Another day@another place



Phi Phi Don vaateplatvormilt

 
 Krabi linna kohta ei oska ma midagi öelda, sest sinna me ei läinud, ent Ao Nang, kus on ainult üks tänav, on läbi ja lõhki selge. Võiks isegi öelda, et meie parimad mälestused seonduvad just selle kohaga. Kõigepealt oli meie väikse hotelli perenaine väga sõbralik ja vastutulelik. Muidugi oli mängus alati raha, aga tundus, et talle oli oluline see, et teine pool jääks ka rahule. Isegi kell 23 polnud mingi probleem osta omale järgmise päeva ekskursioon. Tema käest sai alati kompetentset infot ning üldise hotelliteenusega jäime samuti väga rahule.

Võib-olla oli Ao nang meeldivam kui teised kohad, kuna seal oli palju põhjamaalasi? Üldiselt olid inimesed rahumeelsed ja keegi ei laamendanud ega räusanud. Nii ei saa öelda järgmise sihtkoha, Ko Phi Phi Don, kohta.



pikasabapaadid

 Paljud soovitasid Phi Phi saarele minna ainult korraks, kuna see ei väärivat pikemat peatumist. Meie plaan nägi ette 3 ööd kohapeal, et natuke süübida sellesse paradiisisaarekesse. Üldjuhul paradiis peaks tähendama üksildast, rahulikku kohta, kus on ainult rand, laine loksub ja kookos kukub puu otsast. Phi Phi on hoopis vastupidine. Seal on massiliselt turiste, põhiliselt backpackerid, kes mitte ainult niisama ei puhka seal, vaid ka töötavad baarides ja sukeldumiskohtades. Nö linnas käis vilgas turuelu, kus sai osta fikseeritud hinna eest kaupa, reeglina keegi kaubelda ei tahtnud ja kirtsutas kohe nina kui julgesid teist hinda pakkuda. 

Jällegi peesitasime natuke rannas, aga üsna pea tahtsime näha rohkem lähiümbrust ja Phi Phit ennast. Võtsime ette pika, väsitava ja treppiderohke matka saare vaateplatvormi juurde. Ülevalt tundus kõik peo peal ja võis ainult ette kujutada, mis pilt avanes siis kui tsunami enam-vähem samal ajavahemikul seda saart külastas. Paistis, et see vahesündmus oli juba ära unustatud ja jätkus vilgas  puude langetamine ja ehitustöö. Räägitakse, et kui Phi Phi rütm nii jätkub, siis on peagi tulemas ökokatastroof. Näha oli, et prügi pärast väga muret ei tunta, seda vedeleb igal pool. Tundus, et seda saarelt ära ei veetagi ja võib ise ette kujutada, kas mingist ümbertöötlemisest võib rääkida või mitte. Üldmulje jäigi pigem räpane, vana ja väsinud, lohakas. Mitmed tuttavad on öelnud, et 10 aastat tagasi oli saar praktiliselt inimtühi ja võis näha ka sealse looduse ilu, aga peale "The Beach" filmi läheb kõik aina hullemaks, sest kõik tahavad oma paradiisi otsima minna. Leonardo ju selle leidis..

Maya Bay

Täpsemalt leidis ta selle Maya Baylt, mis oli loomulikult üks ja ainus koht, kuhu iga inimhing peab minema. Sinna korraldas tuure iga reisibüroo ja pikasaba paadi juht. Kui meie sinna kohale olime ujunud (meie laev ei saanud randuda, kuna oli nii suur), siis pidime kreepsu saama. KÕIK need reisikorraldajad olid samaaegselt sellel, väljareklaamitult maailma kauneimal, rannal. Meie jaoks ei olnud seal mitte midagi ilusat, sest me lihtsalt ei näinud randa! Mootorpaadid ja inimesed varjasid kogu vaate. See oli küll vist kõige hullem turistikoht, kuhu me oleme iialgi sattunud. Miks paadid ei võinud sinna järgemööda minna? Miks kõigil sama graafik pidi olema? Veetsime seal 15 minutit, pildistasime ja filmisime seda meeletut rahvamassi ja ujusime oma laevale tagasi. Mida Leonardo sellise vaate peale oleks öelnud?



tüüpiline Thinglish

 Õhtuti toimus linnas suurem joomine. Baarides oli koguaeg happy hour, mille raames oli võimalik ennast pildituks juua, sest eriti soodsa hinnaga sai osta omale ÄMBRITÄIE (ingl k bucket) kokteili. Neid ämbrikesi müüdi nii baarides kui ka eralettides. Selle peale võib ainult öelda, et kus on suur pakkumine, seal peab olema ka suur nõudlus.

Just siis kui me olime arvanud, et hullemaks minna enam ei saa..alati on vastus, et saab küll :) Olime jõudnud Phuketi lõbuelukeskusesse: Patongi.