidu peab hommikust õhtuni tihedat jooksuprogrammi järgima. Puhkuse ja reisimise juures on alati suureks probleemiks vähene aeg, mis sunnib meid omale pikki ja raskeid päevi planeerima, sest muidu ei näekski midagi. HK'gi soovitan kindlasti vaatama minna, sest igasugune nägemus suurlinnast saab täiendust just sealt :)

GBP vabalanguses?

2009-01-18T12:52:00.000+01:00

Kui USA dollar odavnes, siis pasundati sellest absoluutselt iga päev. Miks mitte keegi ei maini mokaotsastki inglise naelsterlingi viimase aja madalaimat kurssi? Miks ma pean selle ise peale Londoni lennujaamas käimist pangakontolt avastama? Postimees, Äripäev, Õhtuleht, anyone?!

Eesti Panga andmete järgi:

18.07.2007 - 18.01.2009 GBP / EEK

18.07.2007 23,284
18.08.2007 22,9999
18.09.2007 22,4968
18.10.2007 22,4547
18.11.2007 21,8742
18.12.2007 21,9037
18.01.2008 20,9594
18.02.2008 20,8543
18.03.2008 19,9179
18.04.2008 19,5893
18.05.2008 19,6747
18.06.2008 19,7319
18.07.2008 19,6685
18.08.2008 19,8227
18.09.2008 19,7718
18.10.2008 20,125
18.11.2008 18,5691
18.12.2008 16,5532
16.01.2009 17,6452

Eestlastest

2009-01-16T10:13:00.000+01:00

Nagu ma eelnevalt mainisin, siis Sydneys ööbisime me nii reisi algul kui lõpul R'i klassivenna M'i ja tema hiinlannast abikaasa J. juures, kellele suur-suur aitäh majutamise ja seltskonna eest :) Tänu tema (kirikuõpetaja) ametile oli meil ainulaadne võimalus näha, mismoodi see kõik toimib. Töögraafik on sellisel tööl äraarvamatu ning inimene ise peab olema suhteliselt flexible, sest iga telefonikõne võib tähendada "väljakutset", mis lõpuks kujundabki välja kogu päevaplaani. Nädala sees tulebki tal enamasti teha koduvisiite ning ajada muid eesti asju, lisaks käib ta koorilaulus, õpib hiina keelt ning kindlasti mahtus sinna veel terve rida muid tegevusi. Kõige kibedam tööõhtu tundus olevat laupäevaõhtu, mil tuleb ette valmistada pühapäevane jumalateenistus, seetõttu tihtipeale laupäevaõhtune väljaskäimine on välistatud.
Vana-aasta õhtu hommikul toimus samuti üks teenistus, mida käisime meiegi kuulamas. See toimus tervenisti eesti keeles, sest kõik koguduseliikmed (vähemalt need, kes kohal olid), olid eestlased, kes põgenesid kodumaalt II maailmasõja aegu ning elavad Austraalias tänini. Seetõttu oli ka nõnda, et meie osutusime seal ruumis kõige nooremateks kuulajateks, mis loomulikult tekitas kohalikes eestlastes elavat huvi. Pärast teenistust hakkasid kõik inimesed askeldama ja sebima ning paistis, et igaüks teadis täpselt, mida teha tuleb: sättida paika kohvilaud, toolid ning nende ees olevad kandikulauad. Seejärel kanti lauale igasuguseid suupisteid ja kooke ning kohvi-teed. Meid kästi kohe endale midagi võtta, sest kõike on nii palju (nagu ikka eestlastele kombeks - sööma peab ja palju!). Vahepeal ärgitas minu vestluskaaslaseks olnud daam mind juba ampsu võtma taldrikulolevast maiusest, et ta saaks näha, mis seal sees on ning siis otsustada, kas ta tahab ise ka seda. Loomulikult oli kohustuslikuks palaks meile Pavlova kook, mis on austraallaste kuulus maiuspala, mis aga - pean ausalt tunnistama - mulle väga ei imponeerinud. See koosnes põhiliselt beseest ja kreemist (mitte vahukoorest) ning maitse oli üsna läila, isegi minusugusele magusasõbrale.

Kohvi ja koogi kõrvale pidi rääkima enda elust ja tegemistest, meie reisi marsruudist ja natuke ka kodu-Eestist. Minu vestluskaaslaseks oli 83aastane krapsakas vanadaam, kes olevat eelmisel aastal (järjekordselt) Eestis käinud ja plaanis seda teha ka enne oma 85ndat sünnipäeva, sest peale seda pidavat kindlustusega raskusi olema. Mind hämmastas täielikult nende inimeste positiivne meelestatus, krapsakus (hoolimata east!), pealtnäha hea tervis ning terav mõistus. Kui ma võrdlen keskmise Eestis elava pensionäriga neid inimesi, siis see oleks sama kui öö ja päeva võrdlemine, ka arusaadavatel põhjustel. Ühtedel on selja taga suured elukannatused ja hirmsaim aeg, mis sai üldse olla, teised aga õppisid tundma uut riiki, kes nad sõbralikult vastu võttis ja on senini hästi kohelnud, mistõttu püsivad need inimesed ka ise õnnelike ja elurõõmsatena.

Seoses sellega on paslik peatuda ka ühel kindlal isikul, kelle elulooga mul oli võimalus tutvuda. Selleks meheks oli Sydney eesti koguduse eelmine kirikuõpetaja H. Lüdig, kes hiljuti meie seast lahkus. Seetõttu olid tema asjad sorteerimisel ja nende seast tuli välja ka tema poolt 70aastasena (!) trükitud memuaarid oma elust. Ma polnud veel kunagi lugenud ühegi eestlase memuaare esimesest Eesti Vabariigist ja saksa-vene aegadest, seetõttu oli see minu jaoks seni olnud lihtsalt ajalugu oma daatumite ja sündmustega. Kuidagi on nii, et kogu seda inforägastikku on selgem ja lihtsam mõista läbi kellegi isikliku kogemuse põhjal, vähemalt minul on nii. Ma polnud kunagi enne sellise õhinaga lugenud, vaadates kella peale pettunult, kuidas tunnid ebameeldivalt ruttu lendavad, silmad valusaks muutuvad ja öö nii ruttu kätte jõuab. Kuna memuaarid kajastasid H. elu kuni Austraalia ajani, siis jäi see ilmselt poole võrra õhemaks kui muidu oleks olnud. Öötunde trotsides lugesin kogu materjali läbi ja see pani mind tõsiselt mõtisklema tolle aja ja olu üle. Mulle avaldas väga muljet, kuidas ta kirjeldab Eestit kui ühte väga väljapeetud ja ilusate kommetega kohta, kus inimesed on erudeeritud ning sellist lollust nagu täna, ei esine. Inimesed tundusid olevat õnnelikud, Eestil oli pakkuda neile täisväärtuslikku elu, mil nad said muretult kohvikus viimaseid loetud raamatuid arutlemas käia ja elada aktiivset kodanikuelu. Eestil oli pakkuda ka maailmale nii mõndagi omatoodetud kaupade näol ja välismaailm näitas ise huvi meie vastu. H. sõnul polnud Eestil välismaa kaupu vaja, sest meil oli kõik olemas. Seda ei saa öelda enam üheski tänapäevases ühiskonnas, sest üleilmastumine on teinud oma töö. Aga mulle meeldib tolle aja ühiskonna pilt, mille ta maalis, see tundus nii armas. Arvestasin ka sellega, et inimese mälu on selektiivne ning üldjuhul meile jääb kõik meeldiv ennekõike meelde, kindlasti oli tol ajal ka koledaid pooli.

