Tai IV

Lunastasime pileti, mille peal seisis: pick up with minivan to Phuket + 24 seats VIP bus. Nagu juba arvasite, siis selline asi kõlab hästi vaid paberil. Minibuss pidi meid peale korjama hotellist, kuid peale 30 min ootamist ei olnud temast kippu ega kõppu. Helistasime reisibüroole, kust öeldi, et juht jäi haigeks ja nad otsisid parasjagu uut juhti. Tund aega hiljem helistasime uuesti ja kinnitati, et buss on teel. Just sel hetkel keeras ta juba hotelli ette ning saime kergendusest ohata. Järgnevalt loksusime bussiga mööda külavaheteid, tundus, et lõpmatult.

Jutu järgi pidime jõudma Phuketi bussijaama, mis nagu selgus, tähendas ootepaviljoni kuskil maantee ääres. Meie minibussi juht hakkas järgnevalt kahekordseid busse (mis ei olnud sugugi 24-kohalised) hääletama. Esimene neist keeldus meid peale võtmast. Järgmises paistis kohti olevat ja meie kohvreid asuti peale toppima. Ri kohver mahtus vaevu peale, kuid minu omale enam ruumi ei jätkunud, kuna pagasid olid kõik täiesti suvaliselt visatud, mõni ime. Lõpuks nõudsin ma, et minu kohvrit jälle kõige viimasena peale ei visataks. Õnneks pandi see turvaliselt bussi sisse ja ma sain rahulikult öösel magada. Noh..vähemalt nii ma lootsin. Peale seda kui taikeelne Hollywoodi film kinni keerati, pidi järgnema öörahu. Kui mu eesistuja peatsis hakkas prussakas ringi jalutama, siis me saime aru, et see ei ole ainuke elukas. Järgnevalt ilmus neid välja nii põrandal kui akna peal, tapa palju tahad, neid jagus terveks ööks ja enamgi. Lõpuks kui ma olin selle tõsiasjaga leppinud, tõmmanud silma- ja kõrvaklapid pähe ja jäänud magama, hakkas ootamatult kell 1 öösel tai muusika räuskama ja tuled pandi põlema. Selgus, et järgneb söögipaus. Parkimisplatsil oli lugematus koguses samasuguseid busse, kusjuures ükski neist ei olnud 24-kohaline. Bussis instrueeris lindile loetud hääl, et meid kostitakse tasuta toiduga. Läksime seda otsima, kuid ei suutnud leida, sest igal pool olid tasulised söögiputkad. Läksime bussijuhi käest küsima, aga juba eemalt lähenedes hakkas ta kätega vehkima ja oli selge, et ta ei oska meile ööd ega mütsi öelda. Õnneks üks meie bussikaaslane (enamus olid taid, muidugi paistavad 4 valget inimest silma ja jäävad meelde) tuli ja näitas, kuhu minema peab. Suure ümara laua taga sõime kõhud riisi ja parti täis (hiljem selgus, et düsenteeria oli ka paketis) ning sõit võis jätkuda. Nüüd juba ei häirinud prussakad üldse ja ma ei viitsinud neid enam maha lüüa, vaid vaatasin, kuidas nad eesistuja peas jalutasid. 

Kell 6 hommikul muutus tee kuidagi siledaks ja enam mitte nii käänuliseks ning paistma hakkasid suurlinna tuled. Bussijaamas olid varmalt ootel ja abivalmis taksojuhid, kes kohe ennast külge pookisid. Üks härra tegi omaarust suurepärase pakkumise ja tahtis meid 500 bahti eest ära viia. Meie, kangekaelsed, istusime taksomeetriga taksosse, kus sõidu lõpus tiksus ette 100 bahti.
Seda vist ei pea mainima, et tagantjärgi tarkusena valiks me bussi asemel lennuki :)

Bangkokis oli jäänud veel ainult vana aasta ära saata. Tegime seda linna kõrgeimas tornis, Baiyoke Toweris, kuhu oli tähistama tulnud ainult käputäis inimesi. Õhtu pomm oli see, kui õnneloosi käigus võitsime majutuse kaheks (!) ööks...Phuketisse. Saatus kindlasti naeris sellel hetkel irooniliselt meie üle :)

See üritus lõi pitseri kogu Tai reisile, kinnitusega, et me ei soovi enam (vähemalt nii pea) sellesse riiki tagasi tulla. Võrreldes jaapanlastega, kellele on väga oluline kliendi heaolu ning kelle naeratuse taga on silmnähtavalt siirus, on taid hoopis teisest puust. Nii kui nad raha kätte saavad, on neil üsna ükskõik mis sa selle eest saad ja kas sa üldse õnnelik ka oled. Nemad on oma kasu kätte saanud, sina vaata ise, kuidas hakkama saad. Just see inimeste suhtumine tegi maigu mõrudaks, olles mõned kuud varem kogenud jaapanlaste külalislahkust ja sõbralikkust (isegi kui ingl keelt üldse ei osata), andis taide kasuahnus väga suure kontrasti. Muidugi pean rõhutama, et see kõik on ainult minu isiklik arvamus, läbi enda kogemuse. Võib-olla olid ootused liiga kõrged, võib-olla see riik ja mentaliteet meile lihtsalt ei sobi. Äkki kui Tai oleks meie esmakordse välisreisi sihtkoht olnud, oleks me palju leebemad olnud ning poleks osanud midagi oodata? Ainukesed nüansid, mida võib kiita, on söök ja massaaž -- neid nad oskavad ülihästi.

kommid(2)

Tai III

Patong 
Phuketist ei olnud mul tegelikult mitte mingit ettekujutust. Erinevate juttude põhjal võis kokku panna mitmenäolise pildi, aga tegelikkust nägi alles kohapeal, oma silmaga. 
Päeval paistis Patong, kus peatusime, kuidagi väga vana ja väsinud, lausa trööstitu koht. Tänavatel liikus inimesi üllatavalt vähe ringi ning peagi selgus, kus nad kõik on. See selgus siis kui me olime oma varbad liiva sisse asetanud.
Patong Beach
Jälle peab ütlema, et ma ei olnud elu sees (isegi Hispaanias mitte!) näinud nii tihedasti asustatud rannariba! Õigemini seal polnud enam mingit riba, sest kõik oli täidetud rannatoolidega, mis tundus, et on norm. Keegi polnud oma rätiku peal, sest seal ei olnud selleks ruumi, kõik peavad toolid rentima. Selle riba peal oli võimalik ringi kõndida ainult vees, sest kogu liivaala mustas turistidest. Ega veeski nalja polnud. Seal sõitsid ringi kõikvõimalikud veesõidukid, eriti palju võis näha parasailingut (veolangevari), kus paadid sõitsid risti-rästi, edasi-tagasi ja imekombel ei läinud nöörid omavahel kuidagi sassi. Lähemal vaatlusel selgus, et lisaks farangile rippus varju küljes ka üks pisike abiline. Justnimelt rippus, sest ta ei olnud mitte kuidagi sinna kinnitatud, vaid istus farangi kukil või lendles lihtsalt nööride küljes. Nendel oli funktsiooniks varju õigesse suunda juhtida ning nad tulid sellega väga suurepäraselt toime. Müstikaks jäi see, kas nad püsivad alati õhus ikka?

Mida pimedamaks läks taevas, seda säravamaks muutusid Patongi tänavad. Jalutlesime ringi ja leidsime ennast järsku keset punaste laternate tänavat, Bangla roadilt. Päeval oli see tavaline tänav, kus käis liiklus, kuid öösel seal autod ei sõitnud, vaid voolas inimmass, baarist-baari. Iga baari juures oli sisseviskaja, kes peibutas happy houri, sex show või ping-pongiga. Igale maitsele leidus midagi. Loomulikult käis stseeni juurde ka totaka-õnneliku ilmega farangid, kelle käevangus oli üks või mitu pisikest taid. Reeglina oli tegemist koledate vanamehenässidega, kes ilmselgelt olid omadega seitsmendasse taevasse jõudnud. Eks kogu  puhkuse aja jooksul sai näha selliseid paarikesi, mis pani ikka ja jälle mõtisklema, et mis fenomen see on? Oleks olnud huvitav küsida nende inimeste käest motiivide kohta. Kas nad otsivad seda tõelist õnne või on see ainult vahepala, enne pere juurde naasmist? Otsisin vastust netist ja leidsin huvitava artkli selle kohta, mis andis päris hea kokkuvõtte toimuvast. 

Phuketis oli meil plaan külastada rahvusparki ja imetleda loodust, kuid kui hakkasime vastavaid ekskursioone otsima, siis üllatuseks ei leidnud midagi sobivat. Põhiliselt pakuti elevandisõitu ja ahviteatrit, mõne paketi juures oli ka korraks mainitud rahvusparki, aga see tundus olevat vaid väike fragment. Ainuke sobiv variant, mis pakuti, oli isiklik taksojuht kogu päevaks. Progranmi panime ise kokku, see sisaldas mitmeid looduslike kohtade külastamist, kuid tegelikkuses kujunes kõik teisiti. Taksojuht ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt, mistõttu oli meil kohati väga keeruline ennast talle selgeks teha. Õnneks oli talle reisibüroo poolt meie soovid ette antud, kuid ta pakkus sellest hoolimata meile oma kohti (kust ta oleks väikse nutsu turistide toomise eest saanud). Tahtsime kummipuusid vaatama minna, aga taksojuht ei leidnud seda üles ja ütles lõpuks, et see on kinni. Nii juhtus ka ühe teise sihtkohaga, mille kohta ta teatas, et kell on juba liiga palju ja enam ei jõua. Poole tuuri peal hakkas ta nagu uni peale käima, et kas me tahame juba süüa, ta viib meid ühte ägedasse kohta. Lootsime, et see saab olema tema onupoja autentne väike külarestoran, kus on imemaitsvad toidud. Haa, tegelikult viis ta meid hiiglaslikku turistide restorani. 
Teised peatused, mis soovisime olid talle ilmselgelt sobivad, sest, nagu hiljem selgus, sai ta sealt pappi. Pärlifarm ei tähenda seda, mis te arvate. See on ehetepood, mille sissepääsu juures istub vanamees, kes avab sinu rõõmuks ühe pärlikarbi ja pakub seda ühtlasi ka müügiks. Edasi peab minema poodi ja soovitatavalt ostma võimalikult palju pärleid oma laekasse. Teine sarnane koht oli nakari (ingl k cashew nut) "tehas", kus oli sama skeem, et väljanäitusele oli pandud üks tädi, kes näitas, kuidas pähkleid avatakse (kõik tuleb käsitsi avada!), ülejäänud osa oli pood, kust sai soetada pähkleid nii söögi kui joogina. 
orhideefarm

Ainuke autentne osa sellest tuurist oli orhideefarmi külastus, kus nägi päriselt ka orhideesid. Vabatahtlikult soetasime endale ühe kaunitari koju ka, mõne aasta pärast võib öelda, kas oli õnnestunud ost või mitte. 

