Kui esmaspäev vabaks antakse ja reede ise vabaks teha, siis on ju nädalavahetus täitsa mõnusalt pikk. Just täpselt paras selleks, et (taas)külastada Veneetsiat. "Taas" tähendab, et käisin seal esimest korda 1998. aastal klassiekskursiooniga, aga kuna olime seal ainult pimedal ajal, siis nagu ei mäletanudki õieti midagi.
Seekord sai üle pika aja jälle Ryan Airi "võlusid" nautida ja selgelt oli näha, et ka neil on masu majas. Nüüd on nii, et pardale võib võtta ainult ühe koti, st isegi käekott tuleb kokku pakkida ja kohvrisse tõsta. Kuna meil olidki ainult käsipagasid, siis üritasime võimalikult kompaktselt pakkida ja samas ka võimalikult väheste riietega hakkama saada. Eelmise reisi ajal soetatud kohvri käsikaal kulus vägagi marjaks ära!
Ega meil polnudki midagi varjata, kohvrid polnud ülekaalus ja asusime rahulikult lendu ootama. Piiride kompamiseks panin seljakoti ka selga, et näha, mis saab. Kui oli aeg pardalemineku järjekord moodustada (kusjuures see ei toimunudki tund aega enne väljumist nagu varem! inimesed on vist mõistlikumaks muutunud :)), siis hakkasid Mupo moodi vestides tegelased inimesi takseerima ja kamandasid meid kaalu juurde. Selline protseduur tuli küll täieliku üllatusena, eriti arvestades, et kõik kontrollid olid juba läbitud. Kohvrid mõõdeti ja kaaluti täpselt üle ja õnneks ei olnud meie käest millegi eest pileti lisatasu nõuda. Seljakoti kohta midagi halba ei öeldud, vaid kästi see ka kaalule panna. Ilmselt tuleks ka tax free poes šoppamisega ettevaatlik olla ja veenduda, et ikka kõik asjad kotti ka mahuvad, muidu on Mupol põhjust lisamaksu nõuda.
Üldiselt muus osas ei saanud seekord üldse nuriseda. Lend läks sujuvalt, jõudsime varem kohale nagu alati, kõlasid fanfaarid, millega Ryan Air omale õlale patsutas ja kahjuks toimus lõpus ka aplaus (ma igakord loodan, et seda ei tule!). Veneetsia aga tervitas meid lämmatava kuumusega ja pani nentima, et meil on suhteliselt valed riided kaasas.
Transport linna oli väga mugavalt korraldatud: juba pagasilintide juures sai masinast bussipileti osta ja uksest välja astudes võis otse bussi peale ronida. Bussiajad on täpselt lendude saabumisega kohandatud ja kui lend juhtub hilinema, siis ei lähe ka buss kuskile. Sõit kestis tund aega ja tehti mitmeid peatusi, mille peale sattus üks ameeriklasest daam ähmi täis, kuna kartis, et sõidab Veneetsiast mööda (kuigi see oli lõpp-peatus).
Piazzale Roma kihas kõigest -- bussidest, autodest, inimmass oli ka meeletu! Suundusime kohe vaporetto (veebuss) peatusesse, kuna tundus, et nii võib kiiremini ööbimiskohta jõuda. Pärast nägime, et me polnudki üldse kaugel, aga esimesel korral oleks kindlasti ära eksinud :)
B&B oli andnud suhteliselt selged juhised, mille järgi leidsime koha ruttu üles. Meid tervitas tädi, kes küsis kohe arglikult, et kas me itaalia keelt ei oskagi. Lähemal uurimisel aga selgus, et ta on pärit Moldaaviast ja seejärel jäimegi igapäevaselt suhtlema vene keeles. Igatahes sai rohkem aru kui tema itaalia keelest :)
Ööbimiskoht tundus olevat tavaline 4 magamistoaga korter, koos köögi ja elutoaga. Meile sattus tuba privaatse vannitoaga, mis tähendas seda, et see asus üle koridori eraldi ruumis. Kuna eriti palju rahvast seal ei liigelnud, siis ei tekkinud kordagi olukorda, kus see häirinud oleks.