Mulle meeldis ka see, kuidas H. portreteeris oma vanemaid ülima austuse ja lugupidamisega. Tema isa olevat käinud Vene sõjaväes, kust oli talle eluks ajaks külge jäänud korralikkus oma asjades ja igapäevatoimetustes. Kindlasti sõjaväes saavutati see vaid piitsa abiga, aga lõpptulemusena oli ta oma pojale briljantseks eeskujuks. See, kuidas ta iga päev voltis oma riided korralikult kappi kokku (isegi elu lõpuaastatel kui ta pime oli), kuidas ta tegi oma voodi justkui joonlauaga mõõtes laitmatult ära, see kuidas ta mitte iialgi ei kasutanud (vähemalt laste nähes) vandesõnu ja oli alati väga viisaka ja rikkaliku kõnemaneeriga, kuidas ta seetõttu oli väga hinnatud nalja- ja seltskonnamees jne. Ema ohverdas oma lapse jaoks kogu oma elu, ta ei teinud ühtegi toimetust, ilma H. huvisid arvestamata. Kuna H. põdes lapsena väga palju haigusi, siis sai ta ema eriti palju tundma õppida just tema voodi veerel istudes. Tundub, et nende perekond polnud ka tavaline talurahvas, vaid miski tähtis Tallinna mõisamajanduse korraldaja. Mingil perioodil elasid nad ka Rocca al Mare mõisas. Oma isa ameti tõttu suhtlesid nad enamasti kõrgete ametiisikute (külas käis ka Laidoner ise) ja muude ärkamisajal tuntud tegelastega. H. onu olevat toetanud majanduslikult nii Jannseni kui teisi haritlasi, samuti oli tema idee ja teostus Aleksandri kooli loomine, sest tema unistuseks oli, et Eestil oleks päris oma kool.
Päris koomiline kirjeldus oli Lydia Koidula tütrest, kes mingil põhjusel elas Itaalias ja siis pidi ta segastel põhjustel Eestisse tagasi tulema. Pärnus pidi just H. talle linna näitama, sealjuures ka Lydia Koidula kuju (platsi?), millest tema tütar sugugi huvitatud polnud. H. sõnade kohaselt oli see "ebameeldiv punajuukseline daam", keda ei huvitanud mitte miski seoses tema kodumaaga, kes tahtis koguaeg juua kanget kohvi, suitsetas ööd ja päevad nagu korsten, virises kõige ja kõigi üle, tal oli koguaeg külm ning kõige tipuks ei rääkinud ta sõnagi eesti keelt. Ühesõnaga tegemist oli pesuehtsa itaallasega. Lõpuks ta olevatki tagasi Itaaliasse läinud, sest Eesti ei pakkunud talle mitte midagi tema standarditele vastavat.

1939. a paiku, kui algasid ärevad ajad, õnnestus H.-l tänu keeleoskusele põgeneda Saksamaale tõgiks. See periood on ka väga kirju ning põnev lugeda, sest koguaeg oli sahker-mahker, kuna enam midagi saada polnud, aga justkui oli ka. Saksamaal viibides läks H. tagasi ülikooli, kus olid äärmiselt spartalikud tingimused: elekter ja vesi polnud ühikas just igapäevased nähtused, seda ka -30C talvel; toad olid väiksed ja neisse mahutati võimalikult palju õpilasi; raha polnud tavaliselt kellelgi, seetõttu elasid üliõpilased ära nutikusest ja kasulikest kontaktidest. Hoolimata halbadest tingimustest lõpetas väga suur arv õpilasi, sealjuures imestasid sakslased ise kõige rohkem, kuidas õpilased suutsid sellises olukorras häid akadeemilisi tulemusi saavutada.

Saksamaal olemise ajal vaatasid kõik põgenikud üha kaugemale, nii ka H. ja tema pere. Esialgu plaanis ta USAsse põgeneda, kuid mingit kanalit pidi sai ta ahvatlevama Austraalia pakkumise, mille ta ka vastu võttis. Sinnasaamine polnud sugugi kerge. Pidevalt pidi käima röntgenit tegemas, sest ära said vaid terved inimesed, lisaks igasugused muud paberiajamised ja tõendid, mida nõuti. Lõpuks kui oli aeg minna, laeti laevale 6000 inimest ja 2 kuud kestev sõit hakkas pihta. Vahepeal peatuti Egiptuse kandis, kus tulid peale ametnikud, kes hakkasid juute otsima, kes siis hiljem mahatõstmise asemel paigutati masinaruumi peitu.

Laevasõit ise tundus suhteliselt valutu, seal ilmus isegi ajaleht! Kuigi tingimused olid kitsad, oli loodud palju meelelahutuslikke tegevusi ja soovi korral sai ka tööd teha, mis Austraalias andis plusspunkte. Memuaaride vahele oli H. köitnud ka needsamad ajalehed, mis olid laeval välja antud! Seal kirjutati peamiselt sellest, mis on Austraalia, et inglise keel tuleb kohe ära õppida ning mis ohtlikud elukad seal ees ootavad. Lisaks sai lugeda kapteni teadaandeid ning kadunud-leitud asjade nimekirja. Päris põhjalik töö oli põgenike jaoks ära tehtud.
Austraalias ootasid ees põgenike laagrid, kus polnud just kerged tingimused, ent seal juba lugeski inimese tahe ja oskus ellu jääda ja endale eluviis leida. Kahjuks ma ei saanud teada, kuidas tal see õnnestus, sest selle koha peal lõppesid memuaarid ära, aga ta ise ütles korduvalt, et ta ei oleks osanud paremat elu tahta kui tal oli.