Kui Ao Nang oli skandinaavlaste päralt, siis Phuket on venelaste koht. Neil on oma reisibürood, oma giidid. Tai kaupmehed pöördusid meie poole koguaeg vene keeles, tänaval, poes ja rannas kuuldub põhiliselt vene keelt -- see oli täielik Venemaa! Phuket oli ka koht, kus me kuulsime lõpuks eesti keelt, kui kaks minikleitides ja tagumikuni juustega tsikid omale söögipoolist otsisid ja arutlesid, kas näidiseks pandud toidud tehakse mikrouunis soojaks. 
ise tehtud, hästi tehtud!

Kõige meeldivamad mälestused Phuketist olid transvestiidishow ja kokanduskursus. Viimases saime selgeks, et tai toitusid on imelihtne valmistada, põhiline konks on värsketes koostisainetes. Käisime pärast ka Luxi hiinlaste poes otsimas, kas saame kodus toite järgi teha ning avastasime, et meie silmad olid justkui rohkem avanenud. Kindlasti olid kõik need asjad (sidrunhein, galangal, kaffiri laimi lehed, magus basiilik) varem ka letil, aga me lihtsalt ei osanud neid otsida :) 
Transvestiidishow kujutas endast kostüümidraamat, palju tantsu ja laulu (kahjuks ainult lindi pealt tulnuna). Laval käis nii Barbie kui Lady Gaga, poolmees-poolnaine jpm värvilisi edevaid tegelasi. 

Kuna soovisime metsikust, siis oli jälle aeg asjad kokku pakkida ja bussi peale sättida, et Bangkoki tagasi sõita.

kommid(0)

Tai II


Phi Phi Don vaateplatvormilt
 
 Krabi linna kohta ei oska ma midagi öelda, sest sinna me ei läinud, ent Ao Nang, kus on ainult üks tänav, on läbi ja lõhki selge. Võiks isegi öelda, et meie parimad mälestused seonduvad just selle kohaga. Kõigepealt oli meie väikse hotelli perenaine väga sõbralik ja vastutulelik. Muidugi oli mängus alati raha, aga tundus, et talle oli oluline see, et teine pool jääks ka rahule. Isegi kell 23 polnud mingi probleem osta omale järgmise päeva ekskursioon. Tema käest sai alati kompetentset infot ning üldise hotelliteenusega jäime samuti väga rahule.
Võib-olla oli Ao nang meeldivam kui teised kohad, kuna seal oli palju põhjamaalasi? Üldiselt olid inimesed rahumeelsed ja keegi ei laamendanud ega räusanud. Nii ei saa öelda järgmise sihtkoha, Ko Phi Phi Don, kohta.


pikasabapaadid
 Paljud soovitasid Phi Phi saarele minna ainult korraks, kuna see ei väärivat pikemat peatumist. Meie plaan nägi ette 3 ööd kohapeal, et natuke süübida sellesse paradiisisaarekesse. Üldjuhul paradiis peaks tähendama üksildast, rahulikku kohta, kus on ainult rand, laine loksub ja kookos kukub puu otsast. Phi Phi on hoopis vastupidine. Seal on massiliselt turiste, põhiliselt backpackerid, kes mitte ainult niisama ei puhka seal, vaid ka töötavad baarides ja sukeldumiskohtades. Nö linnas käis vilgas turuelu, kus sai osta fikseeritud hinna eest kaupa, reeglina keegi kaubelda ei tahtnud ja kirtsutas kohe nina kui julgesid teist hinda pakkuda. 

Jällegi peesitasime natuke rannas, aga üsna pea tahtsime näha rohkem lähiümbrust ja Phi Phit ennast. Võtsime ette pika, väsitava ja treppiderohke matka saare vaateplatvormi juurde. Ülevalt tundus kõik peo peal ja võis ainult ette kujutada, mis pilt avanes siis kui tsunami enam-vähem samal ajavahemikul seda saart külastas. Paistis, et see vahesündmus oli juba ära unustatud ja jätkus vilgas  puude langetamine ja ehitustöö. Räägitakse, et kui Phi Phi rütm nii jätkub, siis on peagi tulemas ökokatastroof. Näha oli, et prügi pärast väga muret ei tunta, seda vedeleb igal pool. Tundus, et seda saarelt ära ei veetagi ja võib ise ette kujutada, kas mingist ümbertöötlemisest võib rääkida või mitte. Üldmulje jäigi pigem räpane, vana ja väsinud, lohakas. Mitmed tuttavad on öelnud, et 10 aastat tagasi oli saar praktiliselt inimtühi ja võis näha ka sealse looduse ilu, aga peale "The Beach" filmi läheb kõik aina hullemaks, sest kõik tahavad oma paradiisi otsima minna. Leonardo ju selle leidis..

Maya Bay
Täpsemalt leidis ta selle Maya Baylt, mis oli loomulikult üks ja ainus koht, kuhu iga inimhing peab minema. Sinna korraldas tuure iga reisibüroo ja pikasaba paadi juht. Kui meie sinna kohale olime ujunud (meie laev ei saanud randuda, kuna oli nii suur), siis pidime kreepsu saama. KÕIK need reisikorraldajad olid samaaegselt sellel, väljareklaamitult maailma kauneimal, rannal. Meie jaoks ei olnud seal mitte midagi ilusat, sest me lihtsalt ei näinud randa! Mootorpaadid ja inimesed varjasid kogu vaate. See oli küll vist kõige hullem turistikoht, kuhu me oleme iialgi sattunud. Miks paadid ei võinud sinna järgemööda minna? Miks kõigil sama graafik pidi olema? Veetsime seal 15 minutit, pildistasime ja filmisime seda meeletut rahvamassi ja ujusime oma laevale tagasi. Mida Leonardo sellise vaate peale oleks öelnud?

tüüpiline Thinglish
 Õhtuti toimus linnas suurem joomine. Baarides oli koguaeg happy hour, mille raames oli võimalik ennast pildituks juua, sest eriti soodsa hinnaga sai osta omale ÄMBRITÄIE (ingl k bucket) kokteili. Neid ämbrikesi müüdi nii baarides kui ka eralettides. Selle peale võib ainult öelda, et kus on suur pakkumine, seal peab olema ka suur nõudlus.

Tuleb ära märkida, et Phi Phi elanikud olid hoopis teistsugused kui maismaa taid. Juba välimuselt, nagu R ütles, meremustlased olid kuidagi väga hajevil olekuga. Nad oleks eelistanud mitte midagi teha, täpselt samasugused olid ka nende poolt pakutavad teenused -- lohakad ja hoolimatud. Inglise keele sõnavara piirdus väga primitiivsete väljenditega nagu you take photo now, jump!. Infot ei jagatud tuuridel üldse, lihtsalt öeldi, et mine uju nüüd kaldale. Kui ma uurisin ringiujuvate meduuside kohta, kas need ohtlikud ka on, siis tüübid ei saanud aru ja ütlesid vastuseks yes/no/yes/no. Kui ühele austraallasele meduus näkku ujus ja ta kõrvetada sai, siis saime aru, et parem oleks eemale hoida. Snorkeldama viidi meid täiesti suvalistesse kohtadesse, kus polnud midagi vaadata! Aga programmi kohta sai pärast öelda, et näe, see osa sai tehtud. 
Just siis kui me olime arvanud, et hullemaks minna enam ei saa..alati on vastus, et saab küll :) Olime jõudnud Phuketi lõbuelukeskusesse: Patongi.  

kommid(0)

Tai I

Kui ma loen oma eelmise korra postitust Taist (tegelikult ainult Bangkokist), siis näis seekord palju asju kuidagi hoopis teises valguses. Loogiline ka, sest eelmine kord olime seal ainult 4 päeva, seekord aga pikad kolm nädalat, mille käigus avanes minu meelest Tai tõeline pale. Tuntud kui tuhande naeratuse maa, aga mis seal naeratuse taga tegelikult on? Nüüd tundub isegi jänkide naeratus siiramana.

Taid on imekombel ajaloo jooksul suutnud vältida okupeerimist ja seda väga lihtsal põhjusel: nad on suutnud olla korraga kahel rindel, sõbraga ja vaenlasega! See on olnud võimalik, kuna nad on alati omakasu peal väljas, alati peavad nemad saavutama oma tahte ja peale seda tulgu või uputus. Täpselt seda tundsime me pea igal sammul. Muidugi kaasa on kõvasti aidanud valge inimene, farang, kes on läinud sinna laiama ja ajanud kohalikel lati kõrgele. Kauplemine on olnud taide jaoks täiesti normaalne osa elust, kuid varem kehtis põhimõte, et kui kokkulepe on saavutatud, tähendab, et mõlemad pooled tunnevad, et maksavad/saavad õiglase tehingu hinna, kumbki ei tunne ennast petetuna. Mis aga praegu toimub, on midagi hoopis muud. Praegu kehtib põhimõte, et tai küsib farangi käest kümnekordse hinna ja vaatab, kas leidub mõni lollike, kes sellega silmapilkselt nõustub. Loomulikult leidub, alati leidub. Seejärel vaatab tai, et nii asi toimib ja jätkab oma strateegiat, sest valge inimene on igal juhul miljonär ja tal on kodus rahapuu. Nüüd aga on väike probleem kui ilmub farang, kes järsku hakkab hinda madalamaks kauplema, sest ta on juba kohanenud ja aru saanud, et tuleb jääda põhimõtteliseks. Isegi kui mängus on 1€, siis ei ole asi sugugi rahas, vaid ikka ja alati põhimõttes, et Tai kontekstis on see 1€ kohalike jaoks suur raha, AGA Tais ei tohiks euroopa hindadega nõus olla.
Seni ei ole mulle absoluutselt kauplemine meeldinud, eriti kui müüja on nukra kutsika näoga ja lisaks veel anub takka. Süda läheb ju hardaks ja hakkab kahju...Aga seekord hakkasin ma põhimõtet järgima, et ostan midagi siis, kui see hind ka minu jaoks õiglane tundub. Kauplemine algas alati väga lõbusalt, kus müüja pani kohe pommi alla müstilise hinnaga, aga kui me selle peale lasime valla suure imestuse ja nentisime, et eelmises kohas küsiti hoopis teist hinda, siis imeväel langes hind märkimisväärselt. Lõpuks saime aru, et kui lõpphind teeb müüja näo eriti pikaks, aga samas ta ikkagi on nõus kaupa tegema, siis järelikult ei saanud me liiga palju petta. Lõpuks tekkis lausa hasart, kui tuli hakata kauplema (sest seda tuleb teha iga päev ja pea iga teenuse/kauba üle) ja oli ka olukordi, kus müüja ütles nägemist ning ära me läksime.