Hommikul oli võimalus kõiki elanikke söögilauas kohata, kuna hommikusöök oli pereformaadis, ehk siis elutoas suure laua taga. Tädi küsis saabudes kohe, et mis kohvi me hommikul juua soovime ja loomulikult tellisime cappuccinot, mis Itaalias on lihtsalt oivaline. Hommikul siis toodi hiiglaslikus tassis (pigem kausis!) nn cappucciono kohale. Tehniliselt võis seda niimoodi nimetada, kuna paki peal on see tõesti kirjas, aga tegelikkuses tuli meelde lapsepõlve periood, mil ma tarbisin suurtes kogustes pakipulbri cappuccinot. No ausõna Itaalia oli küll viimane koht, kust ma sellist petukaupa oleks oodanud! Hommikusöök ise oli ka suhteliselt itaaliapärane, ehk siis moosisai, jogurt ja mahl. Pärast küsis R moldaavlaselt, et
а завтра можно нормальный кофе?. Sai küll ja täitsa maitsvat.
Linnaga tutvumiseks oli meil ettenähtud täpselt 2,5 päeva, mis arvestades meie harjumuspäraselt pikki ja jalutusrohkeid päevi oli vägagi paras aeg. Mulle kohutavalt meeldis selle linna juures, et liikuda sai igalepoole jala, mitte ühtegi automoodi asjandust liikvel polnud. Ainuke transpordivahend oli paat selle igas vormis ja mõõdus. Kuna tänavad on kohati väga kitsad, siis võib seal isegi jalgrattaga keeruline liigelda olla. Pealegi tuleb pidevalt sildade treppe voorida, kuna see on ju lõppude lõpuks üks suur kanalitelinna kuningas.
Iga reisimisega saame me järjest targemaks ja leiutame uusi viise, kuidas oma elu mugavaks teha. Nagu näiteks võtsin ma natuke aega kinnisideeks, et mul on vaja ühte seljakotti, mida saab kokku kägardada ja panna omakorda käekotti. Seekord veendusin, et ost tasus ennast väga ära, kuna sellises vormis kott ei võta üldse ruumi, samas mahutab vajadusel väga palju. Teine uuendus, mis meile on lisandunud, on Lonely Planet iPhone's. Väikeste linnade puhul polegi eraldi raamatut mõtet kaasa vedada, kuna kogu info saab juba telefonist kätte. Kõige-kõige-kõige kasulikum selle juures on GPSiga linnakaart! Te ei kujuta ette, kui palju sellega võib aega säästa :) Eriti just sellistes araablaste stiilis linnades, kus kõik näeb justkui välja samasugune, iga tänavanurgatagune võib ette tuua üllatusi ja äraeksimine on täiesti garanteeritud. Selle funktsiooniga aga polnud me kunagi eksinud, kuna GPS tuvastas (muidugi satelliidi leidmisel) koheselt meie asukoha ja sealt nägime täpselt, kuhu edasi minna. Seekord oli küll kaasas ka raamat, aga me ei kasutanud sealset kaarti mitte ühtegi korda. Tehnikahuvilised nagu me oleme, panin ma oma telefonist käima sellise
appi, mis jälgis, kus, kui kiiresti, kui kõrgel ja kui kaua me käisime. Pärast kuvati kogu läbitud teekond kaardi pealt ette :)
Minu meelest on Veneetsia täiesti kahenäoline tegelane. Üks asi on seal ringi tallata päeval ja hoooopis teine asi juba õhtuhämaruses. Päeval randuvad sinna tohutud kruiisiaevad, kust valgub linna peale laiali hordide kaupa ameeriklasi. Õhtuks aga on nad õnneks kõik oma kajutites ja nina pistavad välja kohalikud ja muud eurooplased :) Õhtul võiski tunda, et tegelikult on see üks väike küla oma rahuliku elurütmi, sõbralike ja lõbusate inimestega ning muidugi ei saa ära unustada jalgpallilembust. Käisime paaril õhtul baaris, kuhu oli pigem õue kui siseruumidesse kogunenud põhiliselt kohalikke, kes elavalt kätega vehkides suhtlesid ning jälgisid silmanurgast jalgpalli. Ja ühel õhtul oli eriti oluline mäng, sest muusika pandi ka kinni ja keerati telekahääl sisse ning kulminatsiooni hetkel võis kuulda rõõmsaid hõiskeid.
