Hiroshima
Järgmisena võtsime suuna Hiroshima peale, kuhu sõidab Kyotost kiirrongiga 1,5h. Seal nägi plaan ette veeta kaks päeva, üks neist Miyajima saarel.
Ööbisime seljakotirändurite hostelis, mis asus rongijaamast 10 min jalutuse kaugusel. Ei tea, kas Jaapani backpackerite kohad ongi nii ilusad ja puhtad, aga see koht oli ka kõik, mis mõneks ööks vajalik -- ei midagi uhket ega ka midagi ebameeldivat ja julgen soovitada kõigile.
Hiroshimas polegi nagu õieti muud turismiobjekti, kui aatomipommi muuseum (eesti keeles kõlab küll robustselt!), kus on väga detailselt pildis ja sõnas kõik aatomipommide õudsuse kohta ning selgitatud täpselt, miks ja kuidas valiti lõpp-sihtpunktiks just Hiroshima. Kogu seda infot seedides tekkis esiteks kaastunne, kurbus, õudus ja seejärel viha, et mida kuradit?! Kui Einstein poleks seda uurima hakanud, siis äkki polekski keegi seda massirelva leiutanud? Ja mis kõige rohkem vihale ajas...et ameeriklased otsustasid saata veel eelnevalt täpsemalt testimata pommi ja vaadata, mis saab. Einstein arvas, et sellega võib hävitada väiksema külakese, aga ta ei aimanud pommi tegelikku mõju, veel vähem oskas ta ette näha kiirituse tagajärgi, millega inimesed elavad veel tänapäevalgi. Ja mis kõige kummastavam: nüüdseks on kõige rohkem tuumapäid just venelastel. Seda ma küll ei mõista, milleks neid hoitakse ja keda nad hirmutada ja lollitada püüavad. Tegelikult on ilmselt paljud juba amortiseerunud ja kasutuskõlbmatud, aga venelastele on alati meeldinud maailma hirmuvalitseja rollis olla.
Kui ma seal lugesin, kuidas Hiroshima ja Jaapan üldse on maailmale püüdnud selgitada aatompommi õudsust ja soovitanud tuumarelvaga riikidel sõlmida omavahel rahulepe, siis just mõni päev hiljem tuli uudis, et Venemaa oli nõus mööndusi tegema.
Ainuke hoone, mis rusustunud linnapildist alles jäeti, on tänaseks UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja konserveeritud täpselt sellisena nagu ta 1945. aastal oli. Kui vaadata seda mälestusmärki ja manada ette pildi sellest, kuidas kogu linn oli ühe hetkega rusudeks ja lugematu arv inimesi sai surma, siis tekib küll küsimus, et kas inimkonnas ikka on toimunud evolutsioon? Õeluse evolutsioon äkki. Igatahes ma olen kindel, et igaüks, kes sinna satub, hakkab mõtisklema kurjuse teemadel ja tekib palju "miks?" küsimusi. Mind huvitas eelkõige, mis tundega ameeriklased seal täna käivad..
Aga aatompommide juurest oleks nüüd sujuv üle minna jälle gurmaanluse teemadele! Väsitasime ennast nälja tekitamiseks väheke šopingutänaval ja lõpetasime päeva jälle ühe uue ja põneva roaga: okonomiyaki. Kuna sellised kohad on tavaliselt avatud köögiga, siis jälgisime põnevusega, kuidas road valmisid. Kokapoisid olid suure, lauasuuruse, pliidiplaadi taga ja tekitasid esmalt crêpe'i taolise põhja. Samal ajal praadisid juurde nuudleid, idusid, mereande jms. Lõpuks lõid juurde ka muna ja segasid kõik omavahel kokku. Crêpe pandi lõpuks kõige peale ja valati üle mõnusa tummise kastmega ning kogu see kupatus toodi meile lauda, kus saime hakata seda edasi praadima (lauad koosnesid valdavalt pliidirauast) ja sööma. See kõik kokku oli kohutavalt maitsev, ingveriõlu sobis kõrvale imehästi. Kahjuks me ise ei teinudki sellest pilti, aga panen illustratsiooni mõttes netist leitud pildi.