Ma saan aru, et kauplemine on osa kultuurist, aga kuskil on ka piir. Kui ma olen iga päev sihtmärk ja mind visatakse nooltega, siis kaua nii jaksab? See oli tõesti üks asi, mis mind väga häiris Tai puhul. Just nende suhtumine, et farang on nii rumal, et küll saab koti pähe tõmmata. Selle kõige juures võivad nad olla väga sõbralikud, aga alati tuleb meeles pidada, et nad tahavad sult midagi saada, mitte ei ole niisama heast tahtest sõbrad. Nt kui me tegime jalutustuuri Bangkoki vanas linnaosas, siis kaardiuurimise ajal astus meie juurde lõbus vanamees, kes küsis kuhu me läheme ja kust tuleme. Tükk aega veeretasime niisama juttu ja esimest korda tundsin, et vau, see onkel on nii sõbralik ja ei tahagi meile midagi müüa. Muidugi väike kahtlus oli, et ta lõpus ütleb, et tema nõuandel on ka hind. Tegelikult hammustasime tema omakasu välja selles, kuidas ta käskis meil ilmtingimata minna tehasesse, kus on ainult täna (31. dets) võimalik tavainimesel kaupa soetada. Ta joonistas meile kaardi, seletas, et kõige lihtsam on sinna minna tuk-tukiga. Rõhutas, et me peaks kindlasti võtma kollase tuk-tuki, sest see on kõige soodsam ning järgmisel hetkel ilmus imeväel meie juurde kollane tuk-tuk! Onkel ütles, et näete, seal ta ongi, 100 bahti eesti viib ta teid ära tehasesse ja veel paari kohta. Selle peale hakkas meil kiire ja vantsisime oma tuuri edasi teha..

Vahepeal juhtus minu jaoks selle reisi kõige naljakam seik (loomulikult Ri kulul:), mida ma kahjuks ei märganud filmida. Ületasime teed ja järsku hüppas meie juurde mutike, kes kukkus karjuma "happy new year" ja üritas Ri pihku seemneid pista. Teadagi, see polnud mingi uusaastasoov heldimusest, vaid tädi üritas meile seemneid müüa, et neid tuvidele sööta. R puikles vastu ja tõstis käed üles, aga tädil õnnestus jõuliselt ta pihk võtta, seemnekott sinna panna ja siis see katki rebida! Nüüd ma vaatasin põnevusega, mis R teeb ning kogu järgnev seik oli lihtsalt ülikoomiline. R sai vihaseks ja pistis kogu krempli tädile põlletaskusse ning soovis samuti head uut aastat :) Ma polnud veel nii üllatunud, ehmunud ja pettunud nägu näinud, aga sinna ta oma seemnetega jäi. Ilmselt võtab ta järgmiseks korraks põlle eest ära :)

Osaliselt olime ise süüdi ka, et pidevalt turistilõksudesse sattusime, kuna olime ise valinud sellised sihtkohad. Mõte oli selles, et enne tuleks üle vaadata, kui hull see kõik tegelikult on ja miks nii paljud inimesed ikkagi lähevad Krabile ja Phuketisse. Mis seal tõmbab?
Krabi puhul ma saan aru, seal on tõesti ilusaid randu ja lisaks on ka midagi muud teha kui ainult rannas vedeleda. Peatusime Ao Nangis, mis osutus skandinaavlaste kolooniaks: soome ja rootsi keel domineerisid absoluutselt. Tundus, et seal poldnudki teisi rahvaid. Põhiliselt oli tuldud peredega ja ilmselgelt oli see puhkus ainult rannale pühendatud. Me peesitasime ka natuke rannas, aga päike väsitas peagi ära ja läksime uurima, kuhu veel minna saaks.

Üks unustamatu retk oli rafting+elevandisõit. Raftingul ma polnud varem käinud, kuna see tundus kuidagi väga metsik ja ohtlik, samas ka natuke põnev. Kohapeal selgus, et see oli kohutavalt äge! Peale 5 km teekonda tundus, et see oli kõigest soojendus ja nüüd alles tahaks hakata sõudma, aga kahjuks sai sõit nii ruttu läbi. See on asi, mida tahaks kindlasti kunagi kuskil veel proovida. Peale raftingut lükati meid Jumbo selga, kes hakkas vantsima džungli poole. Kui me jõudsime metsa alla, siis ehmusin isegi ära, milline tee seal ees ootas. Elevant ei tahtnud üldse edasi liikuda ja tema kasvataja pidi suure vikatiga talle koguaeg kõrva taha lööma. Sel hetkel hakkas mul elevandist nii kahju ja ma oleks hea meelega kohe maha tulnud. Ise ka ei tahaks märjal, porisel, libedal takistusrajal käia, ma täiesti mõistsin Jumbo tõrksust. Lõpuks ta soostus edasi liikuma ja meie siskondasid lõplikult segi loksutama. Ma polnud varem elevantidega kokku puutunud, aga nad avaldasid väga muljet oma intelligentsusega. Nimelt astusid nad koledal porisel teel täpselt sellesse jälge, mis oli eelnevalt sisse tammutud. Kohe oli näha, et elevant kompas enne jala mahapanemist seda auku, kuhu peab astuma. Ta teadis, et seal võib olla libe, samas ei olnud porilombis näha, kui sügav see on, seega tegi ta iga sammu äärmise ettevaatlikkusega. Samal ajal käis lont otsivalt okstes ja põõsastes, rebides kaasa head ja paremat. Vahetult enne sõidu lõppu hüppas Jumbo peremees maha ja käsutas R'i istuma elevandi pea peale. Elevant ei saanud aru mis toimub ja vaatas pidevalt selja taha, kus ta peremees mühatades teda edasi kamandas. Iga kivi või käänaku juures jäi Jumbo seisma ja kiikas küsivalt selja taha, et saada peremehe heakskiit edasiliikumisel.
Niisiis on minu jaoks elevandisõit tehtud ja edaspidi eelistaks neid näha džunglis vabalt ringi jooksmas, vabavoliiselt valitud teede peal :)

Võtsime Ao Nangis veel paari tuuri, mille käigus kanuutasime mangroovide ja koobaste vahel ning teisel tuuril külastasime erinevaid randu ja lõpuks jäime metsiku tormi kätte. Eelneva kauni päikesepaistelise ilma asemele tuli suur hallollus, mis mattis enda alla kogu nähtavuse, lisaks peksis paati meeletu vihm. Ootasime kuni suurem vihm oli üle jäänud ja asusime udus tagasiteele.

Pean veel ära mainima, kuidas me üldse Ao Nangi kohale saime. Nimelt otsustasime, et olgu meie reis natuke metsik ka ja broneerisime omale öörongi kohad. Väljumine oli Bangkokist õhtul ja kohalejõudmine pidi plaani järgi toimuma kl 6 paiku hommikul. I klassi kupeed olid väljamüüdud, seega võtsime kohad sisse II klassis, kus minu hämminguks ei paistnud kuskil magamiskohti. Üsna peagi hakkas vilgas mehike vagunites kolistama ja ronima, mis tähendas, et siiski-siiski, voodid olid täitsa olemas, lihtsalt peidus. Võiks öelda, et uni oli (kõrvatroppide ja silmaklappidega) väga sügav ja pikk. Kuni selle hetkeni kui kõik hakkasid kolistama ja hambaid pesema, mis tähendas, et varsti saab maha. Ei, nii see siiski ei läinud. Miskipärast jäime suvalises kohas seisma ja enam edasi ei liikunud. Lõpuks tuli kuskilt info, et me jõuame 2h hiljem kohale. Kõik hakkasid muretsema, et mis siis edasi saab, kuna edasiminemiseks olid bussipiletid. Kinnitati, et bussid ootavad.
2h pärast saime ise ka kinnitust, et tõesti bussid ootasid, pealegi neid oli nii palju, et me ei suutnud enda bussi üles leida. Küsimise peale juhatati meid järgmise bussini, kuni lõpuks olime me komöödiafilmi moodi ringi peale teinud ja jõudsime tagasi esimese bussini, mis tegelikult osutuski õigeks küüdiks. Niisiis algas teekond bussiga, mis pidi kestma mõned tunnid, lõppsihtkohana Krabi bussijaam. Tegelikkuses viidi meid kuskile väiksesse külla reisibüroosse, kus tuli tund aega oodata järgmist bussi.
Peagi käsutati farangid kuskile posti juurde, kus ka kohalikud ootasid. Ette vuras vingugaasi elukas, kus olid valdavalt taid, sekka ka mõned valged. Seda meile ei öeldud kui kaua bussisõit võtab ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel: keegi ei tea seda ette. Tundus, et buss peatus peaaegu iga posti juures, sest ametlike peatuste asemel toimis peatumine käeviipe alusel. Samamoodi oli mahaminejatega; igaüks ütles, kus peatust vaja on. Lõpuks tuli juba uni peale, sest polnud aimugi, kui kaua me veel loksuda võime.

