Jätkates kulinaariateemadel, siis soovitaks veel kohta, mille leidsime raamatust ja mida kiidaks ka taevani. Nimelt mozzarella baar Obika´, kuhu sattusime brunchi ajal ning proovisime peaaegu kõiki letil olevaid mozzahõrgutisi. Enne ma ei pidanud eriliselt mozzarellast lugu, aga peale seda kogemust tahaks veel ja veel. Brunchi ajal sinna sattuda on väga ohtlik, sest pakutakse mitut käiku ja pärast on raske ära saada :) Sellesama restorani võib leida peale erinevate Itaalia linnade ka Londonist, Tokyost, New Yorgist ja Kuwaidist.

Viimasel päeval tutvusime Vatikaniga, kus võtsime 3,5h ekskursiooni. Giid oli jällegi väga asjakohane ning oskas Vatikani muuseumis asuvad kunstiteosed põnevalt lahti seletada. Saime palju teada Michelangelost ning tema kavalast ja kiuslikust stiilist. Sellest, kuidas ta pidi 3 aastat Sixtuse kabeli laemaali tegema (valdavalt üksi) ja kuidas teda vaevasid pärast tervisehädad lae all rippumisest. Täna ei tohi selles ruumis pilti teha ega isegi rääkida. Seks puhuks käisid inimeste seas ringi valvurid, kes tegid "šhhhhhh" või siis riidlesid, kui keegi jälle fotokaga välgutada julges (ja seda juhtus palju).

Huvitav oli ka teada saada, kuidas Michelangelo võitles usumeestega kunsti põhimõtete pärast. Nimelt meeldis talle kujutada inimkeha skulptuure alasti, kuid paavstile see loomulikult ei meeldinud ja nii pidi viimane kuni skulptori surmani kirikus alastust kannatama. Kohe peale Michelangelo surma andis paavst käsu teisele kunstnikule, et see midagi ette võtaks. Suure häbiga kleepis ta kuulsa skulptori töödel suguelundid kinni lehekesega ja minu meelest nägi see välja palju võikam, rääkimata selllest, et mõte ise on ka juba silmakirjalik ja ignorantne. Üks paavst olevat Püha Peetruse katedraalis korda saatnud nii vägistamisi kui mõrvu...

Üleüldse tekitas (ja on alati tekitanud) paavsti ülimuslikkus minus kummastust. Miks rahvas vaatab alt üles kellelegi, kes otsustas pool Colosseumist lammutada, et ehitada kirikule meeletult suur värav? Paavst krahmas kokku igaltpoolt marmorit, pronksi ja väärtuslikku kunsti, lammutades ajalooliselt tähtsaid ja ilusaid teoseid ning kasutas neid ära oma äranägemise järgi oma kiriku ruumides, kus ta elas. Kas kirik ei peaks olema ohrvimeelne ja mitte himustama võõrast vara? Tegelikult valgub aeg-ajalt välja nii mõnigi šokeeriv lugu, mis toimub "pühade" meeste kardinate taga. Kui silmakirjalikud nad võivad olla, eirates ise kõiki kümmet käsku. Ohh..sel teemal võiks veel ja veel vaielda, aga mina sellist pimesi uskumist ei poolda. Seetõttu oli ka jube kuulata, millised paavstid aegade alguses oli. Tekib küsimus, mis või kes ta siis nüüd , tänapäeval, üldse on?

Tegelikult oli ju kogu meie mõnepäevane reis väga mõnus ja meeleolukas. Ei oska öelda, kas ma kindlasti seal elada tahaksin, aga turistina on küll mõnus väisata. Itaallased jätsid ka väga meeldiva ja sooja mulje, täpselt nagu lõunamaainimestele kohane. Jällegi tekkis meil küsimus, et miks siis ikkagi prantslased, olles ise ka ühe otsaga lõunas, ei oska sellised olla?:) Veel meeldis see, et inimesed peavad lugu ilusatest asjadest ja riietest ning et ka õhtusöök on piisavalt noobel üritus, et ennast lille lüüa.

