Eile nägime Eestimaad
Eestis käimise postituste alla võib ka varsti panna sildi "reisimine", sest nii see iga kord kipub olema. Alustades sellest, et sinna kaugele Põhjamaale jõudmiseks võib kuluda oma 12h, alates hetkest kui astun kodust välja ja lõpetades hetkega kui astun vanemate koduuksest sisse. Vähemalt seekord läks meil nii palju väärtuslikku aega raisku, kuna testisime Air Balticu marsruute. Alustuseks sõitsime 2h Frankfurti, kuhu jätsime Ljuba meid parklasse ootama, seejärel lend Riiga (sellest lennujaamast veel saab lähitulevikus üks suur link, mis ühendab Ida-Euroopa muu maailmaga!), väike 30 min vahepeatus ja läksidki meie teed abikaasaga lahku: tema lendas Tartusse ja mina Tallinnasse. Ühest küljest oli see tema jaoks ajasääst, kuna Tallinn-Tartu ots pole ka kõige mugavam ja teinekord ka valutum, teisest küljest aga tekkis kohutav tülpimus sõitmisest ja istumisest. Peaks (Kallas) Siimule isiklikult kirjutama, et kassasaad, ühendagu KÕIK Euroopa pealinnad omavahel, sest Luxembourg on ka ju üks suur pealinn, kust inimesed tahavad külmadele maadele lennata! Tegelikult võib varsti avaneda uus võimalus Bitburgist lennata, aga see on esialgu ainult paberil olev plaan..
Eesti oli kombekohaselt sääski täis, aga samuti oli seal palju meeldivaid inimesi. Sõbrannadega spontaanselt õhtusöögile mineku plaanist kujunes hoopis korralik tantsumaraton koos François'ga. Enne jõudsime läbi käia erinevad lõbusad ja mitte lõbusad asutused, kus pakuti rohkema ja vähema alkoholisisaldusega kokteile. Lõpuks aga maandusime klubis Venus, mis oli pungil igasugu tegelastest; tundus, et valdavalt oli tegu välkaritega. Eestit väisavad välismaa inimesed on kuidagi palju meelepärasemad ja põnevamad, aga ilmselt on asi selles, et neile ei pea selgitama, kus ja mis on Eesti ja kas meil elektrit ka on. Nemad ikka tavaliselt selliseid asju juba teavad ja seda põnevam ongi uurida, et miks nad just sellise sihtkoha valiku on teinud. Nii saigi sel korral teha antropoloogilisi uuringuid selgitamaks välja Eesti tugevamaid külgi. Uuringute käigus ilmnes, et põhjused on erinevad, kellele sõber soovitas, kuna pidavat äge olema, kes tuli niisama lantima. Samas leidus ka tegelasi, kes olid purupurjus briti poissmehed, aga nende puhul pole nagunii mõtet sellist asja küsida, võimalik, et nad ei olegi tähele pannud, et Riiast jõuti juba Tallinnasse.
Jalad hakkasid väsimust kurtma alles viimasel pooltunnil, kui kell oli märkamatult 5. hommikutunnile lähenemas. Ausalt öeldes arvasin juba, et sellises auväärses eas ei jõua enam keegi nii kaua üleval olla, aga elu on täis üllatusi! Hommikune linn oli meeldivalt rahvarohke ning päikesepaisteline, mis tekitas kohati segaseid tundeid, et äkki on tegemist juba keskpäevaga. Ikka väga raske on (taas)harjuda oludega, kus ainult 2h on pimedust ning ülejäänud 22h täielikku valgust. Selleks puhuks võtsin isegi välismaalase kombel silmaklapid kaasa, mida sai ka mõnel korral kasutatud.
Aga ootuste suhtes ei täitunud (veel) selline väike soov, et hinnad oleksid kuvatud paralleelselt nii kroonides kui eurodes. Isegi parem oleks kui ainult eurodes, sest krooni väärtus on 7 aastaga ikka kõvasti muutunud ja ma ei saa enam eriti aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Ilmselt kulutan rohkem raha kui oleks paslik, kuna arvutamine on umbmäärane. Aga loodetavasti täitub mu soov juba augustis, mil saab ka hakata inimese kombel hinnasilte vaatama. Vähemalt pole eurokalkulaatorit vaja kasutada.
Nagu ikka pakuti igalpool talupoegadele kohaselt kõvasti süüa, no lauad olid ikka kõvasti lookas. Arvasin, et see on ainult jõulude eripakkumine, aga tuleb välja (ok, tegelt ma olin selle lihtlabaselt ära unustanud), et selline komme on aastaringselt :) Esialgu tundsin pisut muret oma mao pärast, mis on Luxis harjunud kergemat sorti söömisharjumustega funktsioneerima, kuid pärast tundus olukord paratamatu ja oleks ju olnud ebaviisakas keelduda maitsvatest roogadest (ja ma ise ju tahtsin ka neid!). Nii et sai jälle söödud mitme eest ja katsu sa nüüd 30kraadises kuumuses natuke jooksmist praktiseerida..
Seegi kord pidime kohvreid nuumama suitsuvorsti, juustu, kilu ning Tallinna peenleiva ja Leiburi Ruksiga, aga paistab, et söögiaineid, ilma milleta on võimatu elada on aja jooksul jäänud vähemaks. Või siis sai neid piisavalt tarbitud kohapeal? Isegi apteegist ei tundnud ma vajadust suurt kraami kokku kraapida, mis näitab, et oleme aja jooksul ikkagi integreerunud ka ja oskame ka Luxist tooteid leida :) Aga no paraku leiva vastu ei saa ükski bagett ega croissant..