Selle materjali lugemine oli justkui põnevasse seiklusraamatusse sisseelamine ja ma olen kindel, et sellise võib kirjutada igaüks, kes tol ajal elas. Kahju ainult, et ma ei saa enam oma linnavanaema käest uurida, kuidas temal kõik oli ja mis toimus, sest ta suri juba mõni aasta tagasi. Paistab, et linnaelanikel oli palju sündmusterohkem elu, kui maal, mis on ka loogiline. Kooliskäies ei osanud üldse ajaloo peale niimoodi vaadata ja seda mõista, aga nüüd hakkab pilt vaikselt kokku minema.

H. trükkis oma memuaarid kolme eksemplari ja tema soov oli, et need jääks Austraaliasse, Eestisse ja perele. Ma siiralt loodan, et ta pere neid niisama unarusse ei jäta, vaid midagi ette võtab, see on tõsiselt hea lugemine. Kirjastiil on väga lõbus ja aus, sest täpselt selline oli ka H. ise. Siit ka väike soovitus vanemale generatsioonile: rääkige või siis kirjutage oma elust, see on huvitavam kui ajalooraamat :)

Tagantjärgi targutusi

2009-01-09T13:25:00.000+01:00

Läheme siis tagasi ajas. Püüan mõelda end 26. detsembrisse ja Airlie Beachile. Esmalt meenub vaade hele-helesinisele veele, mis avaneb linna sissesõitmisel. Seejärel täispakitud põhitänav, kus on reas suveniiri- ja riidepoed, pubid-baarid ning reisibürood, mis üritavad üksteist parimate pakkumistega üle trumbata. Pakkumised eelkõige Whitsunday saarele, mis ongi üks peamine põhjus, miks inimesed Airlie Beachil peatuvad. Kõige enam oli seal bäkkpäkkerite ööbimiskohti ning seetõttu ka palju seljakotirändureid, mis omakorda toob kaasa suure lärmi, kauakestvad peod ning hommikused poolpurjus uitajad. Meie telkisime 1,5 km linnast väljas caravan parkis, kus oli vahel ka üsna lärmakas või siis lihtsalt mõni austraallane pani oma telki kokku täpselt pool ööd (ja võttis hommikul uuesti lahti).

Meil oli eksploorimiseks aega ainult 3 päeva, et võtta (kahjuks mitte kaasa) maksimaalne sealsest looduse ilust. Otseloomulikult osutus plaani koostamine keeruliseks, sest saabusime reedel ja kõik inimesed olid omale nädalavahetuseks samad plaanid teinud. Külastasime Whitsunday Travel Centerit (established 1976), kus töötas sõbralik vanapaarike, kes ilmselt on sedasama äri majandanud aegade algusest peale. Seetõttu oli meil ka suur vedamine, kuna onu teadis kõikide korraldajate numbreid peast ja oskas soovitada asjalikke tegevusi.

Lõpuks kujunes meie tihe ajakava välja selliseks, et laupäeval tsillisime Long Islandil (jah, sealt sai ka Long Islandi jääteed, kuigi see pole sealt pärit), sest kõik laevasõidud Whitsundayle olid läbi müüdud. Lõpuks osutus see väga meeldivaks ja ilusaks päevaks, sest Pikk Saar ise pole sugugi koledam. Sealse liivaga ei saa küll ehteid läikima lüüa, ent palmi all varbaga laiali ajada sai. Vees tohtis ilma kondoomiülikonnata ujumas käia, seda mujal ei saanud. Sõit saarele võttis u 30 min ning põhiliselt vedelesime sealasuva kuurorti juures, kus sai end soolast puhtaks pesta, basseinis ujuda ja kokteile nautida. Läbisime ka nö scenic walking track'i, mis ei osutunud väga stseeniliseks, sest puud olid ees, ent me nägime lisaks värvilistele liblikatele ühte huvitavat fenomeni, kus puud end ise kastsid! Ma ei tea, mismoodi see täpsemalt toimib, aga puu otsast tuli aeg-ajalt vihma. See ei tulnud kohe kindlasti taevast, sest seal lõõmas ainult päike, ilma pilvedeta. Äkki see on mingi puude isekastmise süsteem, sest sealkandis võib vahepeal väga kuiv aeg olla? Igatahes väga huvitav loodusnähtus ja see vesi oli ka meile kosutavaks :)

Järgmiseks päevaks olime bronninud päevakruiisi Whitsundayle, sh sellel saarel reaalselt viibisime ainult tunnikese ja meeldejäävamaks osutus hoopis eelmine päev. Eelkõige süüdistaks paadituuri korraldajaid (Whitehaven Express), kes ei tahtnud üldse infot jagada, kuhu minnakse ja mis programmis ette on nähtud. Esialgu siis seilasime tund aega vaateplatvormile, kust sai näha kuulsusrikast Whitehaveni randa ja teha kauneid pilte. Seejärel sõitsime lunch barbi'le, mis täpsemal uurimisel tähendaski grillimist sellelsamal rannal. Eelnevalt tõmbasime selga stinger suit'i (et kaitsta end molluskite kõrvetamise eest) ja siis ujusime laevalt kaldale. Peale grillimist küsis R giidilt, et kas nüüd läheme edasi Whitehavenile, aga siis selgus tõsiasi, et me juba olimegi seal! Hea oli, et viimasel minutil lasime fotoka ja rannaasjad ka kaasa vedada, muidu olekski oma kondoomiülikonnas seal ringi lebanud. Kahjuks asjaolude selginemisel ei olnud vesi enam selge ja leidsime ühe kitsa riba helesinise veega, kus mõned traditsioonilised rannapildid poseerida. Ülejäänud kallas oli vallutatud mingisuguste vetikate poolt, kes kogu kalda pruuniks värvisid. Asi on nimelt selles, et Austraalia randadel on määravateks teguriteks tõus ja mõõn. Nende järgi saab plaanida oma päeva. Tolleks hetkeks oligi saabunud mingitsorti mõõn, mis tõi välja erilise veefauna. Mõõna nägime ka Long Islandil, kus rannakallas liikus mitu meetrit tagasi, paadid jäid kuivale ja pilt polnud sugugi postkaardilik. Kõige sobivam aeg paradiisipilti näha on hommikul ja lõunal, peale seda võib pildis hakata toimuma juba muutusi.