Ja viimane söögikoht, mida soovitan ja kus käisime vahetult enne äraminemist, oli rongijaama lähedal asuv pizzeria Gallina Bianca. Astusime sinna sisse esimestena ning üsna pea hakkas saabuma valdavalt aasiapäraseid turiste. Ilmselgelt oli hea töö ära teinud LP. Kui lahkuma hakkasime, siis oli koht juba pooleldi inimesi täis. Proovisime jällegi pizzat, mis aga seekord oli Napoli stiilis, ehk siis paksema põhjaga ja samuti ülimaitsev. Isegi rukkola hakkas hästi maitsema!

Peale seda kolistasime läbi paduvihma tagasi rongijaama, kust läksime bussiga lennujaama. See sõit oli võrreldes taksoga lausa võileivahinnaga (12€) ja kohale sai probleemideta. Kuniks me järgmiste Itaalia sihtkohtadeni jõuame, peame vahepeal leppima Luxis olevate Itaalia restode külastamisega, lootuses, et köögis tegutsevad päris italiaanod ja road on vähemalt sama maitsvad!

Sildid: Euroopa, Itaalia, reisimine, Rooma

Kaardi järgi vaadates asusime Vana-Roomast jalutuskäigu kaugusel, seega hakkasime hotellist astuma ja jõudsime välja Colosseumini. Huvitav, miks filmides näidatakse kõige turistirohkemaid vaatamisväärsusi ilma ühegi turistita? Kahjuks ise kohapeal olles alles näed, mis katsumused ees ootavad, kõigepealt piletisaba ja seejärel sissepääsusaba ja siis vaatamissaba. Saba-saba-saba ja nii igalpool. Colosseumi ees käis kirev äritegevus - kes müüs suveniire, kes giidi teenuseid. Uurisime hindu ja otsustasime, et see on palju soodsam, kui sabas seismine ja ajaraiskamine (20€/nägu Colosseumi tuur+ "tasuta" tuur ka Kapitooliumi mäel, sh sissepääsupiletid). Grupp saadi üsna ruttu täis ja giid alustas oma tööd. Arvan, et ilma selle ekskursioonita ei oleks me vaadanud neid ehitisi sellise pilguga. Giid oli väga professionaalne ja paistis ka arheoloogiahuviline, sest teadis päris palju sellest vallast. Ta rõhutas koguaeg, et see Rooma, mida me näeme, pole tegelikult kõik, sest enamus on veel maa all ning iga päev leitakse midagi uut iidsest ajast. Tegelikult ongi Rooma linn kihiline, iga ajastu on ehitanud oma nägemuse eelmiste ehitiste peale ning keegi ei tea, kui sügaval võivad olla kõige esimese linna märgid. Selline ehitamine oli võimalik tänu üleuputustele, mis omakorda lammutasid tänaseks ajalooliselt üliväärtuslikke hooneid. Giid üritas meile ette manada ka pildi gladiaatorite võitlustest ja sellest, kuidas kõrgajal oli selles orjade poolt ehitatud ringikujulises monstrumis 50 000 pealtvaatajat, kes olid mõistagi jagatud vastavalt ühiskonna staatusele istekohtadele: kõige kaugemal ja kõrgemal olid üksikud naised ja kõige lähedamal valitsejad ise. Üritasime ette kujutada, kuidas vanad roomlased elasid hasardiga kaasa inimeste ja loomade tapmisele ning milline võis olla langenute vere hais. Arvatakse, et sellel areenil toimunud veristel mängudel on elu kaotanud ca 500 000 inimest ja üle miljoni looma. Veel rääkis giid, et tegelikult Colosseum polnudki algselt sellise nimega, vaid hoopis Amphiteatrum Flavium, kuid tänu seal ees olnud kolossaalsele keiser Nero kujule nimetati see rahva suus ümber Colosseumiks. Pronksist kuju oli 37 m kõrge ja aegade jooksul vahetati Nero pea välja vastavalt valitsevale keisrile ning lõpuks sulatati kuju pronksivajadusest üles. 8. sajandil ütles munk Venerable Bede, et kuniks püsib Colosseum, püsib ka Rooma; kui Colosseum langeb, peab ka Rooma langema; kui Rooma langeb, langeb ka maailm. Segadust on tekitanud, kas ta ütles seda kolossaalse Nero või Amfiteatri kohta, sest Nero kuju asemel on tänaseks alles vaid paar puud..