Kohale me jõudsime, aga sugugi mitte bussijaama. Sõitsime hoopis põllu peal asuva katusealuse juurde, kus oh üllatust, asus reisibüroo. Muidugi öeldi meile, et see on bussijaam ja nüüd peab igaüks takso võtma, nemad korraldavad kõik. Kuna kellelgi polnud muud valikut, sest meid oli viidud kuskile linnast eemale, siis pidid kõik võtma ettenähtud hinnaga takso. Enne veel osutas üks itaallane mu kohvri peale ja teatas, et vahepeal kui me korraks peatusime, käis ta kohvreid bussi peale tõstmas. Vaatasin oma sumadani ja tõepoolest uhiuus välimus oli asendunud räsitud ja kriimulisega. Itaallane rääkis, et kuna pagasiruum oli kohvritest pungil, siis luuk olevat sõidu ajal lahti tulnud ja paar kohvrit kukkus kurvis välja. Ma ei tea küll, mis imeläbi see juht üldse kinni pidas...Järgmisena hakkasid rääkima inglased, kes küsisid, kas meil on ikka rahakotid ja passid alles, sest siis kui kõik magasid, olevat kohalikud poisid roninud istmete all ja üritanud sobrada farangide kottides. Paistis, et kelleltki midagi varastada ei õnnestunud, aga mõte oli ikkagi õõvastav, sest magamise ajal istus kott lihtsalt jalgade juures.
Peale mõningast muljetamist käsutati meid kastiga autosse, et hakata Ao Nangi sõitma. Uskumatu, et selline pisike kökats suutis mahutada nii palju suuri valgeid inimesi! Üks ameeriklane enam peale ei mahtunud, aga ta oli nõus taga lihtsalt seisma nagu prügikastiautomees.

kommid(0)

Nice


Kuna ma prantsuse keele osas pole (veel) alla andnud, siis tegin juba märtsis otsuse, et kasutan tööandja poolt pakutavat võimalust ja üritan keelt omandada Prantsusmaal. Esialgu ootasin hirmuga kooliaega, sest senised keelekursused on tavaliselt täielikud piinatunnid ja isegi ainult kord nädalas tundub see liiga tihti korduvat. Siis järsku kolm nädalat igapäevaselt koolipinki nühkida tundus palju hirmsam. Kuidagi märkamatult saabus september ja hämminguga avastasin, et ma polnud täitnud oma plaani, mis nägi ette lugeda läbi üks pr. keelne raamat ja teha grammatika harjutusi. Polnud midagi parata, tuli loota heale õnnele ja vanale rasvale.
Lennupilet ja majutus said ära broneeritud juba märtsis, kusjuures juba siis ei olnud võimalik samas korteris 3 nädalat järjest viibida, vaid tuli leppida viimase nädala puhul hotellimajutusega. Muidugi muretsesin ma eelnevalt juba ka seltskonna pärast ja kupatasin omale kaheks nädalaks (ja kahes vahetuses) kompanjonid kohale. 
Luxair viis meid abikaasaga 1,5 lennutunni kaugusele Nizzasse, kus kestis veel meiemõistes tavapärane suvi (igapäevaselt 25 kraadi), samal ajal kui kodus oli juba jopeilm ja vihma ladistas. Me ei suutnud oma õnne uskuda, et nii vähese ajaga leidsime end nii teistsugusest kohast. Lennujaam asub kohe 7 km rannapromenaadi lõpus, mis tähendab, et saabudes võib hakata kohe imetlema mägist rannaäärt koos imelise sinise Vahemerega.
Saabusime hommikul kell 8 nagu korralikele turistidele kohane ja võtsime alustuseks takso. Ilmnes, et taksojuht rääkis prantslase kohta väga selget inglise keelt ning andis meile soovitusi, kuhu minna ja mida teha. Ning ühtlasi teatas ta kurva uudise, et Nizzas paistab päike 300 päeva aastas. See oli küll julm temast! 


kodutänav öises valguses
vaade korteri rõdult
Kuna lennujaam oli niivõrd lähedal, siis jõudsime suhteliselt ruttu korterisse, kus omanik meid juba lahkelt vastu tahtis võtta. Meilitsi suheldes jäi mulje, et tegemist on kurja eaka daamiga, kellega hakkab raske olema, aga tegelikult tervitas meid rõõmsameelne itaalia-prantsuse segu noormees. Pärast küsisin talt veel, et miks ta oma kirjad allkirjastas kui "Madame", mispeale ta ütles, et see on ta ema meiliaadress. Eks itaallased ongi oma emaga lähedased ja nagu selgus, siis jagavad isegi mailboxi :)

Korter oli ühe magamistoaga, piisavalt ruumikas ning valgusküllane. Asus ta viimasel korrusel, kust sai hommikuti terrassilt päikesetõusu imetleda. Auskoht oli mugavalt kesklinnas, place Garibaldi ääres, koolini oli jalutamist 15 minutit -- sõnaga kõik tundus kuidagi liigagi ideaalne. 
Nizza vanim hotell Negresco,
ehitatud 1912
Nizza on suhteliselt väike ja kompaktne, igale poole on võimalik ka jala minna ning soovi korral saab liikuda trammide-bussidega. Põhiliselt on see muidugi orienteeritud puhkajatele-turistidele ja põhitegevus on siiski rannakividel päevitamine ja soolavees hulpimine. Justnimelt rannakividel, sest meile harjumuspärast liivaranda seal pole, see asub hoopis kaugemal lahesopis. Nizza plaaži pinnas on rannajoone alguses väga suurte kividega kaetud, mida rohkem lennujaama suunas liikuda, seda väiksemaks lähevad kivid ning madalamaks jääb kallas. Alguses oli natuke naljakas kivihunnikus lebada, kuid sellega harjus ruttu ära ja lõpuks oli mõnus soe ja vilumus sees, kuidas endale kivide vahele ase valmis seada. 
park
Vesi on teadupärast Vahemeres väga soolane, mis tähendab, et seal ei pea ujumiseks eriliselt vaeva nägema. Kõige mõnusam on minna vette, visata jalad ja käed harki ning mängida meritähte. Kusjuures vesi on tänu kivisele põhjale kristalselt selge ja paistab läbi ka väga sügaval. Nizza naaberlinnas osutus vajalikuks ka snorkeldamise varustus -- selgus, et kõhu all ujus päris palju kalasid ning üks sõbranna silmas isegi kaheksajalga!

Monaco
Teisel nädalal saatsin koju tagasi abikaasa ning saabus tellimus Eestist, kolme sõbranjega. Kuna kool kestis ainult kella 13ni, siis saime teha igaks päevaks plaane erinevate objektide külastamiseks. Plaanid said ilusti täidetud ja käisime muuhulgas ära Monacos, Cannes'is ning kõrvalküla (Villefranche'i) kaunitel randadel. Peab mainima, et kõige rohkem üllatas mind Monaco ja pettumuse valmistas Cannes. Monaco osutus väga ilusaks, puhtaks ja suuremaks kui ma esialgu olin arvanud. Tänavatel oli näha pidevalt politseinikke, keda väidetavalt pidi jaguma iga viie elaniku kohta üks. Tegime seal mõned jalutustiirud, üritasime printsi lossiõuel kohata ja sõitsime turistirongiga veelkord kõik tähtsamad kohad läbi. Täiesti piisab ühest päevast, et piisav ülevaade ja selle koha hingamisega ühte rütmi saada.

Cannes

Cannes'i suhtes olid meil vist liiga suured ootused. Arvasime, et kuna seal toimub filmifestival, siis leiame eest glamuurse ja šiki linna, aga tegelikkus on hoopis vastupidine. Võib-olla oli asi ka selles, et kogu rannaäär oli ümbritsetud turvaaiaga, mille taga toimus jahtide regatt ja tavakodanik ei näinud muud, kui valget planku. Kesklinn sisaldas endas palju poode ja mida lähemale jõuda festivali paleele, seda uhkemaks lähevad brändid. Tundub, et Hollywoodi staarid ei lähe kaugemale kui palee, seal kõrval asuvad 5* hotellid ning Louis Vuittoni laadsed poed. Aga miks nad peaksidki? Helikopter maandub otse õige maja taha ja punane vaip rullitakse ukse ette.

Peale rannapäeva oli mõnus läbi jalutada vanalinnast, võtta endale üks itaaliapärane gelato (Itaalia piir on 30 km eemal) ning jälgida turistide sebimist ja suveniiripoodide väisamist. Või kui kõht on tühi, siis võib kiiremaks kosutuseks proovida kohalikku kiirtoitu soccat, mis välimuselt ja maitselt meenutab omletti ja ma olin täiesti kindel, et selle tegemisel kasutatakse muna ja natuke oli tunda ka kartulit. Kuid googeldades selgus, et tegelikult koosneb see ainult kikerherneste jahust ja oliiviõlist, millele serveerides jahvatatakse peale musta pipart. Veel üks omapärane kohalik spetsialiteet on beignet de fleur de courgette, mis on taignas friteeritud kabatšoki õis. Õpetajad soovitasid seda kindlasti proovida ja nende kirjeldused olid juba sellised, et mahlad hakkasid suus liikuma. Viimasel õhtul õnnestus mul seda maitsta ja tõepoolest oli see mõnus suutäis, kuid ei midagi erilisemat kui jaapanlaste tempura :)
Kui jutt juba söögi peale liikus (mis on ju tegelikult üks tähtis osa turisti igapäevaelust), siis pean mainima, et viimasel nädalal olin ma sunnitud peaaegu igal õhtul seadma sammud kondiitriäri poole, kust võtsin peale tartelette au citron meringée (sidrunikook beseega) ja naudisklesin seda vee ääres laine loksudes. Proovisin seda kodus järgi teha ning järeldus oli, et järgmine kord tean juba paremini, kuidas tuleb õhulisem besee ja muredam põhi :)

Söömise mõttes Nizzas juba nälga ei jää. Kuna ajalooliselt on nad olnud ka itaallaste meelevallas, siis on köögid enamasti segunenud ja restoranides saab nii traditsioonilist prantsuse kui ka itaalia kööki, lisaks ka segakööki. Väga palju on ka kiirtoidukohti, kust saab kaasa haarata kiire pitsa, kebabi või võileiva. Õhtusöögi ajaks sätitakse vanalinna üles hordide kaupa ringi voolavatele turistidele vastavad söögikohad, vastavate hindadega muidugi. Palju kasulikum on jalutada põhisaginast natuke eemale ja avastada tagatänavatel väiksemaid (ja vaiksemaid) kohti, kust kuuleb rohkem kohalike mula ja võib saada palju originaalsema maitseelamuse osaliseks. Kuigi, nii mõnedki autentsed söögikohad peidavad ennast ka vanalinna kitsastel tänavatel ja nende leidmiseks peaks eelnevalt kohalikega konsulteerima.

trammimuru
Kui rääkida transpordist, siis võib öelda, et see on äärmiselt mugavaks tehtud. Bussipiletil on standardhind: olenemata, kas sõidad Cannes'i või Monacosse, on hind ikka 1€/suund. Muidugi Cannes'i sõites võiks pigem rongiga minna (u 8€), sest buss peatub iga posti juures ning seetõttu võtab sõit aega pea 2h (testitud!), rong võib aga ka 20 minutiga sama sõidu ära teha. Monacosse võib kindlasti bussiga minna, see ei olnud nii piinarikas ja on kilometraaži poolest lähemal ka.