Kõigest sellest hoolimata oli vees palju siniseid smurfikostüümides inimesi - kes ujus niisama, kes hõõrus liivaga hoolikalt oma käevõrusid. Silica sand ehk ränikiviliiv (?) pidavat olema parim vahend ehete läikima löömiseks; teisest küljest leidub ka tegelasi, kellele see liiv ei meeldi: kilpkonnad. Võib-olla neile niisama seal ringi käia meeldib, aga munade haudumiseks pole see just kõige sobivam keskkond, sest tänu erilisele koostisele ei lähe liiv kunagi kuumaks - inimesele sobiv, kilpkonnale mitte :)

Ja mis võiks järgneda peale suurt kõhutäitmist? No ikka snorgeldamine :) Üks kanadalane rääkis, et väga ohtlik on snorgeldamise ajal krooksuda, aga katsu sa siis muudmoodi lõunasööki seedida, eks. Pilt oli kirju, nii korallidest kui ka meid sama uudishimulikult uudistavatest kaladest. Kalad tulid isegi nii lähedale, et korraks hakkas hirmus, sest mõni oli ikka väga suur! Õnneks jäid mulle kõik varbad alles. Ainuke miinus oli soolane vesi, mis läks silma ja hakkas kipitama, täiesti harjumatu Läänemerega harjunud põhjamaalasele. Ilu nõuab ohvreid.

Kolmas päev algas meil kohvikus, kus pidime croissanti ootama 30 minutit, kusjuures kohviku tahvel teatas, et "this is probably the best part of your day" vms - ei olnud küll. Parim osa oli hoopis lennukisõit Suurele Vallrahule, mil nägime sama pilti, mida kosmonaudid näevad (ainult natuke kõrgemalt), ehk siis seda imepärast suurimat elusorganismi, mis tänapäeva maailmas eksisteerib. Vaade oli miljoniline :) Veel parem oli see, kui läksime seda kõike lähemalt snorgeldamisvarustusega uurima. Kahjuks seal enam nii palju suuri kalu ligidale ei ujunud kui eelmisel päeval, aga nägime neid end osavalt korallide vahele peitmas ja piilumas. Korallid ise olid juba põnev vaatepilt, mida ei saa kõrvutada ühegi teise nähtud loodusimega. Seal vee all ringi ujudes läksid mõtted uitama, et kui ma oleks sündinud kalana, siis ma oleks kindlasti tahtnud seal elada; mis võiks olla põnevam kui ühest värvilisest koridorist teise ujuda ja elada koos selliste kaunite ja hirmsate elukatega. Laeva pardale saabudes ootas meid tervituseks klaas mullijooki ja juustusnäkk. Täiesti vastupidine meeskond, teenindus ja kogemus võrreldes eelmise päevaga. Inimesed olid megasõbralikud, asjalikud, informatiivsed ja ei teinud lamedaid nalju ega märkusi.

Lõppkokkuvõttes nägime neid kauneid saari ja randu nii ülevalt, alt kui pealt ja kogu see üritus ei läinud sugugi tervet varandust maksma (kolm tuuri kokku koos toitlustusega 250 €).

Peale lennusõitu oli käes juba õhtu, aga meil oli vaja veel mõnisada kilomeetrit sõita, et jõuda Townsville'i. Tee oli pime ja igav, lõpupoole ka väga putukarohke ning kartsime, et iga hetk võib tuuleklaasile hüpata ka känguru. Õnneks seda ei juhtund, ainult üks konn astus ise ratta alla.
Sellest linnast meile sügavamat muljet ei jäänud, kuna saabusime pimedas ja pidime juba hommikul ära lendama Sydneysse. Ent õhtune restoranikülastus jäi küll meelde. Valisime einestamiseks aasiapärase koha, kus teenindas meid üks väga meeldiv ja sõbralik neiu. Nagu ikka küsis ta, kust me tuleme, kuid tavapärase vastuse asemel hakkas ta hoopis õhku ahmima ja ütles, et tema on ka Eestist, nimeks Imbi! Tegelikult küll pooleldi eestlane, sest ainult isa olevat eestlane ja ta ise on Eestis käinud vaid mõne korra (Kuressaares) ja eesti keelt ei räägi. Ma olen kindel, et veel terve teine Eestitäis inimesi on tegelikult kusagil maailmas ula peal, oleme neist nii mõndagi juba kohanud :)

Ning lõpuks olimegi tagasi meie Austraalia reisi alguspunktis, millest sai ühtlasi ka lõpp-punkt. Enne kui ma muljetan aastavahetusest ja muust, siis tahaks veel kirjutada ühest väliseestlasest, kelle memuaare lugesin ja kes avaldas mulle sügavat muljet ning pani mõtisklema eestluse ja eestlaste teemal. Piltidega on hetkel kehvasti, sest need on veel sorteerimata, lisaks valmib ka veel videosalvestis, mille vaatamiseks peab meile isiklikult külla tulema :)

hkg

2009-01-07T23:25:00.000+01:00

vahepeal on uus aastagi k2tte j6udnud, aga minust pole kippugi! Kinnitan, et oleme elus is terved, lihtsalt pole olnud mahti. Austraalias pole netiga just parimad lood ja hong kongis venisid p2evad v2ga pikaks, j6udsin end aint voodisse tarida, et uuel p2eval j2lle ringi rallida. Praegu ootame hong kongi lennujaamas londoni lendu, edasi bryssel ja siis home sweet home. Kohver on aint 22 kg, aga seljakott on ebameeldivalt ylekaaluline.

Raport

2008-12-25T10:56:00.000+01:00

Ho-ho-ho...või siis ka mitte! Selleks me ära lendasimegi, et jõule vältida, aga paraku käivad need meil ise kannul. Teinekord oleks kasulikum põgeneda jõule mittetähistavasse riiki. Täna on 25. detsember ja oleme jõudnud omadega Rockhamptonisse, mis ilmselt muul ajal nii inimtühi pole kui täna. Oleksime napilt nälgagi jäänud, sest ei varunud endale eile suurt toidukuhja (nagu kohalikud), vaid lootsime tsivilisatsiooni põhitõele: stay alive! Ent hetkel see väiksemates linnades ei toimi, sest KÕIK inimesed tähistavad jõule barbiga(=jõulugrill) mere ääres ja kõik muud kohad on suletud. Peale söömist tuleb minna ujuma ja siis jõuab veel süüa. Palju parem programm kui õhtul enese täispugimine ning magamaheitmine, eh? Ahjaa, hommikul tuleb avada kingitused ja iga kord teha rõõmust ja õnnest häälitsusi ning parimate kinkide puhul ka plaksutada. Täpselt nii oli täna hommikul motellis. Nalja kui palju :) Meie sõime samal ajal muna ja peekonit ning üritasime arvata, mitu playstationit jõuluvana sellesse perre tõi. Ent ärge muretsege, päris nälga me ikkagi ei sure, sest ÜKS bensiinijaam oli avatud, kust sai jõuluroaks friikaid ja paneeritud kala.