Sildid: Euroopa, Itaalia, reisimine, Rooma

Alustan samamoodi nagu eelmist postitust: oktoobri lõpus oli ilmtingimata vaja kuskile ära minna. Kuna abikaasa polnud veel Itaalias käinud ja mul olid juba 11 aasta tagused klassiekskursiooni mälestused tuhmunud, siis valisime Itaalia vallutamise esimeseks verstapostiks Rooma.

Millegipärast ei viitsinud seekord Lonely Planetit liiga palju ette sirvida, mistõttu jäi enamus plaani koostamisest kohapeale. Mõte Roomast tekitas sama tunde nagu läheks nt Pariisi - seal on niigi palju vaadata ja küll me kuskilt peale hakkame :) Hakkasimegi peale Ciampiano lennujaamast, kust plaanisime hilise lennu saabumise tõttu takso võtta. See ei käi sugugi lihtsalt, kõigepealt tuleb ikka ettenähtud posti juures järjekorda võtta. Ja kui juba seal kenasti seisad, siis see ei tähenda veel, et mõni takso ka vaba on. Veel kummalisem oli taksojuhtide teekond reisijani: nad pidid läbima kaks väga lähestikku asuvat tõkkepuud. See tekitas kohe erinevaid versioone loogilisuse kohapealt, aga midagi mõistlikku me välja mõelda ei suutnud. Äkki siis tipptunnil trügiks nad liigselt üksteisele selga? Igatahes reede õhtu polnud üldse tipptund ja peale pikemat ootamist saabusid ka esimesed taksod. Lõpuks kui kord meieni jõudis, siis leidsime end istumast nooremapoolse juhi juures, kes avaldas arvamust kõiksuguste teemade osas, kaasa arvatud jalgpall:

taksojuht: "Do you watch football?"
mina: "Eem..not really."
taksojuht: "I was not asking YOU!"

Samal ajal kui ta oma juhtimisoskustega hooples, pidi mu süda saapasäärde vajuma, sest see oligi selline liiklemine, mida olin kartnud ja ainult filmides näinud. Kõige robustsem, mis ta suutis teha, oli vasakpööret ootavate autode ignoreerimine ja nende ette risti seisma jäämine, ise olles napilt juba ristmikul! Ja üldse, suunatuld pole vaja kulutada, reamärgistused ja kiirusepiirangud on mõeldud vaid välismaalastele. Time is money! Ja seda sõna otseses mõttes. Lugesin enne raamatust taksode kohta, et nad sõidavad tavaliselt taksomeetriga, v.a lennujaamas, kus tuleb tasu kokku leppida. Unustasime talt sisseistudes seda küsida ja uurisime alles poole tee peal (kuigi hind oleks ilmselt sama olnud, kuna muidu ta oleks lihtsalt järgmised reisijad võtnud), mispeale ta nimetas suurema summa, kui LP märkis. Selle tähelepaneku me talle ka tegime ja siis ta lubas meile "special price'i". Lisaks, hakkas linnamüürist sissesõitmisel tiksuma ka taksomeeter ja tagatipuks oli just alanud öötariif, niiet ükski märk meid ei soosinud. Lõpuks küsis ta meilt 50€, mispeale me pakkusime 40€, aga siis hakkas ta kohe käsi laiutama ja hurjutama, et ta tegi meile oma hinna tänu sellele, et me oleme toredad ja nüüd me üritame teda koorida. Ühesõnaga Itaalia seiklus algas juba kohe lennukist maha astudes :)