Aga kui rääkida minu igapäevasest tööst, ehk õppimisest, siis võib öelda, et see oli mu elu lahedaim kool (Idiom). Tõesti, seal ei olnud piinapinke ega piitsutajaid, vaid hoopiski väga-väga meeldivad ja lõbusad õpetajannad, kes juba kl 8 hommikul suutsid õpilaste ajud tööle panna koos ohtra nalja ja naeruga. Teemad, mida käsitleti, olid äärmiselt praktlised igapäevaelus, lisaks saime palju targemaks ka prantlaste harjumuste ja kultuuri osas. Grupp koosnes põhiliselt šveitslastest, sekka ka neiu Lichtensteinist, rootslane, sakslane ja taani-inglise tõugu noormees. Kolmandaks nädalaks olime saavutanud juba nii mõnusa sisekliima, et tahtsime igal õhtul dringitada. Viimasel õhtul oli eriti kurb, kui osad pidid kooliga hüvasti jätma ja me teadsime kõik, et sellises koosluses me enam ilmselt ei kohtu.

naaberlinn Villefranche-sur-Mer

Õnneks suutis see kool mind veenda, et keeleõpe võib ka meeldiv ja kasulik olla. Kui esialgu tundus kolm nädalat pikk aeg, siis tegelikult oleks tahtnud koguni kolm kuud seal veeta. Äratulles tundsin küll, et väike evolutsioon on toimunud ja vähemalt läks üle hirm valestirääkimise ees ja ühtlasi sain näha, mis konstruktsioone ja aegasid ma kõige sagedamini kasutan. Kahju, et tööandja ei pea vajalikuks iga-aastaselt kõiki soovijaid sellise formaadiga keelekoolidesse saata...:)

kommid(0)

Normandia tuurid

Niisiis, juulis oli pulmadest möödunud aastake ja kui suhtes midagi tähistada, siis olgu see ikka pulma-aastapäev :) Sobivalt saime kingiks voucheri valida kogu Prantsusmaa ulatuses välja ööbimine ühes chambres d'hôtes (wikipedia selgitus: kodumajutus on hommikusöögi või köögi kasutamise võimalusega, füüsilise isiku talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte), sisuliselt châteaus (lossis). Kuna Prantsusmaa põhjaosa on meie jaoks veel avastamata, siis otsustasimegi võtta ette teekonna Normandiasse (600 km).

Sõit oli sujuv nii Belgia kui Prantsusmaa kiirteedel, vahepeal tuli ainult teetolle tasuda ( u 20€ kuni Caenini) ja erilisi puhkajate horde sinna suunale polnud.

Château François d'Ô
Courseulles-sur-Meri kohalejõudes olime küll erutunud meie ööbimiskohast. See oli justkui ajas tagasireisimine kusagile lossiajastusse. Perenaine oli väga sõbralik ja külalislahke, mis tegi olemise veelgi mõnusamaks. Seadsime ennast oma hiigelkõrge laega toas sisse ja läksime tühjale kõhule kohta kätte näitama. Enne veel jalutlesime rannapromenaadil, mis oli natuke kurva väljanägemisega. Mitte kole, aga seal polnud eriti kedagi. Ühe rannaputka peal oli kiri, et me läksime teise kohta (lõunasse?). Mõnes mõttes oli arusaadav, sest samal ajal kui Luxis olid soojarekordid, oli seal ookeani ääres ainult 22 kraadi sooja. Ega seal polnudki muud peale hakata kui alustada oma mereelukaterohket nädalavahetust: esimeseks prooviks olid merekarbid camemberti/roqueforti juustuga. Ainult üks sõna: vau! Seni olin ise teinud karpe valge veini kastmes, aga nüüd saime uusi ideid ja kohe kindlasti prooviks neid ise ka roqueforti juustuga teha. Ok, selle jutu peaks oma toidublogisse panema hoopis :)


Luc-sur-Mer
Järgmiseks päevaks olime broneerinud uue ööbimiskoha ja seda Luc-sur-Meris, mis asus mõnikümmend kilomeetrit Courseullest. Enne veel tuuritasime Caenis, mis on selle piirkonna suuremat sorti linnake. Tegemist on armsa ja sõbraliku linnaga, kust leiab ajaloolisi vaatamisväärsusi ning samuti uuema aja omasid (poode :)).

mõõn
Õhtuks vurasime oma hotelli, mis asus otse mere ääres. Aga see ei tähendanud kohe, et me oleks teinud õhtuse ujumise, ei. Meie, kui läänemere-äärne rahvas, pole ju harjunud sellega, et veetaset reguleeriks tõusud ja mõõnad. Seda saab vabalt jälgida aga Atlandi ookeani ääres. Veetaseme tipp-punkt oli u kell 16 ja peale seda hakkas vesi vaikselt tagasi vajuma, ehk siis, kes veel ujuda tahtis, pidi seda kiiremas korras tegema. Päikeseloojangu ajaks oli alles ainult kole vetikane platoo ja vee katsumiseks tuli kõndida poole ookeani peale, ausalt. Hommikul tervitas samasugune pilt, mis kestis kuni kella 13ni, mil vesi oli juba kalda poole hakanud liikuma. Mis see teeb siis..mõni tund jääbki peesitamist ja ujumist ja täpselt niimoodi rahvas seal ka oli. Mõõna ajal istuti kohvikus ja promeneeriti ringi, mitte ei vedeletud liival. Seal on hästi näha, kuidas loodus määrab meie rütmi, mitte vastupidi.

Õhtu lõpetuseks ludistasime austreid ja tegime lõpparve ka selle väikse linnaga. Võib veel mainida, et kes mõtiskleb, kas sinnakanti tasub peatuma jääda, siis tasub ikka :) Hotelle väga palju polnud, küll aga sõitis kõvasti haagissuvilaid ringi. Ja neile olid mere ääres eraldatud vastavad kohad, kus paistis vilgas elutegevus käivat. Ainuke miinus oligi vähemalt sel ajahetkel meie jaoks ilm, mis ei lubanud rannaplaane realiseerida.

villadega rannariba
Lõpuks oligi käes pühapäev, mis tähendas kojusõitu. Enne aga sõitsime läbi suurematest ja väiksematest linnakestest, millest paaris ka peatuse tegime. Paistis, et pühapäeval otsustas ilmataat lahkem olla ja kukkus korralikult selga praadima. Kasutasime kohe juhust ja laotasime oma praadimislinad laiali sellisesse kohta nagu Houlgate. Vesi oli ka sobivalt tõusuteel ja peale paari tundi oli peaaegu jõudnud juba jalgadeni ronida.
Selles kohas tuli jälle sajanditetagune tunne peale, sest pole just tavapärane, et kogu rannaäärne jalutusrada on palistatud villadega, üks uhkem ja teine vanem kui kolmas. Tundub, et Normandia rannikuäärne ala ongi olnud juba ammustest aegadest popikas ja igaüks on pidanud vajalikuks endale uhke suvituskoht püsti panna. Kusjuures tundus, et samas stiilis ehitisi tehakse ikka veel edasi, selline olekski justkui üldine stiilinõue? Või siis on asi lihtsalt selles, et ringi liiguvad suured rahakotirauad.

üks tavapärane kodu
Järgmine läbisõidetav linn oli Deauville. Oh sa, ma ei teadnud, et Normandias asub teine Monaco! Ringi liikusid uhkemast uhked autod ja inimesed, tee ääres olid bling-bling kasiinod ja õhus oli tunda tugevat rahalõhna. Alustasime oma tuuri inimtühjast külakesest ja nüüd paistis pilt minevat aina fäänsimaks. Tundus, et kogu rahvas oligi kontsertreerunud just sellele piirkonnale, kuna mujal suvitasid valdavalt lehmad, kes võimaldasid toota seda mõnusat Camemberti juustu, mille poolest Normandia kuulus on. Tuleb välja, et Deauville oli vanasti oma 100 elanikuga väike küla, kus tegeleti peamiselt põllumajanduse ja karjakasvatusega. 1858. aastal aga alustas Napoleon III poolvend hertsog Morny "elegantsi kuningriigi" ülesehitamist. Nelja aastaga sai linn valmis, mille kasiino, hotellid, ilus rand ja võistlusrada hakkasid paljusid Pariisi ja muu maailma aristokraate Deauville´i puhkama meelitama. Kuigi Deauville on pidevalt ajaga kaasas käiv linn, ei ole seal unustatud arhitektuuri ja kultuuri traditsioone. Näiteks on muutmatuna säilinud 1881. aastast pärit raekoda ja turuplatsilt võib endiselt leida käsitöömeistrite tooteid. 1923. aastast on päris ka Pompei vannid, mis oma ehituselt meenutavad antiikaega.
Kindlasti tasub seal peatuda (kui parkimiskoha leiab) ja ringi vaadata, kahjuks meie seekord seda teha ei jõudnud.

Enne kui veel täielikult kodu manu suundusime, tegime õhtusöögi peatuse ka Honfleuris. Veelkord sai proovida merekarpe, seekord siidris (mitte eriti muljetavaldav). Tundus ilus roheline olevat, aga siingi ei pühendanud rohkemat aega linnaga tutvumiseks.

Lõppkokkuvõttes oli pikk sõitmine igati väärt; sai natuke näha, palju maitsvaid roogasid ja veine tarbida ning chillida.

kommid(0)

Eile nägime Eestimaad

Eestis käimise postituste alla võib ka varsti panna sildi "reisimine", sest nii see iga kord kipub olema. Alustades sellest, et sinna kaugele Põhjamaale jõudmiseks võib kuluda oma 12h, alates hetkest kui astun kodust välja ja lõpetades hetkega kui astun vanemate koduuksest sisse. Vähemalt seekord läks meil nii palju väärtuslikku aega raisku, kuna testisime Air Balticu marsruute. Alustuseks sõitsime 2h Frankfurti, kuhu jätsime Ljuba meid parklasse ootama, seejärel lend Riiga (sellest lennujaamast veel saab lähitulevikus üks suur link, mis ühendab Ida-Euroopa muu maailmaga!), väike 30 min vahepeatus ja läksidki meie teed abikaasaga lahku: tema lendas Tartusse ja mina Tallinnasse. Ühest küljest oli see tema jaoks ajasääst, kuna Tallinn-Tartu ots pole ka kõige mugavam ja teinekord ka valutum, teisest küljest aga tekkis kohutav tülpimus sõitmisest ja istumisest. Peaks (Kallas) Siimule isiklikult kirjutama, et kassasaad, ühendagu KÕIK Euroopa pealinnad omavahel, sest Luxembourg on ka ju üks suur pealinn, kust inimesed tahavad külmadele maadele lennata! Tegelikult võib varsti avaneda uus võimalus Bitburgist lennata, aga see on esialgu ainult paberil olev plaan..