Eelnevatel päevadel väisasime aga veel mõned kaunimad kohad läbi. Brisbane'st võtsime suuna Noosa Heads'i poole, mis on väga popp ja šikk suvitamiskoht. Enne sinnajõudmist astusime läbi Steve Irwini loodud loomaaiast, kus sai katsuda kängurusid, koaalat (sama pehme kui lammas!), vaadata krokside, madude ja lindude dresseeritust osad linnud lendasid lihtsalt minema), wombati rihma otsas jalutuskäiku ning madudele rottide söötmist (yak!). Rohkem aga esines seal Steve'i isikukultust; tema pildid ja jutud olid üleval iga nurga taga (no muidugi, tema loomaaed ju), lõpuks see hakkas tsipake häirima. Siis hakkas vihma ka kallama ja kihutasime Noosasse ära.

Noosa Heads'i nimi võiks olla Ringristmik, sest neid on seal absoluutselt koguaeg, iga ristmik on lahendatud ringiga. Muidu oli see aga väga meeldiv linnake, kus on palju poode, restorane, kohvikuid ja mis kõige tähtsam: kaunis rand! Esimene rannalebo näitas, et päikesega ei tasu nalja teha. 30ne UV filter on miinimum, mida tuleb peale määrida. Mina oma 15ga põlesin täitsa ära ja siiamaani määrin aloe verat peale. Ent see ei takistanud meid osalemast surfitunnis, mis tekitas väikse pisiku sisse. Ma ei tea, kuidas ma seda Luxis peaks hakkama toitma? Igatahes esimese korra kohta läks päris edukalt, tunni lõpus saime mõlemad juba laineid võtta. Nüüd on vaja veel kõige raskem osa selgeks õppida: kuidas õpetaja abita lauale hoog sisse saada. Vat see on alles väljakutse. Õpetajateks olid prantslased, kellel klientidest puudust polnud, pigem oli tahtjaid rohkem kui kohti. Soovitaks enne aeg kinni panna, eriti puhkuste ajal.

Noosas plaanisime esialgselt olla veel ühe päeva, aga kuna olime juba kõik üle vaadanud, ära ujunud ja surfanud, siis leidsime, et mõistlikum oleks edasi liikuda. Järgmine koht, Rainbow beach, polnud sugugi koledam. See küla on märksa väiksem ja vähemate rahvamassidega. Põhirõhk on rannal ja siis veel rannal. Juba hommikul kell 8 olid inimesed seal päevitamas ja bodyboardi ja kajakiga sõitmas. Kuna meie aeg pole raiskamiseks, siis pakkisime hommikul telgi kokku ja sõitsime edasi põhilise sihtkoha poole: Fraseri saarele. See on maailma suurim ja ilusaim liivasaar, kuhu on imekombel tekkinud ka mõned läbipaistva veega mageveejärved, mis on palistatud valge liigarannaga. Saarele tohib minna ainult 4WD sõidukiga, mille me endale olime ka võtnud, kuid saarel selgus, et see oleks võinud olla pisut suurem ja funktsionaalsem. Mööda rannaäärt saab hõlpsalt sõita mõõna ajal, mis on tegelikult enamiku aja päevast. Tõusu ajal võib vesi päris kaugele uhada ja osad ligipääsud ära blokeerida. Ega seal polnudki probleemne sõita, pigem nägime hullumoodi vaeva metsas liivateede kündmisega, sest need on jäetud tõeliselt seikluslikuks ja metsikuks. Infost öeldi, et ega sealkandis mobiililevi küll pole ja kui kinni juhtute jääma, siis keegi ikka aitab! Võtsime selle riski ning läksime Lake McKenzie poole (10 km liivateed võttis ca tund aega). See sõit osutus täiesti premeerituks, sest järveke on täpselt selline nagu postkaardil! Täiesti läbipaistev vesi ja uskumatult ilus rand. Negatiivse poole pealt võiks vinguda turistide rohkuse üle, paradiisis tahaks ikka ju üksi olla. Tekkis tunne nagu oleks Saksamaal või Itaalias, mõned olid kaasa võtnud ka rokkmuusika, mis üürgas neile vastavat meeleolu. Hiljem läksid massid ära ja saime ka vaikust ja rahu nautida. Hakkasime vahetult enne pimedat (kl 20 on kottpime) ära minema ning kruiisisime rahulikult tuldud teed tagasi, kui järsku hakkasid rattad kohapeal ringi käima. Ja käisid ja käisid, kuni olime end liiva sisse kaevanud. Meil oli vist päästeingel pea kohal, sest peale meid oli veel paar autot järve äärest tulemas ja nendel oli "juhuslikult" kaasas kogu varustus, mis on vajalik liivasaarel olemiseks. Austraallased on oma olemuselt kohutavalt sõbralikud ning abivalmid, mis on äärmiselt tänuväärne. Kaks meest hakkasid kohe ise meie auto kallal erinevaid tehnikaid proovima ja kaevasid ning mässasid, kuni lõpuks enne lootuse kaotamist said nad auto liikuma tõmmata ja august välja ajada. Sel hetkel vajus küll süda saapasäärde, sest meil oli vaja veel 8 km telkimiskohta ja järgmisel päeval 10 km metsast välja sõita. Egas midagi, R pani täistuurid peale, auto kõikus ja kolises nii mis kole, aga me ei saanud enam kinni jääda, sest siis oleks me raudselt tee peal ööbinud! Sumbutaja jäi alles ning muud vidinadki paistavad siiani töötavat. Järgmisel päeval põgenesime ruttu sügavatest vagudest ning sõitsime rohkem vee ääres. Tegime 4 km jalgsimatka Lake Wabba äärde, mis oli suht inimtühi tol hetkel. Ujusime ja tegime liivadüünidel pilte, käisime laevavrakki vaatamas (laev, mis oli teel Jaapanist(sse?) parandusse, kuid tormi tõttu jäi Fraserile ja roostetab seal siiani) ja oligi aeg Fraseriga hüvasti jätta. Kel plaan sinna minna, siis võtke raudselt võimas neliveoline sõiduk; kui te olete kartlik juht, siis võtke parem grupituur, sest muidu on närvikõdi koguaeg sees ja see võib päris valus olla.