Kui ma poolteist kuud varem majutust otsima hakkasin, siis olin kerges hämmingus hotellide hindadest, eriti arvestades, et oli oktoobri lõpp, mitte august. Nagu ikka, üritasin selgeks teha, kus oleks lisaks normaalsele hinnale ka parim piirkond ja kui lähedal on metroopeatus. Arvestades neid kriteeriume jäid sõelale valdavalt Stazione Termini ehk rongijaama läheduses olevad öömajad. Nagu teada, siis pole need piirkonnad just kõige atraktiivsemad ja turvalisemad, seda kinnitasid ka ameeriklastest kommenteerijad, kes kardavad oma elu pärast ka politseijaoskonna kõrval, seega nende kommentaare ma väga tõsiselt ei võtnud. Silma jäi küll märkus, et seda osa linnast asustavad põhiliselt Aasia päritolu inimesed. Panin peale mitmepäevast sirvimist kinni B&B Family House, mille toahind oktoobris on ca 80€/öö ja novembris 60€. Kohalejõudes selgus, et see on üsna tüüpiline öömaja vorm, vähemalt selles piirkonnas, kus on tehtud ühes paraadnas asuvatest korteritest majutusasutus, millel pole ühtegi muud ühist ruumi, kui vastuvõtulaud. Hilised saabujad pandi (minu arust) kõige õudsamasse tuppa selles majas (vt pilt). Õudne sellepärast, et see asus keldrikorrusel ja nagu öösel selgus, oli täpselt selle ühe akna taga (kust iial valgus sisse ei paista) kellegi aasialase betoonist tagahoov. Aken oli vist tehtud paberist, sest me kuulsime jutukõminat nagu oleks see mees meie toas istunud. Tundus, et seal oli veel keegi ka kuulamas, aga ainult üks mees rääkis vahetpidamata nagu õmblusmasin ja nii mitu korda öö jooksul! Õnneks olin taibanud kaasa võtta ka kõrvatropid ja tänu nendele sain natuke ka magada. Abikaasa pidi kreepsu saama, kui ütlesin, mis me selle urka eest maksame! Ainult, et alla 100€ ei olnudki midagi ilusat, ka täna kui sirvisin bookig.com'i, siis on seal kõige madalam hind 60€/öö, seega kui keegi peaks Rooma külastust planeerima, siis arvestage.

Hommikul on inimene ikka harjunud päevavalguse peale tõusma, aga see oli asi, mida meie toas polnud. Ärkasime kottpimedas, väsinutena ja pidime olema täis entusiasmi, et minna Roomat avastama. Edasise plaani pidamiseks realiseerisimise öömaja poolt antud hommikusöögi voucheri lähimas kohvikus cappuccino ja croissanti näol. See hakkas juba vaikselt meeleolu leevendama. Nimelt olime kohvikus, kus käisid peale hotelli külaliste hommikust söömas valdavalt kohalikud koolipoisid. Nende hommikusöök oli espresso ja sigaret, mõni ostis sakuskaks ka loteriipileti või tõmbas mänguautomaadi kange (ja võitis). Eriti palju õpilasi oli seal esmaspäeva hommikul kl 9 ajal (mis kell kool hakkab?!), kus nad kõik tahtsid kangesti ukse all oma hommikusööki manustada ja pidime neid kahte lehte laiali ajama, et oma cappuccinod kätte saada.

Peale sellist autentset elamust läksime tagasi hotelli ja nõudsime uut tuba, tuues põhjuseks nii rääkiva mehe kui minu klaustrofoobia (valge vale) ja üleüldse nõmeda toa. Retseptsionist ei rääkinud sõnagi inglise keelt, seega pidime valdavalt kasutama käsi ja jalgu ning prantsuse keele põhja, väänates sõnu itaalia keele moodi. Ta sai aru küll meie murest, aga ei tahtnud sugugi tuba anda, väites, et maja on täis ja pole mitte midagi vaba. Selle peale läksime tuppa, pakkisime kohvrid ja viisime talle hoiule, öeldes, et kui mõni tuba vabaneb, siis me selle ka võtame. Siis alles hakkas ta arvuti ekraani jõllitama ja klõbistama ning voilà seal oligi ÜKS vaba tuba. "Itaalias tuleb suhelda itaallaste moodi," ütles mu abikaasa ja saime lõpuks minna linna avastama.