Söögi kohta ei saa vist Itaalia puhul kunagi halbu sõnu öelda, seni pole õnnestunud pettuda, pigem on oht ülesöömisele! Tarbisime kohustuslikus korras nii pitsat, risottot, pastat kui ka kohalikke spetsialiteete (nt sibulas marineeritud sardiine). Hinnad võivad olla väga kõikuvad ja nagu ikka, kõik sõltub valikutest. Itaallased ise jagasid Luxis R'le näpunäiteid, et Veneetsias ei tohi kunagi restoranis tervet pitsat süüa, kuna see on ilmtingimata sügavkülmutatud ja sobiv vorm oleks seega osta lõigukaupa pitsaputkadest. Peab ütlema, et proovisime nii ja naa ning vähemalt selles kohas, kuhu me ka teist korda tagasi läksime, oli pitsa ülimaitsev ja kohe kindlasti värskelt tehtud (kokapoisid olid letil nähtavad). Kindlasti on lõigukaupa ostes hind soodsam, aga samas kujuneb õhtusöögist siis pigem selline kebabiputka ees istumine. Samas, kui kõik on rääkinud, kui kallis ikka Veneetsias süüa on, siis kui minna sinna Luxist, ei ole hinnad sugugi šokeerivad, vaid pigem harjumuspärased.
Joogipoolise puhul ei saa kindlasti mööda vaadata kohalike seas väga popikast kokteilist -- spritz. See koosneb mulliveest, valgest veinist ja vastavalt soovile Camparist, Cynarist või Aperolist. Vastupidiselt toiduhindadele on spritz selline jook, mida saab lubada endale ka iga üliõpilane, kõigest 2€ :) Neid punaseid jooke võis näha suurtes kogustes ja igal õhtul laudasid kaunistamas.
Selle lühikese aja jooksul jõudsime läbi teha LP poolt soovitatud jalutuskäigu, mis läbis erinevaid linnaosasid ja päädis mereäärse promenaadiga. Tee peal nägime juutide linnaosas, Cannaregios, päris palju kaabudes ja habemetes mehikesi, raamatud käes sünagoogi juurde siirdumas. Paistab, et nad on siiani püsima jäänud sinna, kuhu nad 1516. aastal sunniti. Tegelikult pärinebki sõna "ghetto" just Veneetsiast ja algupäraselt tähendas see pigem juutide ühte koondamist, aga tänapäeval on see muidugi palju laiema tähenduse saanud ja USAs tõlgendatakse seda hoopis mustanahaliste piirkonnana, kuhu keegi ilma relvata minna ei julge.
Öösiti olid Cannaregio elanikud lukustatud uste taga ja neid valvasid kristlastest sõdurid. Juudid pidid tol ajal elama rangete reeglite järgi ja ainuke vabadus, mis säilis, oli usuline. Alles 1797. aastal otsustas Napoleon, et nüüd on juudid ka täieõiguslikud kodanikud ja sellega lagunes ka getos elamine ning kõigil oli õigus vabalt valida omale uus elukoht.
Pühapäeval sõitsime vaporettoga lähisaartele. Murano on tuntud just oma klaasipuhujate poolest ja igas vormis ning kujus ehteid ja kodutarbeid saab soetada paljudest poodidest nii Veneetsias kui ka Muranol. Tegelikult need ongi põhilised suveniirid, mida igal nurgal müüakse ja võttis silme eest kirjuks küll! Osades poodides olid suured permanentsed sildid, mis väitsid et kõik asjad on 50% allahinnatud. Teistel poodidel olid jälle sildid, mis kutsusid üles liba-allahinnatud kaupa mitte ostma. Lõppkokkuvõttes polnud hinna suhtes vahet, vaid toimus võitlus konkurentsis, et kes suudab rohkem kliente endale meelitada. Paljudel olid ka suured sildid, et kaup tõepoolest pärineb Muranolt, sest nagu üks müüja selgitas, siis paljud poed müüvad mujalt Veneetsiast pärit klaasi.
Muranol toimus parasjagu vesiralli, kus võis näha igasuguseid sõudepaate, gondleid ja süstasid rinda pistmas. Vaatajaid oli samuti palju ja muidugi sattus täpselt minu varba peale üks jooksutossudes prantsuse turist, kes ei pannud üldse tähele, et ta polegi seal üksinda. Kõige rohkem võiski kuulda Veneetsias peale itaalia keele just prantsuse oma, lisaks muidugi ameeriklasi ja suhteliselt palju ka venelasi.