Fraseril telkides kuulsin öösel dingosid telgi ümber luusimas, krabistas seal kilekotiga, korjas toitu võib-olla. Päevasel ajal neid kohata ei õnnestunud, nägime ainult suuremaid ja väiksemaid sisalikke.

Fraserilt edasi kulges teekond Bundabergi, mis on tuntud rummivalmistamise piirkond. Jõudsime sinna täpselt 24. detsembri õhtul, mil avatud oli vaid toidupood ja suurt midagi linnas ei toimunud. Nii oli ka järgmisel päeval, mis ajendas meid taas ruttu edasi liikuma. Sellise tempo juures olime mingil hetkel lausa graafikust ees, mis on väga meeldiv, siis ei pea 500 km päevas maha sõitma. Homme aga kahjuks ootab see kilometraaž meid ees, sest enne Airlie Beachi pole midagi märkimisväärset tee peale jäämas. Loodame, et siis on rohkem elu ka, muidu peame jälle hakkama korilusega tegelema.

Kaardi peal illustreerituna näeb teekond välja selline.

Brisbane

2008-12-19T14:01:00.000+01:00

Brisbane on üks äraütlemata värskendav linn, ta pole liiga suur ega liiga väike. Kõige meeldivam aspekt, mida me mõlemad R'ga tähele panime, on suur arv noori inimesi. See on vahelduseks nii värskendav nähtus ja teeb tänaval ringituiamise palju põnevamaks. Paar-kolm päeva siinveetmiseks on täitsa paras, pärast ei viitsi enam shopata ega kohvikus istuda vast. Muidu siin suuremaid vaatamisväärsusi just pole, tegime ära Lonely Planeti poolt soovitatud jalutusmarsruudi, kus nägime parlamendihoonet, postimaja, botaanikaaeda (neid on absoluutselt igas Austraalia suures ja väiksemas linnas!) ja veel mõningaid hooneid ning jalutasime jõeääres, ent midagi enamat siin vaadata pole. Üks huvitav nähtus jäi veel tee peale: Streetsbeach, mis ongi täpselt nii nagu nimi ütleb, tänavale ehitatud basseinide ja palmidega võltsrand, kus oli kuumal keskpäeval sulistamas palju-palju lapsi. Mereäärsete linnade eelis ja luksus, ma ütlen!

Homme võtame rendiauto, soetame telkimisvarustuse ja kihutame paradiisi. Nõudmiseni!

Põhjast itta

2008-12-17T01:05:00.000+01:00

Teekond (üle 800 km, üle 10h) nägi välja selline:
A- Darwin
B- Kakadu rahvuspark
C- Katherine
D- Batchelor (mhmh, naljakas nimi!)
E- Darwin

Oleme nüüd tagasi Darwinis, kus tuleb veel üks päev ära sisustada. Praegu mõtleme, et oleks võinud juba täna edasi lennata, kuna praegusel ajal pole siin eriti midagi teha ja Darwin pole ka teab mis suurlinn. Põhja-Austraalias esineb põhiliselt kaks aastaaega: wet and dry season (aborigeenidel on aga kuus!). Wet algab septembris ja lõpeb kusagil aprillis, ülejäänud on dry aeg. Praegu on siin rohkem build up for wet nagu kohalikud seda kutsuvad, mis tähendab, et vihma sajab põhiliselt õhtul ja öösel, aga paistab, et nüüd juba hakkab päris märg siia jõudma, sest sajab ka hommikuti ja päeval. Kogu rahvusparkide külastamise aja vedas meil ilmaga päris hästi, põhiliselt sadaski öösiti ja päeval sai 35-kraadist kuumust ja teravat päikest nautida.

Darwinist Kakadu rahvusparki on 244 km, mille sõidab päris ruttu läbi, sest tee läheb enamasti otse ja peatuskohad on põhiliselt bensiinijaamad ja saloonid, kust saab lõunasöögiks mõnusalt rasvaseid burgereid ja fish'n'chipse. Austraalia väikestes külades ei tasuks väga toidu suhtes valiv olla, sest friikartulid käivadki korraliku eine juurde. Motellides ja hotellides pakutakse õnneks ka salateid ja praade, mille rasvasisaldus pole nii kõrge, aga nt kana Ceasari salat sisaldas lisaks tavapärasele ka ohtralt pekki ja korralikult praetud muna, ülevalatuna rohke koguse majoneesiga. Siiani oleme üritanud enam-vähem tervislikku joont ajada ja friikartuleid mitte igapäevaselt süüa ning see on päris hästi välja kukkunud, lisakilosid pole (veel) tunda olnud.

Niisiis teel Kakadu poole peatusime Adelaide'i jõe ääres, kus korraldatakse turistidele ägedaid paadisõite krokodillidest kubisevas jões. Jõevesi on pruun, mistõttu õnneks vee alla ei näe, muidu oleks vist päris hirmus! Kroksid olid suhteliselt loiud ja pistsid aeg-ajalt silmad vee alt välja, mõned tegelased viitsisid end nende nina all liputatava lihakäntsaka järgi veest välja ka hüpata ja alles siis oli näha kui suur see eeldinosaurusteaegne müstiline olevus on. Muidu on nad suht rahulikud ja paati ründama ei tule. No võib-olla kummipaadi viitsiks nad ümber ajada suure nälja korral. Kroksid söövad ainult 2 kg liha, millest jagub neile tervelt kaheks nädalaks, seetõttu on neil laialt aega (ja lõbu) passida peale oma ohvrile. Tuuritegija rääkis, et sa võid käia ujumas 10 korda ja kroks ei tee midagi, aga 11ks korraks on ta omale tegevusplaani juba täpselt paika pannud (sest sa tuled ju samasse kohta tagasi koguaeg) ja siis teebki lõuad lahti ja kugistab lõunasöögi alla. Sellele laevatuurile tasub igal juhul minna, krokside nägemine on 100% garanteeritud, kuna neid elab selles jões ca 2000!