(järgneb)

Sildid: Euroopa, Itaalia, reisimine, Rooma

Augustis, peale pulmareisi uurisin kalendrit ja avastasin, et oktoobri lõpus on pikk nädalavahetus, mis tuleks kindlasti kuskil mujal veeta. Ei tea, kas see on frankofoonide mõju, aga mõtlemine ja ajaarvamine käib juba ka vaikselt puhkuste järgi. Aasta jaguneb ju väga loogilisteks osadeks ja on tegelikult väga lühike, isegi liiga lühike!

jaanuar on "käimatõmbamise" kuu, kus tööl õieti midagi ei toimu, sest kõik alles toibuvad pühadest, ühtlasi on see kuu, kus tuleks teha kevadeks plaane.

veebruar on selline kuu, kus võib käia suusatamas, sest siis pole mäed koolivaheaja inimestega ülerahvastatud. Üks aasta käisime Austrias suusatamas ja see oli lume ja inimeste poolest lausa superluks. Oleme üritanud seda korrata juba 3 aastat, aga pole kuidagi õnnestunud. Ühtlasi on see ka kuu, kui on EV sünnipäev, mispuhul tuleb natuke korraldada ja küpsetada ning õhtul ka pingviinide paraadi kaeda. Aga kuna see kuu on nii lühike, siis võib vabalt ka veel pühadest toibuda :)

märtsis hakkab juba puhkuste tsükkel pihta. Sel ajal käivad koolilastega pered suusatamas või siis kuskil sooja otsimas. Meie oleme sel ajal käinud Uus-Meremaal, Tais ja Singapuris või siis Portugalis. Halvad valikud selleks ajaks on Uus-Meremaa ja Portugal (tegelikult Euroopa üldse), sest esimeses on suvi läbi ja hakkab külmaks kiskuma ning Euroopas on hakanud vaikselt soojenema, kuid näiteks ujumiseks on vesi liiga külm, seega on see parim aeg Aasias tiirutamiseks.

aprill ja mai on kõige "hullemad" pühade kuud. Kahjuks on 2009 ja 2010 vabu päevi kõige vähem, sest pühad langevad nädalavahetusele. Vahel antakse selle eest ka eelmine või järgmine peäv vabaks, vahel mitte. Aprillis ja mais oleme käinud Eestis, Šveitsis, Hollandis ja Kreekas. Eestis oli kole ja külm ja ma eelistaks ikkagi rohkem suvist aega, kuid Kreekas oli juba päris soe, v.a merevesi.

juuni-juuli on kuud, kus inimesed enam (jälle!) tööst ei mõtle, vaid juba pakivad kohvreid ja autosid, et mitmeks kuuks ära sõita. Tavaliselt sõidetakse oma kodumaale, või siis lihtsalt kuskile teise Euroopa riiki, sest igalpool on mõnusalt soe ja ilus. Ise oleme käinud mitu aastat järjest juulis Eestis ja see on küll parim aeg puhkamiseks. Osad eestlased joonduvad ka jaanipäeva järgi, aga need, kes ilmtingimata Eestisse ei pea minema, saavad samal kuupäeval koos luksikatega suurhertsogi sünnipäeva suurejooneliselt tähistada.

augustis hakkavad ehitusfirmad end minekule sättima, sest ees ootab kuuajaline kollektiivpuhkus, millest on väga kahju, sest parim aeg (ilma poolest) ehitamiseks läheb raisku. Üleüldse on lääneeurooplastel meelepärane teha kõike koos, ehk siis 1. augustil hakata sõitma lõunasse ja istuda meeletutes ummikutes, et jõuda ülerahvastatud ranniku äärde. Need, kes on otsustanud tööle jääda (tavaliselt põhjaerooplased) kannatavad igavuse ja tegevusetuse käes, sest lihtsalt mitte midagi ei toimu!