Teisel päeval käisime ära pühal Miyajima saarel, millel asuv Itsukushima tempel on jällegi UNESCO nimekirjas. Saarele sai praamiga ja kehtis sama pilet, mis rongisõidulgi, nii et Japan Railpassiga sõitjatele väga mugav. Kunagi oli see saar nii püha, et sinna ei tohtinud lihtsurelikud jalga tõsta, aga muidugi tänaseks on see muutunud suureks turismiobjektiks. Vahelduseks linnadele oli saarel mõnus rahulik, sai ronida saare tippu, 535 m kõrgusele, kus võis ka ahve kohata. Kogu tähelepanu oli muidugi templil ja selle ümbrusel, eriti aga torii väraval, mis vastavalt vee tõusudele ja mõõnadele oli vähem või rohkem ligipääsetav.
Ööbisime seljakotirändurite hostelis, mis asus rongijaamast 10 min jalutuse kaugusel. Ei tea, kas Jaapani backpackerite kohad ongi nii ilusad ja puhtad, aga see koht oli ka kõik, mis mõneks ööks vajalik -- ei midagi uhket ega ka midagi ebameeldivat ja julgen soovitada kõigile.
Hiroshimas polegi nagu õieti muud turismiobjekti, kui aatomipommi muuseum (eesti keeles kõlab küll robustselt!), kus on väga detailselt pildis ja sõnas kõik aatomipommide õudsuse kohta ning selgitatud täpselt, miks ja kuidas valiti lõpp-sihtpunktiks just Hiroshima. Kogu seda infot seedides tekkis esiteks kaastunne, kurbus, õudus ja seejärel viha, et mida kuradit?! Kui Einstein poleks seda uurima hakanud, siis äkki polekski keegi seda massirelva leiutanud? Ja mis kõige rohkem vihale ajas...et ameeriklased otsustasid saata veel eelnevalt täpsemalt testimata pommi ja vaadata, mis saab. Einstein arvas, et sellega võib hävitada väiksema külakese, aga ta ei aimanud pommi tegelikku mõju, veel vähem oskas ta ette näha kiirituse tagajärgi, millega inimesed elavad veel tänapäevalgi. Ja mis kõige kummastavam: nüüdseks on kõige rohkem tuumapäid just venelastel. Seda ma küll ei mõista, milleks neid hoitakse ja keda nad hirmutada ja lollitada püüavad. Tegelikult on ilmselt paljud juba amortiseerunud ja kasutuskõlbmatud, aga venelastele on alati meeldinud maailma hirmuvalitseja rollis olla.
Kui ma seal lugesin, kuidas Hiroshima ja Jaapan üldse on maailmale püüdnud selgitada aatompommi õudsust ja soovitanud tuumarelvaga riikidel sõlmida omavahel rahulepe, siis just mõni päev hiljem tuli uudis, et Venemaa oli nõus mööndusi tegema.
Teisel päeval käisime ära pühal Miyajima saarel, millel asuv Itsukushima tempel on jällegi UNESCO nimekirjas. Saarele sai praamiga ja kehtis sama pilet, mis rongisõidulgi, nii et Japan Railpassiga sõitjatele väga mugav. Kunagi oli see saar nii püha, et sinna ei tohtinud lihtsurelikud jalga tõsta, aga muidugi tänaseks on see muutunud suureks turismiobjektiks. Vahelduseks linnadele oli saarel mõnus rahulik, sai ronida saare tippu, 535 m kõrgusele, kus võis ka ahve kohata. Kogu tähelepanu oli muidugi templil ja selle ümbrusel, eriti aga torii väraval, mis vastavalt vee tõusudele ja mõõnadele oli vähem või rohkem ligipääsetav.
0 vastust postitusele "Hiroshima"
Postitage kommentaar