Täiesti ilma resolutsioonita
Seoses Tuljaku kommi maiustamisega meenus koheselt pilt, mis avanes Kalevi kommivabrikus ekskursioonil käies: kommitädi vormib vilumusega kuldsest paberist tuutu, paneb lusikaga sinna sisse šokolaadiglasuuri ja siis kallab välja tagasi (kuna vaja on, et ainult seinad oleksid šokolaadised), seejärel läheb see külmikusse hanguma, et pärast saaks jälle välja võtta ning sisse kummutada koorekreemitäidis ja kõige peale panna jälle šoksiglasuur. Peale jahutuskapis õige vormi võtmist lähevad kommid töökate kätega tädide juurde tagasi, kes panevad ükshaaval kõik kommid karpi. Nii ma siis sõin Tuljakut ja mõtlesin sellele raskele liinitööle, mida mõned meist igapäevaselt teevad. Mõtlesin sellele, kui lihtne on rebida paber ära, pista komm suhu ja läinud ta ongi. Aga kui palju tööd oli kommitädil sellega! Varem ma polnudki Tuljakut söönud, aga peale peene käsitöö observeeringut poetas abikaasa vabrikupoes korvi ka selle kommikarbi, just nende tädide toetuseks :)
Kas sa teadsid, et kõige värskemat Komeedi kommi saab ainult vabrikupoest? Kuigi see sisaldab kurjakuulutavaid transrasvu, sõin ma neid suurima hea meelega. Ausalt öeldes polnudki varem niivõrd värsket Komeeti söönud. Värske tähendab seda, et sisu pole kõva, vaid meenutab mõnusalt voolitavat plastiliini, no mitte maitselt muidugi :) Need kommid, mis poes müüakse on juba laos ja poes tükk aega seisnud ja omandavad hoopis teised omadused.
Üleüldse oli vabrikupoes väga hea ülevaade toodangust, osad produktid tulid üllatusena, sest supermarketites on tavaliselt ikka ühesugune, piiratud valik, mis on tegelikult vaid kübeke kogu Kalevi toodangust.
Kogu seda kommimajandust oli ülipõnev vaadelda. Igas ruumis olid isevärki masinad ja lindid, mis valmistasid ette, segasid või tükeldasid ja tegelikult inimkätel polnud just palju vaja panustada. Pigem on tööd rohkem silmadele ja tähelepanelikkus on kindlasti vajalikeim omadus. Näha oli, et vähe amortiseerunumatel masinatel tuli koguaeg juures sebida ja tekkis palju praaki. Igas ruumis oli erisugune lõhn ja võis aimata, mida seal kokku pannakse. Mõnes oli ka kõrvulukustav masinate mürin ja sealne töötaja jääks ilma kõrvaklappideta üsna pea kurdiks. Kui teiste masinate ja liinide juures askeldavad paaridekaupa inimesed, kes saavad omavahel päevadläbi suhelda ja tunnevad ilmselt üksteist läbi ja lõhki, siis vähe lärmakamate konstruktsioonide operaatorid on rohkem isekeskis ja käivad seltsielu elamas väljaspool oma "kabinetti".
Muidugi ei piirdu käsitöö üksnes Tuljakuga, vaid kogu assortiikommindus on samuti manuaalselt üle käidud. Kommid muidugi valmivad eelnevalt liinil, aga karpi paneb need ikkagi inimkäsi. Ikka iga kommike oma augukesse. Selle liini juures saigi selgeks igihaljas küsimus, kuidas kreem kommi sisse saab. See on väga lihtne: kõigepealt liiguvad assortii vormid šokolaadi pritsiva masina alt läbi, saavad sealt põhja alla; seejärel liiguvad edasi kreemimasina poole, kus need ka vormidekaupa täidetakse; ning siis on taaskord aeg šokolaadikaas peale pritsida ja liikuda liini lõpu poole, kust pannakse need külma tahenema. Müsteerium lahendatud :)
Nagu näha, sai Maarjamaal jälle kasulikult aega veeta ning lisaks kommindusele üllatusin ka ARKi efektiivsuses. Nimelt sain nädala ajaga uued load kätte, koguni nii värskelt prinditud, et lubadekuller jõudis napilt samal ajal letti kui mina. No tõesti ei väsi iga kord imestamast, kuidas asjad võivad mõnes kohas väga kiirelt käia ja teises kohas, khm, vanemas Euroopa osas, "väheke" aeglasemalt. Õnneks jõuab siin ka imestada, kuidas mõnes valdkonnas jõutakse isegi 21. sajandisse, näiteks elukohatõendi saab tellida netist! Kindlasti jõuab kogu bürokraatia masinavärk kunagi tulevikus tehnikasajandisse, aga ma ei mõista, mis see nii kaua aega võtab. Kas süüdi on inimesed, poliitika, suutmatus, tahtmatus, oskamatus, vanameelsus? Ent vähemalt igikelts natuke liigub juba :)