september on aeg taastumiseks, sest suur puhkus on siis läbi ja tuleb taas ennast vee äärest tagasi kupatada ja hakata vääga rahulikult töösse süvenema. Kes aga augustis ei puhanud, läheb alles nüüd kuskile Lõuna-Euroopasse, sest sel ajal on veel mõnusalt soe, lisaks pole ka vesi jõudnud maha jahtuda. Majutushinnad hakkavad vaikselt langema, samamoodi nagu turistide arv. Sel ajal on meeldiv olnud nii Prantsusmaal kui ka Hispaanias.

oktoober on hea õnne korral väga ilusa sügise kuu, nagu nt sellel aastal. Loodus hakkab värvi muutma, samamoodi ka inimesed. Kui suvel võis näha inimeste seljas palju värve, siis sügisel on need tekkinud ainult looduse rüüle, sest inimesed kraabivad välja mustad-hallid-pruunid talvemantlid, et valmistuda kõige koledamaks ajaks. Mõne puhul ei saagi aru, kas tal on tõesti 18 kraadise soojaga jube külm, või riietab ta end vaid kalendri järgi. Ehk siis kui on kalendri järgi sügis, tuleb panna kaela sall ja jalga saapad, ehkki higi voolab. Oktoobris võib ka veel sooja otsima minna, aga riskid on juba suuremad.

november on selline comme si comme ça kuu, kus isegi võidakse hoogsalt tööd teha, kuigi tegelikult peab juba mõtlema jõulukinkide peale. Ilm on äärmiselt kole ja seetõttu ei tasugi nina toast välja pista. Õnneks saabki sõita autoga garaažist-garaaži ja ei tasu muretseda värskeõhumürgituse pärast.

detsember..no selle jaoks pole vist palju seletusi vaja. Inimesed hakkavad juba kuu alguses mõtteis jõulupraadi küpsetama ja pühade meeleolu valitseb ka neil, kes tegelikult pühi ei salli. 20. dets paiku ei mäleta keegi enam, mis loom see töö on ja kõik tegemised on lükatud järgmisesesse aastasse. Hiljemalt 24ndal saab lõpuks igaüks oma kodumaale naasta ja ei tule sealt tagasi enne jaanuari. Tavaliselt võetakse ametlikule ajale lisaks veel vabu päevi, kas siis enne või pärast pühi. Eelmine aasta läksime ise novembri lõpus Hiinasse ja Austraaliasse, seekord aga tuleme Eestisse, sest jõulud ja aastavahetus peavad mööduma kui mitte lume, siis vähemalt külmaga. Austraalias lihtsalt ei tekkinud jõulutunnet rannas peesitades. Kehtib taas põhimõte, et enne peab midagi ära võtma või teisiti tegema, et osata seda hinnata. Eelmistel aastatel tahtsin iga hinna eest jõulude eest põgeneda, aga sel aastal juba ootan pinevil :)

Mh, tegelikult ma tahtsin hakata Roomast kirjutama, aga ju siis oli vaja see ka südamelt ära rääkida :)

Trenniteema on siin päris nadi ja ega eriti valida ei saa, kuhu minna, sest konkurentsis on vähesed arvestusväärsed spordiklubid. Alguses liitusin suure ülemaailmse Fitness First klubiga, kuid peale pidevaid pettumisi erinevates aspektides (ebapädevad treenerid, ülerahvastatud trennid, riidekappide puudus jne) tegin kritiseeriva lahkumisavalduse ja sain tulema. Sellest on nüüd möödas 2 aastat ja vahepeal pole pidanud tehtud otsust üldse kahetsema. Õnneks kolisime sealt piirkonnast ära, seega polnud ka logistiliselt sinnaminek enam lihtne.