Eesti oli kombekohaselt sääski täis, aga samuti oli seal palju meeldivaid inimesi. Sõbrannadega spontaanselt õhtusöögile mineku plaanist kujunes hoopis korralik tantsumaraton koos François'ga. Enne jõudsime läbi käia erinevad lõbusad ja mitte lõbusad asutused, kus pakuti rohkema ja vähema alkoholisisaldusega kokteile. Lõpuks aga maandusime klubis Venus, mis oli pungil igasugu tegelastest; tundus, et valdavalt oli tegu välkaritega. Eestit väisavad välismaa inimesed on kuidagi palju meelepärasemad ja põnevamad, aga ilmselt on asi selles, et neile ei pea selgitama, kus ja mis on Eesti ja kas meil elektrit ka on. Nemad ikka tavaliselt selliseid asju juba teavad ja seda põnevam ongi uurida, et miks nad just sellise sihtkoha valiku on teinud. Nii saigi sel korral teha antropoloogilisi uuringuid selgitamaks välja Eesti tugevamaid külgi. Uuringute käigus ilmnes, et põhjused on erinevad, kellele sõber soovitas, kuna pidavat äge olema, kes tuli niisama lantima. Samas leidus ka tegelasi, kes olid purupurjus briti poissmehed, aga nende puhul pole nagunii mõtet sellist asja küsida, võimalik, et nad ei olegi tähele pannud, et Riiast jõuti juba Tallinnasse.

Jalad hakkasid väsimust kurtma alles viimasel pooltunnil, kui kell oli märkamatult 5. hommikutunnile lähenemas. Ausalt öeldes arvasin juba, et sellises auväärses eas ei jõua enam keegi nii kaua üleval olla, aga elu on täis üllatusi! Hommikune linn oli meeldivalt rahvarohke ning päikesepaisteline, mis tekitas kohati segaseid tundeid, et äkki on tegemist juba keskpäevaga. Ikka väga raske on (taas)harjuda oludega, kus ainult 2h on pimedust ning ülejäänud 22h täielikku valgust. Selleks puhuks võtsin isegi välismaalase kombel silmaklapid kaasa, mida sai ka mõnel korral kasutatud.

Aga ootuste suhtes ei täitunud (veel) selline väike soov, et hinnad oleksid kuvatud paralleelselt nii kroonides kui eurodes. Isegi parem oleks kui ainult eurodes, sest krooni väärtus on 7 aastaga ikka kõvasti muutunud ja ma ei saa enam eriti aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Ilmselt kulutan rohkem raha kui oleks paslik, kuna arvutamine on umbmäärane. Aga loodetavasti täitub mu soov juba augustis, mil saab ka hakata inimese kombel hinnasilte vaatama. Vähemalt pole eurokalkulaatorit vaja kasutada.

Nagu ikka pakuti igalpool talupoegadele kohaselt kõvasti süüa, no lauad olid ikka kõvasti lookas. Arvasin, et see on ainult jõulude eripakkumine, aga tuleb välja (ok, tegelt ma olin selle lihtlabaselt ära unustanud), et selline komme on aastaringselt :) Esialgu tundsin pisut muret oma mao pärast, mis on Luxis harjunud kergemat sorti söömisharjumustega funktsioneerima, kuid pärast tundus olukord paratamatu ja oleks ju olnud ebaviisakas keelduda maitsvatest roogadest (ja ma ise ju tahtsin ka neid!). Nii et sai jälle söödud mitme eest ja katsu sa nüüd 30kraadises kuumuses natuke jooksmist praktiseerida..

Seegi kord pidime kohvreid nuumama suitsuvorsti, juustu, kilu ning Tallinna peenleiva ja Leiburi Ruksiga, aga paistab, et söögiaineid, ilma milleta on võimatu elada on aja jooksul jäänud vähemaks. Või siis sai neid piisavalt tarbitud kohapeal? Isegi apteegist ei tundnud ma vajadust suurt kraami kokku kraapida, mis näitab, et oleme aja jooksul ikkagi integreerunud ka ja oskame ka Luxist tooteid leida :) Aga no paraku leiva vastu ei saa ükski bagett ega croissant..

Suvine Maarjamaa on alati väga mõnus ja sõbralik, kodune ka. Aga nagu ütles üks kohalik klassik meil siin, et ka Eestis ei paista koguaeg päike, millest võib välja lugeda, et ega see elu koguaeg sõbralik ja lilleline ei pruugi olla. Noh..nagu igalpool mujalgi. Vähemalt on puhkuse aeg lilleline ja kõige suuremad õied selles on muidugi perekond ja sõbrad, kelle pärast me neid piinarikkaid rändeid ette võtamegi ;)

kommid(0)

Veneetsias

Kui esmaspäev vabaks antakse ja reede ise vabaks teha, siis on ju nädalavahetus täitsa mõnusalt pikk. Just täpselt paras selleks, et (taas)külastada Veneetsiat. "Taas" tähendab, et käisin seal esimest korda 1998. aastal klassiekskursiooniga, aga kuna olime seal ainult pimedal ajal, siis nagu ei mäletanudki õieti midagi.

Seekord sai üle pika aja jälle Ryan Airi "võlusid" nautida ja selgelt oli näha, et ka neil on masu majas. Nüüd on nii, et pardale võib võtta ainult ühe koti, st isegi käekott tuleb kokku pakkida ja kohvrisse tõsta. Kuna meil olidki ainult käsipagasid, siis üritasime võimalikult kompaktselt pakkida ja samas ka võimalikult väheste riietega hakkama saada. Eelmise reisi ajal soetatud kohvri käsikaal kulus vägagi marjaks ära!
Ega meil polnudki midagi varjata, kohvrid polnud ülekaalus ja asusime rahulikult lendu ootama. Piiride kompamiseks panin seljakoti ka selga, et näha, mis saab. Kui oli aeg pardalemineku järjekord moodustada (kusjuures see ei toimunudki tund aega enne väljumist nagu varem! inimesed on vist mõistlikumaks muutunud :)), siis hakkasid Mupo moodi vestides tegelased inimesi takseerima ja kamandasid meid kaalu juurde. Selline protseduur tuli küll täieliku üllatusena, eriti arvestades, et kõik kontrollid olid juba läbitud. Kohvrid mõõdeti ja kaaluti täpselt üle ja õnneks ei olnud meie käest millegi eest pileti lisatasu nõuda. Seljakoti kohta midagi halba ei öeldud, vaid kästi see ka kaalule panna. Ilmselt tuleks ka tax free poes šoppamisega ettevaatlik olla ja veenduda, et ikka kõik asjad kotti ka mahuvad, muidu on Mupol põhjust lisamaksu nõuda.

Üldiselt muus osas ei saanud seekord üldse nuriseda. Lend läks sujuvalt, jõudsime varem kohale nagu alati, kõlasid fanfaarid, millega Ryan Air omale õlale patsutas ja kahjuks toimus lõpus ka aplaus (ma igakord loodan, et seda ei tule!). Veneetsia aga tervitas meid lämmatava kuumusega ja pani nentima, et meil on suhteliselt valed riided kaasas.

Transport linna oli väga mugavalt korraldatud: juba pagasilintide juures sai masinast bussipileti osta ja uksest välja astudes võis otse bussi peale ronida. Bussiajad on täpselt lendude saabumisega kohandatud ja kui lend juhtub hilinema, siis ei lähe ka buss kuskile. Sõit kestis tund aega ja tehti mitmeid peatusi, mille peale sattus üks ameeriklasest daam ähmi täis, kuna kartis, et sõidab Veneetsiast mööda (kuigi see oli lõpp-peatus).

Piazzale Roma kihas kõigest -- bussidest, autodest, inimmass oli ka meeletu! Suundusime kohe vaporetto (veebuss) peatusesse, kuna tundus, et nii võib kiiremini ööbimiskohta jõuda. Pärast nägime, et me polnudki üldse kaugel, aga esimesel korral oleks kindlasti ära eksinud :)

B&B oli andnud suhteliselt selged juhised, mille järgi leidsime koha ruttu üles. Meid tervitas tädi, kes küsis kohe arglikult, et kas me itaalia keelt ei oskagi. Lähemal uurimisel aga selgus, et ta on pärit Moldaaviast ja seejärel jäimegi igapäevaselt suhtlema vene keeles. Igatahes sai rohkem aru kui tema itaalia keelest :)

Ööbimiskoht tundus olevat tavaline 4 magamistoaga korter, koos köögi ja elutoaga. Meile sattus tuba privaatse vannitoaga, mis tähendas seda, et see asus üle koridori eraldi ruumis. Kuna eriti palju rahvast seal ei liigelnud, siis ei tekkinud kordagi olukorda, kus see häirinud oleks.
Hommikul oli võimalus kõiki elanikke söögilauas kohata, kuna hommikusöök oli pereformaadis, ehk siis elutoas suure laua taga. Tädi küsis saabudes kohe, et mis kohvi me hommikul juua soovime ja loomulikult tellisime cappuccinot, mis Itaalias on lihtsalt oivaline. Hommikul siis toodi hiiglaslikus tassis (pigem kausis!) nn cappucciono kohale. Tehniliselt võis seda niimoodi nimetada, kuna paki peal on see tõesti kirjas, aga tegelikkuses tuli meelde lapsepõlve periood, mil ma tarbisin suurtes kogustes pakipulbri cappuccinot. No ausõna Itaalia oli küll viimane koht, kust ma sellist petukaupa oleks oodanud! Hommikusöök ise oli ka suhteliselt itaaliapärane, ehk siis moosisai, jogurt ja mahl. Pärast küsis R moldaavlaselt, et а завтра можно нормальный кофе?. Sai küll ja täitsa maitsvat.