Ööbimiskohtade leidmise suhtes Kakadu ja Litchfieldi pargis tekkis eelnevalt pisut kahtlusi, sest neid pidavat olema vähe ja eks ennegi ole ette tulnud öist ringisõitmist magamisaseme leidmiseks. Otsustasime jätta kõik ööd lahtiseks ja hädakorral tõesti autos ööbida, sest siis jäänuks ka võimalus ajagraafiku liigutamiseks. See otsus kujunes lõpuks kõige õigemaks, sest iga motell, kuhu öömaja sooviga koputasime, võttis meid päris toredate hindadega vastu (vagunelamus keskmiselt 135 AUD kolme inimese peale). Vedas ilmselt eelkõige seetõttu, et praegu pole turismi kõrghooaeg, seda oli näha ka motellide vähesest asustusest. Küll aga oleks soovitav tuba kinni panna kas telefoni teel või siis kohale jõuda enne kl 17, sest mõne koha retseptsioon oli seks ajaks juba suletud. Õnneks on enamasti ukse taha pandud telefon, kust saab mänedzerile helistada ja muret kurta. Pea kõikides öömajades oli olemas ka bassein, mis 35kraadises niiskes kuumuses väga kosutavaks osutus. Söögikohad olid samuti päris meeldivate menüüde ja taskukohaste hindadega (ca 15 AUD korraliku kõhutäie eest).

Rahvusparkide läbisõitmine on väga lihtsaks tehtud, üldse tundub, et Austraalias saaks ka ilma kaardita ringi liigelda, sest igal pool on üles pandud viidad, mis näitavad kõik vajalikud kohad kätte. Peale Stuart Highway seal muude maanteede vahel valida polnudki, nii et äraeksimine
on ebatõenäoline. Rentisime Darwinist ekstreemoludeks valmisolekuks neliveoga Mitsubishi Pajero, millega sai läbisõidetud ka nn dirt road'e. Praegusel aastaajal olid Kakadu pargis asuvad kosed ligipääsmatud, mistõttu saime neid ainult lennukituuri käigus aknast imetleda. Kindlasti oleks seal olnud tore ujuda ja peesitada.

Kakadu pargis sai kiviseintel ohtralt näha aborigeenide kunsti, mis on seal püsinud juba tuhandeid aastaid. Põhiliselt joonistasid nad ümbritsevat loodust, loomi, putukaid jms. Huvitav on neid vaadata ja mõtiskleda, kuidas nad ikkagi siin kivi all elasid ja millised olid nende ootused ja unistused. Teede ääres oli ka ohtralt huvitavaid moodustisi, st termiidipesad, mis näevad välja kui miniatuursed katedraalid. Termiidid ise on mõne millimeetri suurused, aga pesad on mitme meetri kõrgused. Nad kleebivad oma pesamüraka kokku omaenda tatiga. Kuna neid on pesades miljoneid, siis jagub nii tatti kui ehitajaid.

Kakadust suundusime edasi Katherine'i, mis Lonely Planeti kirjelduste järgi oleks justkui suur ja elav koht, aga tegelikult on see sama väsinud ja hulkuvaid aborigeene täis olev väikelinn nagu Alice Springski. Austraalia depressiivsed väikelinnad, võiks öelda. Linna läbib üks suur maantee, mille äärt palistavad mõned poed ja paar söögikohta. Aborigeenid paistsid jälle olevat tegevuseta, tsillisid tee ääres ja poes. Mul on neist endiselt kahju.

Viimaseks päevaks jäetud Litcfieldi kosed jäid meil vihmasaju tõttu läbi ujumata. Oleme vist juba kuumusega ära hellitatud, sest kui ikka higi ei voola, siis ujuma ei viitsi minna ka. Küll aga kohtasime tänu jahedamale ilmale wallabet (kängurusarnane loom) ringi nuuskimas, tema paistis olevat meist samapalju huvitatud kui meie temast. Läksime pärast aega veetma Darwini lähedal asuvasse loomaaeda, kus saime kängurusid lähemalt uurida ja katsuda ning muid loomi ja linde kaeda. Loomaaed oli suht inimtühi, lisaks meile hulkus seal veel paar inimest, mitte rohkem. Pargivalvurid tulid õhinaga meiega juttu vestma ja nentisid, et neilgi on hetkel vähe tööd ja saab rohkem puhata ja mängida kui muidu.

Istun praegu lennukis suunaga Brisbane'i poole ja võtan mõttes (ja pisut siingi) kokku Põhjaterritooriumi mõtteid ja muljeid. Esimest korda ei tundnud ma seda, et aeg lendaks ja et see kulub kohe käest ära. Võtsin meelega käelt ära kella ja ei pidanud arvestust nädalapäevades, äkki seetõttu ei tekkinudki sellist tunnet nagu muidu, et oi-ku-kiiresti-aeg-lendab. Outback tekitab mõnusa far-far away tunde, kus aeg lihtsalt jääb seisma, kontoriinimesele on see täielik õnn ja rõõm :) Ma usun, et saime Austraalia keskosast ja põhjast suht hea ülevaate. Viimane päev Darwinis olles mõtlesime, et oleks võinud isegi varem edasi lennata, sest kõik vajalik oli nähtud ja vaim täitsa välja puhanud. Selle kandi linnad on oma olemuselt päris väiksed, seetõttu pole seal vaja olla rohkem kui paar päeva - see annab juba hea ülevaate ja arusaama toimuvast.

Nüüd ongi aeg ranna puhkuseks. Darwini kandis ei lubata ujuda mujal kui hotelli basseinis, vastasel juhul võib krokodill sind lõunaks süüa või box jellyfish (miski eriskummaline meduus?) sulle oma nõelad sisse lüüa ja see pidavat vääga valus olema! Idaranniku kandis saab kõik seni ujumatajäämised tasa tehtud, ma loodan ;)