Peale seda leidsin uue kodu juures väikese, natuke amortiseerunud, kuid armsa klubi, kus töötavad professionaalid sõna otseses mõttes: nad teavad, mida nad teevad! Lisaboonusena on nad sõbralikud ja kogu personal räägib inglise keelt (spordiklubi nimi ka inglise keeles: JustMove). Enamasti toimuvad ka trennid inglise keeles, mis on Luxi kohta suur haruldus. Selle 2a jooksul pole ma seal näinud ühtegi ebapädevat treenerit või igavat trenni. Teine asi, mis mulle väga meeldib ja sobib, on abonoment. Fitness Firstis oli rahaliselt ainuke mõistlik variant teha leping, st ennast siduda. JustMove's on võimalik valida, kas teed samasuguse siduva lepingu (sel juhul kõige soodsam kuumakse), ostad 10 (110€, 1716 eek ) või 20 korra kaardi või maksad iga korra eest eraldi. Siiani olen kasutanud 10x kaarti, mis kehtib 6 kuud ja tõtt öelda pole ma suutnud selle ettenähtud aja jooksul kõiki kordi alati realiseerida. Tegelikult on ju alati erinevad faktorid mängus. Olgu see suvi, mil saab väljas joosta või muid aktiviteete viljeleda, olgu põhjuseks laiskus ja viitsimatus või kasvõi vigastus. Põhiline on see, et midagi kaduma ei lähe ja saabki käia ainult ja täpselt siis kui endale sobib. Ainukese miinusena võiks tuua ruumipuuduse ja sellest tingitud rahvarohkuse. Loodan siiralt, et neil läheb nii hästi, et saavad hakata mõtlema ka päris klubi ehitamisele :)

Tegelikult olen liige ka teises klubis, mis on eeskätt euroametnikele mõeldud. Seal on otstarbekas lunastada aastane pääse (164€, 2558 eek), mis võimaldab käia nii paljudes trennides kui süda ihkab. Ja neid trenne ikka on, kuigi mõnikord ebasobival ajal. Koht ise on vana ja väsinud, asub keldrikorrusel ja on ka ruumipuudse käes vaevlev, ent ajab asja ära. Valdavalt käin seal lõuna ajast, sest selle tunde nimel, mida tekitab trenn, tasub käia! Söömisega kaasneb üks igavesti tüütu ja uinutav seedimise protsess, mis nõuab kehalt koheselt pikaliviskumist :)

Lisaks olen hakanud otsima joogategemise võimalusi (kontoriroti seljahädad!) ja natuke ringivaadates olen ka midagi leidnud, aga ilmselt realiseerin selle mõtte alles uuel aastal. Mulle kangesti meeldib just see aspekt, et ma ei pea kusagile siduvale lepingule alla kirjutama ja käin ühest kohast teise vastavalt tujule. Nii ei ole oht, et tekib igav rutiin ja et koguaeg on samad näod.

Aga kui seletada lahti pealkiri, siis juhtus üleeile nii, et läksingi üle hulga aja JustMove'i step-aeroobika tundi. Olin juba kapi juures sahmimas, kui avastasin, et püksid on koju jäänud! Teksadega trennitegemine ei tundunud ka teab mis hea mõte, seega ladusin mantli selga tagasi ja otsustasin tagasi koju minna ja trennimõtted edasi lükata. Enne aga käisin igaks juhuks läbi trenniriiete müüginurgast, kus aga ei imponeerinud ühedki püksid, pealegi nende eest küsitav summa tundus liiga räige (75€, 1170 eek). Ütlesin siis infolauas, et ma pean oma 10x kaardi tänase korra tagasi küsima, sest ilma püksteta trenni teha poleks väga tore. Onu siis läks kohe sahtlisse sorima ja näitas mulle suvalisi pükse. Mõtlesin, et ta oli minust valesti aru saanud ja seletasin uuesti. Onu aga noogutas õhinal ja ütles, et need siin on täitsa pestud püksid ja mõeldud kasutamiseks. Kui soovin, võin endale jätta, kui ei, pesen ära ja viin tagasi. Kas ma juba ütlesin kui toredad inimesed seal töötavad?:)