Suvine Maarjamaa on alati väga mõnus ja sõbralik, kodune ka. Aga nagu ütles üks kohalik klassik meil siin, et ka Eestis ei paista koguaeg päike, millest võib välja lugeda, et ega see elu koguaeg sõbralik ja lilleline ei pruugi olla. Noh..nagu igalpool mujalgi. Vähemalt on puhkuse aeg lilleline ja kõige suuremad õied selles on muidugi perekond ja sõbrad, kelle pärast me neid piinarikkaid rändeid ette võtamegi ;)
Eesti oli kombekohaselt sääski täis, aga samuti oli seal palju meeldivaid inimesi. Sõbrannadega spontaanselt õhtusöögile mineku plaanist kujunes hoopis korralik tantsumaraton koos François'ga. Enne jõudsime läbi käia erinevad lõbusad ja mitte lõbusad asutused, kus pakuti rohkema ja vähema alkoholisisaldusega kokteile. Lõpuks aga maandusime klubis Venus, mis oli pungil igasugu tegelastest; tundus, et valdavalt oli tegu välkaritega. Eestit väisavad välismaa inimesed on kuidagi palju meelepärasemad ja põnevamad, aga ilmselt on asi selles, et neile ei pea selgitama, kus ja mis on Eesti ja kas meil elektrit ka on. Nemad ikka tavaliselt selliseid asju juba teavad ja seda põnevam ongi uurida, et miks nad just sellise sihtkoha valiku on teinud. Nii saigi sel korral teha antropoloogilisi uuringuid selgitamaks välja Eesti tugevamaid külgi. Uuringute käigus ilmnes, et põhjused on erinevad, kellele sõber soovitas, kuna pidavat äge olema, kes tuli niisama lantima. Samas leidus ka tegelasi, kes olid purupurjus briti poissmehed, aga nende puhul pole nagunii mõtet sellist asja küsida, võimalik, et nad ei olegi tähele pannud, et Riiast jõuti juba Tallinnasse.
Jalad hakkasid väsimust kurtma alles viimasel pooltunnil, kui kell oli märkamatult 5. hommikutunnile lähenemas. Ausalt öeldes arvasin juba, et sellises auväärses eas ei jõua enam keegi nii kaua üleval olla, aga elu on täis üllatusi! Hommikune linn oli meeldivalt rahvarohke ning päikesepaisteline, mis tekitas kohati segaseid tundeid, et äkki on tegemist juba keskpäevaga. Ikka väga raske on (taas)harjuda oludega, kus ainult 2h on pimedust ning ülejäänud 22h täielikku valgust. Selleks puhuks võtsin isegi välismaalase kombel silmaklapid kaasa, mida sai ka mõnel korral kasutatud.
Aga ootuste suhtes ei täitunud (veel) selline väike soov, et hinnad oleksid kuvatud paralleelselt nii kroonides kui eurodes. Isegi parem oleks kui ainult eurodes, sest krooni väärtus on 7 aastaga ikka kõvasti muutunud ja ma ei saa enam eriti aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Ilmselt kulutan rohkem raha kui oleks paslik, kuna arvutamine on umbmäärane. Aga loodetavasti täitub mu soov juba augustis, mil saab ka hakata inimese kombel hinnasilte vaatama. Vähemalt pole eurokalkulaatorit vaja kasutada.
Nagu ikka pakuti igalpool talupoegadele kohaselt kõvasti süüa, no lauad olid ikka kõvasti lookas. Arvasin, et see on ainult jõulude eripakkumine, aga tuleb välja (ok, tegelt ma olin selle lihtlabaselt ära unustanud), et selline komme on aastaringselt :) Esialgu tundsin pisut muret oma mao pärast, mis on Luxis harjunud kergemat sorti söömisharjumustega funktsioneerima, kuid pärast tundus olukord paratamatu ja oleks ju olnud ebaviisakas keelduda maitsvatest roogadest (ja ma ise ju tahtsin ka neid!). Nii et sai jälle söödud mitme eest ja katsu sa nüüd 30kraadises kuumuses natuke jooksmist praktiseerida..
Seegi kord pidime kohvreid nuumama suitsuvorsti, juustu, kilu ning Tallinna peenleiva ja Leiburi Ruksiga, aga paistab, et söögiaineid, ilma milleta on võimatu elada on aja jooksul jäänud vähemaks. Või siis sai neid piisavalt tarbitud kohapeal? Isegi apteegist ei tundnud ma vajadust suurt kraami kokku kraapida, mis näitab, et oleme aja jooksul ikkagi integreerunud ka ja oskame ka Luxist tooteid leida :) Aga no paraku leiva vastu ei saa ükski bagett ega croissant..
Suvine Maarjamaa on alati väga mõnus ja sõbralik, kodune ka. Aga nagu ütles üks kohalik klassik meil siin, et ka Eestis ei paista koguaeg päike, millest võib välja lugeda, et ega see elu koguaeg sõbralik ja lilleline ei pruugi olla. Noh..nagu igalpool mujalgi. Vähemalt on puhkuse aeg lilleline ja kõige suuremad õied selles on muidugi perekond ja sõbrad, kelle pärast me neid piinarikkaid rändeid ette võtamegi ;)
0 vastust postitusele "Eile nägime Eestimaad"
Postitage kommentaar