Linnaga tutvumiseks oli meil ettenähtud täpselt 2,5 päeva, mis arvestades meie harjumuspäraselt pikki ja jalutusrohkeid päevi oli vägagi paras aeg. Mulle kohutavalt meeldis selle linna juures, et liikuda sai igalepoole jala, mitte ühtegi automoodi asjandust liikvel polnud. Ainuke transpordivahend oli paat selle igas vormis ja mõõdus. Kuna tänavad on kohati väga kitsad, siis võib seal isegi jalgrattaga keeruline liigelda olla. Pealegi tuleb pidevalt sildade treppe voorida, kuna see on ju lõppude lõpuks üks suur kanalitelinna kuningas.

Iga reisimisega saame me järjest targemaks ja leiutame uusi viise, kuidas oma elu mugavaks teha. Nagu näiteks võtsin ma natuke aega kinnisideeks, et mul on vaja ühte seljakotti, mida saab kokku kägardada ja panna omakorda käekotti. Seekord veendusin, et ost tasus ennast väga ära, kuna sellises vormis kott ei võta üldse ruumi, samas mahutab vajadusel väga palju. Teine uuendus, mis meile on lisandunud, on Lonely Planet iPhone's. Väikeste linnade puhul polegi eraldi raamatut mõtet kaasa vedada, kuna kogu info saab juba telefonist kätte. Kõige-kõige-kõige kasulikum selle juures on GPSiga linnakaart! Te ei kujuta ette, kui palju sellega võib aega säästa :) Eriti just sellistes araablaste stiilis linnades, kus kõik näeb justkui välja samasugune, iga tänavanurgatagune võib ette tuua üllatusi ja äraeksimine on täiesti garanteeritud. Selle funktsiooniga aga polnud me kunagi eksinud, kuna GPS tuvastas (muidugi satelliidi leidmisel) koheselt meie asukoha ja sealt nägime täpselt, kuhu edasi minna. Seekord oli küll kaasas ka raamat, aga me ei kasutanud sealset kaarti mitte ühtegi korda. Tehnikahuvilised nagu me oleme, panin ma oma telefonist käima sellise appi, mis jälgis, kus, kui kiiresti, kui kõrgel ja kui kaua me käisime. Pärast kuvati kogu läbitud teekond kaardi pealt ette :)

Minu meelest on Veneetsia täiesti kahenäoline tegelane. Üks asi on seal ringi tallata päeval ja hoooopis teine asi juba õhtuhämaruses. Päeval randuvad sinna tohutud kruiisiaevad, kust valgub linna peale laiali hordide kaupa ameeriklasi. Õhtuks aga on nad õnneks kõik oma kajutites ja nina pistavad välja kohalikud ja muud eurooplased :) Õhtul võiski tunda, et tegelikult on see üks väike küla oma rahuliku elurütmi, sõbralike ja lõbusate inimestega ning muidugi ei saa ära unustada jalgpallilembust. Käisime paaril õhtul baaris, kuhu oli pigem õue kui siseruumidesse kogunenud põhiliselt kohalikke, kes elavalt kätega vehkides suhtlesid ning jälgisid silmanurgast jalgpalli. Ja ühel õhtul oli eriti oluline mäng, sest muusika pandi ka kinni ja keerati telekahääl sisse ning kulminatsiooni hetkel võis kuulda rõõmsaid hõiskeid.

Söögi kohta ei saa vist Itaalia puhul kunagi halbu sõnu öelda, seni pole õnnestunud pettuda, pigem on oht ülesöömisele! Tarbisime kohustuslikus korras nii pitsat, risottot, pastat kui ka kohalikke spetsialiteete (nt sibulas marineeritud sardiine). Hinnad võivad olla väga kõikuvad ja nagu ikka, kõik sõltub valikutest. Itaallased ise jagasid Luxis R'le näpunäiteid, et Veneetsias ei tohi kunagi restoranis tervet pitsat süüa, kuna see on ilmtingimata sügavkülmutatud ja sobiv vorm oleks seega osta lõigukaupa pitsaputkadest. Peab ütlema, et proovisime nii ja naa ning vähemalt selles kohas, kuhu me ka teist korda tagasi läksime, oli pitsa ülimaitsev ja kohe kindlasti värskelt tehtud (kokapoisid olid letil nähtavad). Kindlasti on lõigukaupa ostes hind soodsam, aga samas kujuneb õhtusöögist siis pigem selline kebabiputka ees istumine. Samas, kui kõik on rääkinud, kui kallis ikka Veneetsias süüa on, siis kui minna sinna Luxist, ei ole hinnad sugugi šokeerivad, vaid pigem harjumuspärased.
Joogipoolise puhul ei saa kindlasti mööda vaadata kohalike seas väga popikast kokteilist -- spritz. See koosneb mulliveest, valgest veinist ja vastavalt soovile Camparist, Cynarist või Aperolist. Vastupidiselt toiduhindadele on spritz selline jook, mida saab lubada endale ka iga üliõpilane, kõigest 2€ :) Neid punaseid jooke võis näha suurtes kogustes ja igal õhtul laudasid kaunistamas.

Selle lühikese aja jooksul jõudsime läbi teha LP poolt soovitatud jalutuskäigu, mis läbis erinevaid linnaosasid ja päädis mereäärse promenaadiga. Tee peal nägime juutide linnaosas, Cannaregios, päris palju kaabudes ja habemetes mehikesi, raamatud käes sünagoogi juurde siirdumas. Paistab, et nad on siiani püsima jäänud sinna, kuhu nad 1516. aastal sunniti. Tegelikult pärinebki sõna "ghetto" just Veneetsiast ja algupäraselt tähendas see pigem juutide ühte koondamist, aga tänapäeval on see muidugi palju laiema tähenduse saanud ja USAs tõlgendatakse seda hoopis mustanahaliste piirkonnana, kuhu keegi ilma relvata minna ei julge.
Öösiti olid Cannaregio elanikud lukustatud uste taga ja neid valvasid kristlastest sõdurid. Juudid pidid tol ajal elama rangete reeglite järgi ja ainuke vabadus, mis säilis, oli usuline. Alles 1797. aastal otsustas Napoleon, et nüüd on juudid ka täieõiguslikud kodanikud ja sellega lagunes ka getos elamine ning kõigil oli õigus vabalt valida omale uus elukoht.

Pühapäeval sõitsime vaporettoga lähisaartele. Murano on tuntud just oma klaasipuhujate poolest ja igas vormis ning kujus ehteid ja kodutarbeid saab soetada paljudest poodidest nii Veneetsias kui ka Muranol. Tegelikult need ongi põhilised suveniirid, mida igal nurgal müüakse ja võttis silme eest kirjuks küll! Osades poodides olid suured permanentsed sildid, mis väitsid et kõik asjad on 50% allahinnatud. Teistel poodidel olid jälle sildid, mis kutsusid üles liba-allahinnatud kaupa mitte ostma. Lõppkokkuvõttes polnud hinna suhtes vahet, vaid toimus võitlus konkurentsis, et kes suudab rohkem kliente endale meelitada. Paljudel olid ka suured sildid, et kaup tõepoolest pärineb Muranolt, sest nagu üks müüja selgitas, siis paljud poed müüvad mujalt Veneetsiast pärit klaasi.

Muranol toimus parasjagu vesiralli, kus võis näha igasuguseid sõudepaate, gondleid ja süstasid rinda pistmas. Vaatajaid oli samuti palju ja muidugi sattus täpselt minu varba peale üks jooksutossudes prantsuse turist, kes ei pannud üldse tähele, et ta polegi seal üksinda. Kõige rohkem võiski kuulda Veneetsias peale itaalia keele just prantsuse oma, lisaks muidugi ameeriklasi ja suhteliselt palju ka venelasi.

Pärast Muranole tiiru tegemist suundusime vaporettoga edasi Buranole. Selle saare maju võis näha nii postkaartidel kui magnetitel ja seda täie õigusega -- nii värvilisi maju pole küll kuskil mujal! Sellel kohal oli küll täielik saareelu tunne, turiste oli oluliselt vähem ja paljud neist lebasklesid kõrs suus muru peal ja nautisid ilusat ilma. Jalutasime natuke majade vahel ja üritasime kohalikku hõngu endasse ahmida. Kuna oli siesta aeg, siis paistis, et kohalikud varjasid ennast oma lahtiste akende ja uste taga. Uste puhul oli huvitav nüanss, kuidas absoluutselt iga maja ukse ette oli pandud lina, mis siis tuule käes väga romantiliselt lehvis :) Kui Murano on tuntud klaasi poolest, siis Burano on tuntud oma kaunite linikute ja pitside poolest. Vastavat kaupa täis poode oli sellise väikse saare kohta päris mitmeid ja tundus, et mida kaugemale jalutada, seda odavamaks muutuvad hinnad.

Lõpuks tiirutasime veel San Marco platsi ümbruses, vaatasime, kuidas kruiisilaeva mere poole juhatatakse ja tegime viimased spritzid..

Tagasisõit lennujaama oli seekord poole lühem, kuna läksime mööda kiirteed ja ei teinud ühtegi vahepeatust. Kuna olime oma kohvritesse pisut kaupa soetanud, siis pakkisime B&B's jälle korralikult ja olime valmistunud lisakilode peitmiseks. Lennujaamas selgus, et see oli lausa hädavajalik kuivharjutus, kuna juba enne turvakontrolli kaaluti ja mõõdeti eranditult kõigi kotid ning leti juures oli näha palju ümberpakkijaid. Nii pidin ise ka mitu kampsunit ja jaki selga tõmbama, raskeimad jalanõud jalga lükkama. Seljakoti toppisin heaga igaks juhuks kohvrisse. Fotoka peitsin kaela, jaki alla, rahakoti ja telefoni panin tasku ning raamatu kaenlasse, jope alla :) Tundus ülitobe, aga selliste reeglite puhul tulebki ise ka tobe olla, muidu oled lihtsalt rumal, kes maksab laiskuse eest. Nii et kes kavatseb Ryan Airi teenuseid kasutada, siis võtku teadmiseks, et iga gramm on kaalul ja kollaste vestidega mehed on nagu verekoerad, kes käivad ringi, sõõrmed pikalt ees.

Üldiselt ma olen üsna veendunud, et Veneetsia on koht, kuhu me veel kindlasti tagasi läheme, eriti kui on vaja kauneid klaase. Hämmastav, kuidas tunniajase autosõidu ja tunniajase lennu kaugusel võib olla täiesti teistsuguse rütmi ja hingamisega koht, kuhu tasub kasvõi ainult nädalavahetuseks aega veetma minna. See 2,5 päeva andis hea energialaengu, nagu oleks nädal aega puhanud :)

kommid(2)

Otsad kokku

Märkamatult on sellest reisist juba kuu aega möödas ja endiselt olen arvamusel, et reisikirja tuleks kirjutada otse reisil. Ainult, et sel juhul peaks kaasas olema arvuti ja sundus õhtul kirjutamiseks (kuna päevasel ajal laseme armutult jalgadel käia).