Trenniruum oli muidugi täis nagu alati, eriti juhtub see brasiillasest Manoeli trennides. Tal on juba oma kindel fännklubi, kes on igas trennis nagu 5 kopikat kohal. Esiread on alati hõivanud eakad Luxi mutikesed, kes näevad erinevalt tavapensionäri profiilist välja hoopis vastupidised: nad on rõõmsad, musklis ja teevad täismahus trenni silmapilkugi puhkamata kaasa! Manoel on selline, kellele meeldib lõunamaalase kombel kohutavalt palju suhelda ja nii ta käib ringi ja patsutab oma fänne õlale või tagumikule. Ta on ka selline treener, kes ei püsi üldse paigal ja käib ringi, mistõttu on jälgimine raskendatud. Tihti ei panegi tähele kui ta on juba kuskil saali teises nurgas ja näitab ette järgmist harjutust. Trennid on alati väga elavad ja rütmikad, täpselt nagu ta ise. Ja kõigest sellest oleks ma kojujäetud pükste tõttu ilma jäänud :)

Eilset hommikut alustasin uudisega, et Luxis on ringi jooksmas panter! Lootsime abikaasaga, et see võiks olla roosa, aga usaldusväärsete pealtnägijate sõnul oli see siiski must. Lõuna paiku tuli järgmine uudis, et panter on jõudnud kesklinna parki! Arvestades, et me läheme iga päev sealt läbi, siis tundus asi väga hirmutav. Raadios lohutati, et panter on sõbralik ja niisama inimest ei ründa. Õhtu hakul tuli pettumust valmistav uudis: panter osutus kassiks. Sel juhul luusib meil kodu juures põllu peal pidevalt ringi nii must kui ka kirju panter.

Kõige parem selle loo juures on aga see, et täna hommikul löön lahti Postimehe ja etskae, see uudis on ka seal ära trükitud! Varsti siis teate, et tuleb uus uudis kassi kohta :)

http://www.postimees.ee/?id=180030

Täna on jälle see päev, kus põllumehed jätavad lehmad üksinda koju, löövad trakatsi läikima ja tulevad linna, et inimesi piima ja virtsaga üle valada. Selle puhul peame olema tänulikud põllumajandusministrite kokkutulekule, mis toimub institutsioonide läheduses Kirchbergi linnaosas. Lehe teatel hakkas politsei juba eile "punkri" ettevalmistamisega tegelema ja 5000 traktoristi juba lubasid korraldada midagi erilist! Nagu oleks tegemist pidupäevaga :)

Seoses sellega on eelpool mainitud linnaosa praktiliselt suletud, kuna mitmed asutused andsid töötajatele vaba päeva ja meil kästi isegi lõunasöök kaasa võtta!

Käisime seda üriust uudistamas ja tundub, et seekord on kartustega natuke üle pingutatud. Liikvel oli palju uudishimulikke inimesi, sealhulgas oli näha vähem traktoreid kui näiteks eelmise korra streigi ajal. Süüa sai mitmest restoranist ja ka otse demostratsiooni südames (grillwurst ja crémant - mis siis veel!), kus ruuporitega põllumehi üles köeti. Nõuti, et tootjad saaksid praeguse 21 sendi asemel 40 senti piimaliitri eest, kuid ühtlasi rahustati ka politseinikke, et vägivald pole nende süü ja ärgu võtku seda isiklikult. Näha oli ka juba eelmisest korrast tuttavaks saanud põhupalle ja autokumme, mida on otstarbekas põletada, kuid ka restide kaupa kanamune, mida tuleb ministritele visata. Seekord olid lisaks naaberriikide põllumeestele kohal ka itaallased, kes aktiivselt lipuga ringi sebisid ja plaani haudusid.

Ennustatakse, et õhtul panevad traktorid kinni silla, mis Kirchbergis olijate jaoks tähendaks linna (minu jaoks ka kodu) poole suunduva tee äralõikamist. Miskipärast ma ei usu, et seekord asi nii hulluks läheb, aga vaatame!