Uusaastaresolutsioonidest ma suurt ei pea, vaid üritan oma soove jooksvalt täita. Ootamatult kukkus seekord nii välja, et peaaegu kogu aasta puhkused said juba vähemalt lennupileti näol ilme ette. Mõni asi on veel lahtine, aga vähemalt mõte liigub hoogsalt. Veebruaris on plaan minna üle kolme aasta taas (Šveitsi) Alpide karget õhku hingama ja mägesid suuskade/laudadega vallutama. Ei tasu unustada ka after skid ja juustufondüüd! Paar korda väisame Eestit, kirsside õitsemise ajaks kupatame ennast Jaapanisse ning ülejäänud plaanid jooksevad aja jooksul ise õigesse vormi. Inimene peab ju omale mingid eesmärgid sättima, mida oodata, eks :)
Mõtlesin selle üle, et miks mind viimasel ajal üldse bloggerisse ei kutsu ja leidsin, et see koht on juba natuke ajale hambusse jäänud. Infotehnoloogia on juba ammu välja pakkunud alternatiive igasuguste muude ja palju interaktiivsemate kohtade näol kui seda on blogi. Uue aja moodne vidin on Twitter, aga minu meelest palju mõnusam suhtluskeskkond on hoopis Facebook. Blogi ja Twitter on natuke anonüümsemad ja seal ikkagi väga täpselt ei tea, kellele me kirjutame, pealegi lugema võib tulla igaüks (kuigi Twitteri puhul ilmselt teab rohkem, aga ma pole sellesse süvenenud). Facebookis aga saab ise valida, keda sõbraks võtta, seega kellele jagada oma isikliku elu killukesi. Ja see on minu meelest täiesti geniaalne leiutis, sest muul viisil ei teaks ma, et Chicago hotellist kolleeg sai lapse (mille kohta ilmus postitus kohe peale sünnitust!), kus maailma otsas parasjagu keegi viibib, mida sööb või mis tujus on. Blogi on ikkagi suurema info kogum, kui üks lause ja selle peale läheb palju aega. Aga suhtluskeskkonnas postitad oma mõtte ja saad koheselt ka vastukaja ning kaasaelamist. Pealegi ei viitsita enam liiga pikki tekste lugeda (mhm, ime, et sa üldse nii kaugele lugesid:) ), sest infot liigub niigi palju ja meie keskendumisvõime ühele asjale on kõvasti kahanenud, eriti interneti puhul. Alati peab lahti olema palju aknaid, saab teha samal ajal tööd, kui lugeda midagi või jälgida kedagi jne. Küsimus on selles, et kuhu me nii jõuame või mida taotleme?
Kas sa teadsid, et kõige värskemat Komeedi kommi saab ainult vabrikupoest? Kuigi see sisaldab kurjakuulutavaid transrasvu, sõin ma neid suurima hea meelega. Ausalt öeldes polnudki varem niivõrd värsket Komeeti söönud. Värske tähendab seda, et sisu pole kõva, vaid meenutab mõnusalt voolitavat plastiliini, no mitte maitselt muidugi :) Need kommid, mis poes müüakse on juba laos ja poes tükk aega seisnud ja omandavad hoopis teised omadused.
Üleüldse oli vabrikupoes väga hea ülevaade toodangust, osad produktid tulid üllatusena, sest supermarketites on tavaliselt ikka ühesugune, piiratud valik, mis on tegelikult vaid kübeke kogu Kalevi toodangust.
Kogu seda kommimajandust oli ülipõnev vaadelda. Igas ruumis olid isevärki masinad ja lindid, mis valmistasid ette, segasid või tükeldasid ja tegelikult inimkätel polnud just palju vaja panustada. Pigem on tööd rohkem silmadele ja tähelepanelikkus on kindlasti vajalikeim omadus. Näha oli, et vähe amortiseerunumatel masinatel tuli koguaeg juures sebida ja tekkis palju praaki. Igas ruumis oli erisugune lõhn ja võis aimata, mida seal kokku pannakse. Mõnes oli ka kõrvulukustav masinate mürin ja sealne töötaja jääks ilma kõrvaklappideta üsna pea kurdiks. Kui teiste masinate ja liinide juures askeldavad paaridekaupa inimesed, kes saavad omavahel päevadläbi suhelda ja tunnevad ilmselt üksteist läbi ja lõhki, siis vähe lärmakamate konstruktsioonide operaatorid on rohkem isekeskis ja käivad seltsielu elamas väljaspool oma "kabinetti".