Pärast Muranole tiiru tegemist suundusime vaporettoga edasi Buranole. Selle saare maju võis näha nii postkaartidel kui magnetitel ja seda täie õigusega -- nii värvilisi maju pole küll kuskil mujal! Sellel kohal oli küll täielik saareelu tunne, turiste oli oluliselt vähem ja paljud neist lebasklesid kõrs suus muru peal ja nautisid ilusat ilma. Jalutasime natuke majade vahel ja üritasime kohalikku hõngu endasse ahmida. Kuna oli siesta aeg, siis paistis, et kohalikud varjasid ennast oma lahtiste akende ja uste taga. Uste puhul oli huvitav nüanss, kuidas absoluutselt iga maja ukse ette oli pandud lina, mis siis tuule käes väga romantiliselt lehvis :) Kui Murano on tuntud klaasi poolest, siis Burano on tuntud oma kaunite linikute ja pitside poolest. Vastavat kaupa täis poode oli sellise väikse saare kohta päris mitmeid ja tundus, et mida kaugemale jalutada, seda odavamaks muutuvad hinnad.
Lõpuks tiirutasime veel San Marco platsi ümbruses, vaatasime, kuidas kruiisilaeva mere poole juhatatakse ja tegime viimased spritzid..
Tagasisõit lennujaama oli seekord poole lühem, kuna läksime mööda kiirteed ja ei teinud ühtegi vahepeatust. Kuna olime oma kohvritesse pisut kaupa soetanud, siis pakkisime B&B's jälle korralikult ja olime valmistunud lisakilode peitmiseks. Lennujaamas selgus, et see oli lausa hädavajalik kuivharjutus, kuna juba enne turvakontrolli kaaluti ja mõõdeti eranditult kõigi kotid ning leti juures oli näha palju ümberpakkijaid. Nii pidin ise ka mitu kampsunit ja jaki selga tõmbama, raskeimad jalanõud jalga lükkama. Seljakoti toppisin heaga igaks juhuks kohvrisse. Fotoka peitsin kaela, jaki alla, rahakoti ja telefoni panin tasku ning raamatu kaenlasse, jope alla :) Tundus ülitobe, aga selliste reeglite puhul tulebki ise ka tobe olla, muidu oled lihtsalt rumal, kes maksab laiskuse eest. Nii et kes kavatseb Ryan Airi teenuseid kasutada, siis võtku teadmiseks, et iga gramm on kaalul ja kollaste vestidega mehed on nagu verekoerad, kes käivad ringi, sõõrmed pikalt ees.
Üldiselt ma olen üsna veendunud, et Veneetsia on koht, kuhu me veel kindlasti tagasi läheme, eriti kui on vaja kauneid klaase. Hämmastav, kuidas tunniajase autosõidu ja tunniajase lennu kaugusel võib olla täiesti teistsuguse rütmi ja hingamisega koht, kuhu tasub kasvõi ainult nädalavahetuseks aega veetma minna. See 2,5 päeva andis hea energialaengu, nagu oleks nädal aega puhanud :)
Lunastasime pileti, mille peal seisis: pick up with minivan to Phuket + 24 seats VIP bus. Nagu juba arvasite, siis selline asi kõlab hästi vaid paberil. Minibuss pidi meid peale korjama hotellist, kuid peale 30 min ootamist ei olnud temast kippu ega kõppu. Helistasime reisibüroole, kust öeldi, et juht jäi haigeks ja nad otsisid parasjagu uut juhti. Tund aega hiljem helistasime uuesti ja kinnitati, et buss on teel. Just sel hetkel keeras ta juba hotelli ette ning saime kergendusest ohata. Järgnevalt loksusime bussiga mööda külavaheteid, tundus, et lõpmatult.
See üritus lõi pitseri kogu Tai reisile, kinnitusega, et me ei soovi enam (vähemalt nii pea) sellesse riiki tagasi tulla. Võrreldes jaapanlastega, kellele on väga oluline kliendi heaolu ning kelle naeratuse taga on silmnähtavalt siirus, on taid hoopis teisest puust. Nii kui nad raha kätte saavad, on neil üsna ükskõik mis sa selle eest saad ja kas sa üldse õnnelik ka oled. Nemad on oma kasu kätte saanud, sina vaata ise, kuidas hakkama saad. Just see inimeste suhtumine tegi maigu mõrudaks, olles mõned kuud varem kogenud jaapanlaste külalislahkust ja sõbralikkust (isegi kui ingl keelt üldse ei osata), andis taide kasuahnus väga suure kontrasti. Muidugi pean rõhutama, et see kõik on ainult minu isiklik arvamus, läbi enda kogemuse. Võib-olla olid ootused liiga kõrged, võib-olla see riik ja mentaliteet meile lihtsalt ei sobi. Äkki kui Tai oleks meie esmakordse välisreisi sihtkoht olnud, oleks me palju leebemad olnud ning poleks osanud midagi oodata? Ainukesed nüansid, mida võib kiita, on söök ja massaaž -- neid nad oskavad ülihästi. 