Viimased päevad Tokyos näitasid meile teistmoodi palet kui esimesed. Ööbisime seekord Ginza piirkonnas, mis on tuntud eelkõige rohkete pankade, muude ärihoonete ja uhkete poodide poolest. Jalutlesime ja imetlesime õhtuses värvikirevuses linna, sagivaid inimesi ja kõrgeid pilvelõhkujaid. Astusime sisse ka Sony ja Panasonicu esindustesse. Esimene oli pettumus, kuna seal polnud põnevaid eksponaate, vaid ainult need, mida nägi Akihabara igas tehnikakaubamajas. Ainuke, mille pärast R siiralt rõõmustas, oli 3D telekas. Jalgpalli ja veealust elu vaadates tekkis tõesti tunne nagu oleks ise sealsamas, aga sellest hoolimata on (lisa)prillidega telekavaatamine kuidagi ebamugav ja palju väsitavam. Panasonicu maja oli aga minu jaoks palju põnevam. Nimelt ma ei jõudnud seal esimesest korrusest kaugemale, vaid veetsin valdava osa ajast massaažitoolis. See polnud mitte tavaline tool, vaid muljus lisaks seljale ka jalgu, tõstis käsi, tegi vahepeal sarnast liigutust nagu kätega tampimine õlgadel ja muidugi kõik muud massaažipärased liigutused olid ka sisse programmeeritud. Proovida sai mitmeid toole ja lõpuks olid need kõik hõivatud. Üks vanahärra (kahtlustan, et ta käib seal regulaarselt) jäi norsates magamagi. Ma oleks hea meelega sama teinud :) Kui selline tool kodus oleks, siis ei näekski vist kunagi televiisorit, sest uni tuleb kohe peale. Samas ei peaks väga muretsema valutava selja või lihaste pärast.

Vastukaaluks eelmisel korral külastatud Yoyogi pargile läksime nüüd Ueno parki, mis on isegi vägevam. Seal võis jälle näha sakurat (kirsside õitsemist), pikniku pidavaid noori ja vanu, igasugu žongleerijaid ja mustkunstnikke, söögitegijaid-müüjaid, templeid ning lõpuks võis külastada ka loomaaeda. Kunagi elas seal ka hiidpanda, keda paljud turistid vaatama läksid, aga nüüd olid väljas suured sildid, et ta suri südamerikkesse ning rohkem hiidpandasid pakkuda pole ja piletiraha tagasi ei maksta (kuna pandat ei näinud). Nüüd pakkus seal teatrit üks vahva isane gorilla, kelle arvates polnud inimesed tulnud teda vaatama, vaid otse vastupidi! Üks hetk ta lähenes klaasile ettevaatlikult ja poseeris häbelikult pildistajatele, järgmisel hetkel aga tõstis ta oma hiigelkämblad üles ja nõjatus nendega klaasile ning justkui irvitas! Rahvas muidugi ehmus, ahhetas ja ohhetas ning gorilla jooksis naerdes minema. Pärast demonstreeris ta, kuidas tuleb pudelist vett ammutada ning luurata koopaavadest vaenlast.

Kohustuslikus korras käisime ära ka Tokyo tornis, mis meenutab vägagi Eiffelit, aga ehitati prantslaste tornist pikemaks. Vaated olid suhteliselt samad kui Tokyo linnavalitsuse tornist, lihtsalt sai näha kõrgemalt ja kaugemale. Nägime seal ka juhuslikult eestlasi ringi jalutamas.

Iga reisiraamat käsib Tokyos ära käia ka kalaturul, eriti aga oksjoni ajal. Kahjuks oli juba hotellis väljas silt, et (alates sellest päevast kui meil oli plaanis sinna minna) suure rahvamassi tunglemise tõttu on oksjonid avalikkusele suletud, kuna turistid segavat selle kulgu ning ummistavad letivahesid. Sellest oli tõesti kahju, kuid seadsime ikkagi sammud turule, et süüa kõige värskemat sushit. See oli kõige lahedam lindiga sushirestoran, kus ma käinud olen! Kõigepealt sisse astudes tervitab terve restorani pere kui ühest suust, isegi kokad. Seejärel võib istuda leti äärde, lasta torust kuuma vett teekotile ja hakata jälgima linti. Kui lindilt midagi põnevat ei leia, siis võib öelda menüüs leiduva pätsi nime sushimeistrile ning see hakkab kohe meisterdama, või siis hüüab tagaruumis olevatele kokkadele. Sellise süsteemi eelis on kindlalt see, et sa saad ükskõik millist sushit, mitte ei pea piirduma ainult lindivalikuga. Läksime sinna tagasi ka järgmise päeva lõunasöögiks, lihtsalt nii võimatult hea oli.

Viimase päeva õhtul sattusime erinevate asjaolude kokkusattumisel (aega jäi üle) Shibuya linnaossa, mis on tuntud just selle ristmiku poolest. Alati kui mõnes filmis toimub tegevus Jaapanis, siis näidatakse just seda ristmikku, kus tuleb igast võimalikust suunast meeletu mass inimesi. Ma ei teagi, miks meil Shibuya oli esialgsest plaanist välja jäänud...Jaapani raamatuid oli meil 7 tk, neist Tokyo omad 3, annab siis läbi närida. Igatahes see peaks kindlasti kuuluma ühe endast lugupidava turisti marsruutide hulka!
Esialgu lihtsalt seisime tänava ääres ja vaatasime suud lahti, siis juba hakkasime pildistama ja filmima ning lõpuks üritasime Starbucksis, kust on parim vaade, leida head vaatlustkohta, kuid muidugi oli seal ees juba palju inimesi. Selles linnaosas võib leida kõiksugust kaupa: on pakkuda ainult naiste päralt olevaid kaubamajasid, või siis muusika ja filmide kaubamajasid; söögikohti on sadu ja sadu, lisaks igasugu salonge jms. Inimesed, kes seal ringi patseerivad on vaatamisväärsused omaette. Igaüks viljeleb oma stiili, olgu see siis beibe, emo, punkar või 80ndad -- kõike näeb. Üks naljakas komme naistel on jalad sissepoole kõndimine, ehk tuvikõnd. Niimoodi käivad eriti just noored ja kõigil pole see loomulikkusest. Guugeldades leidsin, et põhjusi on mitmeid. Esiteks, et see on nende kultuuris juba ammustest aegadest, kuna kimono ja puuplätudega on raske muudmoodi käia. Teine põhjendus aga väitis, et see on nende meelest nunnu ja seksikas. Täpselt samamoodi nagu puseriti hambad. Isegi osad japsidest modellid ei lase oma kikude rivi sirgu tõmmata, kuna leiavad, et see on atraktiivne. Niimoodi puseriti hammaste, sissepoole jalgade, lipsukestega peas, miniseelikute ja põlvsukkadega jätavad nad täpselt sellise lapseliku pildi nagu ongi taotletud. Nende ühiskond on ühtepidi justkui hästi kinnine ja range, aga teistpidi vägagi lapsik (pachinko mängumasinad, mangade ja animete hullus, karaoke), ent toimib hästi.
Leidsime kogu selle kirevuse seest ka ameeriklaste poolt paljuarmastatud Krispy Kreme'i sõõrikute kohviku, kus võis klaasi taga jälgida rasvarõngaste valmistamist. Nostalgia mõttes tuli ju sealt läbi astuda, sai isegi nendega kunagi kaubitsetud :)

------

Lõppkkokkuvõtet pole väga kerge teha, sest Jaapan näitas meile ennast päris mitmest küljest. Kahjuks esimesel korral ei jõua igale poole, eriti veel nii lühikese aja jooksul. Kindlasti on huvitav avastada ka mägesid ja nende peal suusatada või lauatada, aga samas oleks põnev ka kusagil väikse muinasjutulise saare peal aeg maha võtta. Usun, et saime päris kontrastse pildi ette ja kohe kindlasti muutis see käik minu suhtumist ja ettekujutust jaapanlastest. Kui enne olid nad ainult üks grupp turiste, kes ei käi ringi ilma, et  fotokas või kaamera oleks näo ees, siis nüüd ma täiesti saan aru miks nad seda teevad. Me olime nende maal ise samasugused :) Me elame lihtsalt niivõrd erinevates maailmates, et raske on leida esmapilgul midagi ühist. Jaapanlased on kahtlemata kõige-kõige sõbralikum rahvas, kellega olen kokku puutunud, see on neile justkui sisse kodeeritud, nad sünnivad sellisena. Ma ei jõudnud ära kiita ka nende tähelepanu pööramist detailidele. Miks peaks tegema viis liigutust, kui saab ka kahega, miks peaks tegema kilplasetööd, kui selle võib ära teha masin. Elu on tehtud võimalikult mugavaks, et inimene ei peaks pisiasjade pärast pead vaevama. Las see wc potikaas tõuseb ise üles, las pott laseb ise vee peale, las läheb ise tuli ka kinni -- miks mitte?Miks rongid ei võiks käia graafiku järgi, ilma minutitki hilinemata. See on ju võimalik. Miks peaks üldse autoga sõitma, kui rongid käivad nii tihedalt üle kogu riigi? See on teema, mille üle võiks Euroopa häbi tunda. Kui suunal Tokyo-Hiroshima sõidab shinkansen 900 km  4-5 tunniga, siis Luksemburg-Brüsseli tigurong sõidab 200 km 2,5-3 tunniga. On ikka vahe küll?

Kindlasti avaldas sügavat muljet ka japside ilumeel. See, kuidas kõik asjad peavad nägema välja ilusad, isegi bento box, rääkimata kinkepakkidel olevate lehvide rohkusest. Kui õues sajab vihma, siis tõmmatakse paberkotile kile ümber, et vesi seda ära ei rikuks. Miks mitte?

Infot ja seedimist oli tohutult palju ning hoolimata keelebarjäärist jäi lõplik tunne väga meeldiv. See on koht, mida peab vähemalt korra elus külastama, parem isegi kui mitu korda. Ja kuidas mina kui šoppamishuviline peaksin edaspidises elus rahulduma Tokyost väiksema valikuga?!

kommid(0)

 
blog.tr.ee