Muidugi ei piirdu käsitöö üksnes Tuljakuga, vaid kogu assortiikommindus on samuti manuaalselt üle käidud. Kommid muidugi valmivad eelnevalt liinil, aga karpi paneb need ikkagi inimkäsi. Ikka iga kommike oma augukesse. Selle liini juures saigi selgeks igihaljas küsimus, kuidas kreem kommi sisse saab. See on väga lihtne: kõigepealt liiguvad assortii vormid šokolaadi pritsiva masina alt läbi, saavad sealt põhja alla; seejärel liiguvad edasi kreemimasina poole, kus need ka vormidekaupa täidetakse; ning siis on taaskord aeg šokolaadikaas peale pritsida ja liikuda liini lõpu poole, kust pannakse need külma tahenema. Müsteerium lahendatud :)
Nagu näha, sai Maarjamaal jälle kasulikult aega veeta ning lisaks kommindusele üllatusin ka ARKi efektiivsuses. Nimelt sain nädala ajaga uued load kätte, koguni nii värskelt prinditud, et lubadekuller jõudis napilt samal ajal letti kui mina. No tõesti ei väsi iga kord imestamast, kuidas asjad võivad mõnes kohas väga kiirelt käia ja teises kohas, khm, vanemas Euroopa osas, "väheke" aeglasemalt. Õnneks jõuab siin ka imestada, kuidas mõnes valdkonnas jõutakse isegi 21. sajandisse, näiteks elukohatõendi saab tellida netist! Kindlasti jõuab kogu bürokraatia masinavärk kunagi tulevikus tehnikasajandisse, aga ma ei mõista, mis see nii kaua aega võtab. Kas süüdi on inimesed, poliitika, suutmatus, tahtmatus, oskamatus, vanameelsus? Ent vähemalt igikelts natuke liigub juba :)
Uusaastaresolutsioonidest ma suurt ei pea, vaid üritan oma soove jooksvalt täita. Ootamatult kukkus seekord nii välja, et peaaegu kogu aasta puhkused said juba vähemalt lennupileti näol ilme ette. Mõni asi on veel lahtine, aga vähemalt mõte liigub hoogsalt. Veebruaris on plaan minna üle kolme aasta taas (Šveitsi) Alpide karget õhku hingama ja mägesid suuskade/laudadega vallutama. Ei tasu unustada ka after skid ja juustufondüüd! Paar korda väisame Eestit, kirsside õitsemise ajaks kupatame ennast Jaapanisse ning ülejäänud plaanid jooksevad aja jooksul ise õigesse vormi. Inimene peab ju omale mingid eesmärgid sättima, mida oodata, eks :)
Mõtlesin selle üle, et miks mind viimasel ajal üldse bloggerisse ei kutsu ja leidsin, et see koht on juba natuke ajale hambusse jäänud. Infotehnoloogia on juba ammu välja pakkunud alternatiive igasuguste muude ja palju interaktiivsemate kohtade näol kui seda on blogi. Uue aja moodne vidin on Twitter, aga minu meelest palju mõnusam suhtluskeskkond on hoopis Facebook. Blogi ja Twitter on natuke anonüümsemad ja seal ikkagi väga täpselt ei tea, kellele me kirjutame, pealegi lugema võib tulla igaüks (kuigi Twitteri puhul ilmselt teab rohkem, aga ma pole sellesse süvenenud). Facebookis aga saab ise valida, keda sõbraks võtta, seega kellele jagada oma isikliku elu killukesi. Ja see on minu meelest täiesti geniaalne leiutis, sest muul viisil ei teaks ma, et Chicago hotellist kolleeg sai lapse (mille kohta ilmus postitus kohe peale sünnitust!), kus maailma otsas parasjagu keegi viibib, mida sööb või mis tujus on. Blogi on ikkagi suurema info kogum, kui üks lause ja selle peale läheb palju aega. Aga suhtluskeskkonnas postitad oma mõtte ja saad koheselt ka vastukaja ning kaasaelamist. Pealegi ei viitsita enam liiga pikki tekste lugeda (mhm, ime, et sa üldse nii kaugele lugesid:) ), sest infot liigub niigi palju ja meie keskendumisvõime ühele asjale on kõvasti kahanenud, eriti interneti puhul. Alati peab lahti olema palju aknaid, saab teha samal ajal tööd, kui lugeda midagi või jälgida kedagi jne. Küsimus on selles, et kuhu me nii jõuame või mida taotleme?
Tervitusi lumest!
Kaunis ja särav leht!