Aitab kõrbest

2008-12-10T23:00:00.000+01:00

4päevane safari oli suurepärane võimalus visata käe pealt ära kell ja lõpetada kuupäevade ja päevade loendamine. Niimoodi keset kõrbe ringi rännates tekkis ajatu tunne, mis on jube hea vaheldus igapäevastele kellast kinnipidamistele. Meil õnnestus näha täiesti erilise näoga kõrbe, sest ka seal oli ohtralt sademeid alla tulnud ja nüüd on kõik väga roheline. Tavaliselt pidavat olema pruun, aga raske on ette kujutada, kui lopsakad puud ja põõsad vastu vaatavad. Ilmaga vedas meil müstiliselt hästi, päike tuli välja täpselt siis kui oli vaja ja läks ära, siis kui vaja.
Uluru juures päikseloojanguks läks taevas võluväel pilvedest tühjaks ja saime nautida vahuveini juurde selle hiigelkivi peal toimuvat päiksekiirte värvidemängu. Hommikul aeti üles juba kl 4 paiku, et saaks minna vaatama päikesetõusu, mis taaskord juhtus olema ideaalne. Mõlemal sündmusel oli kohal teisigi turiste, aga ootasin nagu rohkemaid masse. Naljakas oli see, et niikui päike loojunud oli, kadusid kõik teised bussid ära, kell tiksub, eksole. Peale päiksetõusu läksime tegema jalutuskäiku ümber kivi, mis võttis 35+ kraadi käes 2,5h ja parajal kogusel vett. Kivi juures on aeg-ajalt sildid, et mingitel osadel on pildistamine keelatud, sest tegemist on kas aborigeenide meeste või naiste pühapaigaga. Giid rääkis, et National Geographicu loo jaoks pildistati ära kivi iga tükike ja hiljem kui üks aborigeenimees seda huvi pärast lugema hakkas, nägi ta pildilt naiste pühakohta (mida ta ei tohiks iialgi näha) ja sai hõimkonna naiste käest karistada. Peale seda pandigi sildid üles, et selle koha juures pilti teha ei tohi. Meie küll visuaalselt seal midagi erilisit ei näe, aga ju siis on see neile mingisugune rituaalikoht. Sain targemaks ka Alice Springsi aborigeenide kurva saatuse kohta. Tuleb välja, et nad on ise endale hulkuri saatuse valinud, sest neid on nende enda kogukonnast välja visatud joomise pärast. Neil on valida, kas alkohol või nende kogukond ja tegelased, kes otsustavad valida alkoholi, peavadki minema omapäi elama ja nii on saanud neist hulkurid, kuna nad ei leia oma elule muud väljundit. Võib-olla nad ei tahagi leida. Muud aborigeenid elavad aga kinnistes külades, kuhu valgeid inimesi ei lasta. Nad pidavat elama täpselt samamoodi meie ja giid ütles, et nad kohati isegi liiga kursis tänapäevase arenguga. Nt nad ei luba kusagil Uluru pilte avalikustada, aga teatavasti on internetiajastul see puhtvõimatu, niiet nad näevadki facebookist, blogidest ja kustiganes oma kivi pilte ja kukuvad kohe pahandama. Ja mina mõtlesin, et nad elavad endiselt niudevöö puusal ja onnis.

Safari broneerisime juba tükk aega varem ära, mis osutus väga heaks mõtteks, sest kohapeal pole sugugi nii, et lähed ja kulutad erinevate firmade uksi ja saad valida paljude pakkumiste vahelt. Võtsime 4päevase neliveolise bussi tuuri Adventure Tours firma kaudu. See firma paistab siin olevat suurim tuuridekorraldaja ja ma võin kinnitada, et see on seda raha väärt. Giidid olid superlahedad ja suure teadmistepagasiga, alguses rahuliku eestlase jaoks isegi liiga entusiastlikud, ent täiesti sobivad sellistes oludes. Keegi peab ju nalja ka tegema :) Eriti kui grupis on neli rootslast, kolm eestlast ja üks sakslane. Lõpuks kujunes välja nii, et eestlased ja sakslane olid kõige elavamad ja rootlsased ei teinud esimese kolme päeva jooksul piuksugi, alles viimasel päeval hakkasid nad omavahel suhtlema. Neljandal päeval olimegi ainult meie kolmekesi ja sakslane ning saime ise omale marsruudi ja tegevused valida. Täiesti ideaalne lõpp intensiivsele kavale. Esimestel päevadel oli kohati päris palju kiirustamist ja vahepeal ei jõudnud korralikult piltigi klõpsida kui juba oli giid mäe otsas meid ootamas :)

Ma ei hakka pikemalt rääkima kõikidest vaatamisväärsuste detailidest, nendega saab iga saabuja ise tutvuda. Selle tuuri käigus külastasime põhiliseid kohti nagu Uluru, Kings Canyon, Kata Tjuta ja neljandal päeval valisime pikniku kohaks meteoriidi kraatri ning käisime Redbank Gorge'i juures ujumas. Selliseid kohti külastades tuletab loodus meelde kui väike tegelane on inimene ja kui suur ja võimas on vana loodus ise.

Ööbisimelt ootasime rohkem swagides ja väikestes telkides ööbimist, aga meie suureks üllatuseks olime kõik ööd korralikes telkmajades, kus mõnes olid isegi voodi sees! Rääkimata muidugi wc-st ja dushiruumidest, kõik keset kõrbe olevad telkimislaagrid olid liigagi tsiviliseeritud. Nõudsime lõpuks swagides magamist, mispeale giid lubas meil lahkelt sellega telgi kõrvale kolida. Aga see pole ju see :) Kui on valida mugavus või putukad ninas, siis ikka valitakse esimene. Äkki nii oligi lihtsam, sest äratus oli kl 4 kandis ja swagis ilmselt väga välja ei puhka. Üks öö kuulsin meie telgi juures mingit kolistamist, aga ma ei läinud tsekkama, kas see oli känguru või dingo. Tegelt ega sealkandis eriti loomi ringi ei liikunud, põhilised olid kärbsed, kes tahtsid ronida ninna ja silma, mispeale ma pidin lõpuks kärbsevõrgu pähe tõmbama. Kängurusid oleme siiani aint ühe korra näinud, aga ma usun, et põhjapool ja idarannikul põrkab neid rohkem ringi.

Eile õhtul käisime kohalikus popis pubis siidril ja õllel ja vaatasime suu lahti, mismoodi pubi oli vallutatud enamjaolt naisterahvaste poolt, kes räuskasid ja tegid siivutuid tantse. Enamus neidiseid kannavad miniseelikuid ja liibuvaid toppe, aga võrreldes Eesti tänavapildiga on ikka suhteliselt pontsakad ja suurte õllekõhtudega, mõni hammaski on ära kadunud. Pigem meenutavad nad briti naisi, mis on täitsa mõistetav. Kui me vahel viriseme Luxi väiksuse ja külaelu üle, siis leidsime omale hea võrdluse ja nentisime, et Alice Springsis ei sooviks iialgi elada :)

Mõne tunni pärast lendame edasi Darwinisse, kus plaanime teha Kakadu ja Litchfieldi pargile tiiru peale. Stay tuned.